Üht ja teist...

Juhtunud on vahepeal nii mõndagi. Hakkab siis otsast hobustega peale.

Quicky trennis: siin pildil veel kindlasti mitte oma kaela sirutamas... + kõik muud puudused lisaks. Aga ikkagi olen tema suur fänn endiselt.

Quickyga olid viimased trennid juba väga mõnusad jälle, ta suutis rahulikuks jääda suurema osa trennist ning hakkas oma võrdlemisi jäika kaela üha tihemini sirutama. Trennid oleme järjest lühemad teinud, nii et koormus juba üsna väike. Nüüd sellel nädalavahetusel aga ehmatas ta meid päris korralikult, suutes omale nii ägedad koolikud tekitada, et... ma peaaegu et polegi nii kehvas olukorras hobust näinud varem (võib-olla kuskil Soome kliinikus kunagi, ei mäleta täpselt).

Leidsin ta reedel lõuna paiku varjualuse nurgas pikali kössitamast (jalg veel kenasti läbi puuliistudest ukse virutatud püherdamise käigus, aga see õnneks suuremat viga ei saanud) ja järgnevad kuus tundi ei saanud tema juurest ka mitte pooleks minutiks eemale astuda, sest siis oli hobune kohe jälle maas, jalad taeva poole. Selle 6 tunni jooksul sai ta topeltkoguse valuvaigistit ja rahustit, mis aitas umbes 10-ks minutiks - ehk nii kaua, et vet sai tilga külge panna ja ise ära sõita - ja siis hakkas täpselt samamoodi jälle pihta. Paigal seistes viskas end kohe pikali, jalutades hakkas hingeldama ning paar korda reaalselt kukkus poole sammu pealt külili maha. Sooled olid kõik ülimalt gaasi täis, nii et soolekeeru oht väga suur ja... ikka päris õudne oli kogu see lugu. Umbes 6 tundi hiljem, peale pikka vedelike tilgutamist ja jalutamist, oli ta esimest korda nõus rahulikult boksis seisma ning pikutama mõnda aega. Sealtmaalt hakkas nagu tasapisi paremaks minema. Püherdada tahtis endiselt, aga nüüd oli teda võimalik siiski keelata... ja kui ta ise juba veidi stabiilsem oli ja liikuda normaalselt suutis, siis hakkasime kordel vahepeal ka väikseid traavijuppe küsima, et see gaas kuidagipidi seal sees liikuma ja välja tulema hakkaks - ja õnneks hakkas.

Õnnetu

Nüüdseks on ta enam-vähem stabiilne, vahepeal küll viskas natuke liiga sageli pikali-püsti, aga muidu paistab rõõmus ja kõht ei paista ka enam selline suur ümmargune õhku täis pall välja, nagu ta vahepeal oli. Saab hästi pisikeste portsude kaupa juba vaikselt heina ja... loodan väga, et õnnestus seekord siiski välja rabeleda ja et tal suure stressi ja valu tõttu võtab lihtsalt aega, et päriselt taastuda. Kuidas see jama kõhus kasvavale beebile mõjus - ei tea, aga loodame ikka parimat. Kole asi on küll see hobuste koolikud - mitte millestki võib sul nii kiirelt halvemal juhul selline jama tekkida, et hobune enam sealt välja ei tulegi, eriti kui ei õnnestu õigel ajal probleemi märgata ka (me õnneks saime üsna kähku jälile ja ei hakanud veti kutsumisega ka ootama, kuna hobune nii valulik oli).

See oli siis see kõige ebameeldivam vahejuhtum. Mitte nii kole lugu, aga mitte ka väga vahva on see, et Verdetteniga on mul õnnestunud kaks korda matsu panna. :) Viimane kord käisime esimese lumega karjamaal galopitamas, kus ta ühe veidi liiga järsu pöörde otsustas teha ja järgmine hetk olid jalad alt läinud ning me kahekesi külili maas. Õnneks oli lund vist juba piisavalt palju, et kumbki haiget ei saanud, V lihtsalt ehmatas väheke - pikutas seal samas üsna mitu hetke maas ja vaatas imestunud näoga ringi, enne kui uuesti püsti ennast ajas.

Eelmine kukkumine oli veidi õnnetum - harrastasime natuke hüppamist (ja Verdetten tegi väga vahvaid suuri hüppeid seekord, nii et muidu igati positiivne trenn), kui siis viimase hüppe peal mingite kommunikatsioonihäirete tõttu võttis ta hüppesuuna otse takistuseposti poole, mille siis külili hüppas ja kuidagi koperdades mina sealt ka alla vajusin. Enda arust maandusin jalgadele ja... pooleldi libisesin viimase jupi, aga kuskilt (kas kokkupuude maaga või äkki hoopis hobuse kabjaga) sain siiski korraliku kolaka vastu pead. Kui pilt tagasi tuli, siis ronisin küll selga tagasi ja tegime ühe ilusa hüppe lõpetuseks, aga peale seda tükk aega vasakpoolne silmavaade virvendas ja pea valutas ikka paar päeva. Küll ma olen õnnelik oma kombe üle alati kaskat kanda. :) Kohusetundliku ratsutajana peaks vist uue kiivri peale sellist matsu muretsema, aga... vaese tudengina ma vist lükkan seda veidi edasi ja loodan, et ma lähitulevikus uuesti pea ees kuhugi ei sukeldu.

Verdetten kunagi sügisel lippamas

Täna oli tallis hambaarstipäev. Albatrossil oli poolik hambaarstipäev ka eelmisel nädalal - aga just täpselt poolik, sest kui narkoos oli tehtud ja mõnda hammast veidi viilitud, siis otsustas elektriline raspel lakata töötamast ja kuna tundub, et tänapäeval keegi enam käsitsi seal lõugade vahel rahmeldamisest huvitatud ei ole, siis jäigi asi pooleli. Tänane teine katse oli õnnestunum, nii et nüüd hambad jälle ilusad siledad.

Lisaks tõmmati Lordil välja susikad - sellega seoses ka selline lugu, et ma ise olin täiesti kindel, et olen kõikide 3-aastaste suhu piilunud ja hundikate olemasolu välistanud. Lord aga ei olnud suulistest väga vaimustunud ja protestis iga trenniga aina rohkem, nii et kui ma korra uuesti sinna kaugemate hammaste juurde otsustasin vaadata (et äkki on tõesti nii teravad, või piimakad vahetuvad kuidagi valulikult?), siis vahtisid ülalõuast kohe kaks suhteliselt suurt hundihammast otse vastu. Nojah, ilmselgelt mul on neid noori liiga palju, kui ei suuda meeles pidada, kelle hambad kontrollitud ja kel mitte. Igatahes nüüd sai ta neist lahti. Viimased trennid proovisin sõitu teha päitsetega ja saime isegi üsna ilusasti hakkama, nii et saab ka nii mõnda aega, kuna mul mingit head bitless-valjaste varianti pole kasutada hetkel.

Albatross sai oma järjekordselt kaotatud raua ka tagasi ja... kõik ilusti joonel vist praegu seega. :) Mm.. üks päev nt tegelesin temaga kolmandiku maneeži peal (takistustega oli suurem osa maneežist eraldatud järgmisel päeval toimuva pisikese võistluse jaoks) lahtiselt ja kõik oli hästi kena, kuni ta ühel hetkel üle selle ca meetrise takistuse otsustas hüpata. Ee... sammust... ja puhtalt. Nojah siis. Tõin ta tagasi ja tegelesime edasi nagu midagi poleks juhtunud. :) Noh, nelja-jalaga-õhku ja muud võimlemisharjutused on ka endiselt päris sageli teemas, nii et suht aktiivne poiss on ta üldiselt. Ja köhimine pole vähemalt hullemaks läinud, mõned üksikud korrad olevat kuuldud. Selle spetsiaalse lakukiviga oskas ta karjamaal alguses igasuguseid asju teha: tagurpidi pöörata, jalaga taguda, hambaga plastikümbrisest kinni võtta ja seda ühest kohast teise tõsta jne. Õnneks mõne päeva pärast ikka hakkas tasapisi (nägusid tehes) mekkima ka, nii et nüüd ikka see vaikselt on kahanenud mu meelest, ehk on mingit kasu siis kah. Kui mitte muus mõttes, siis omaniku südametunnistusele ikka, nagu paljude muudegi asjadega. :P