Ratsutame

Nädalake möödas ja olen nüüd oma uue ratsuga juba veidi tutvust teinud - vähemalt piisavalt palju selleks, et ma temas juba hunniku häid ja sama suure hunniku ka keerulisemaid külgi leidnud olen, mille üle nüüd siin arutleda saaks.

Mära ise on hässssti tore ja viisakas hobune, selles mõttes on temaga küll hea ja rahulik toimetada. Ei kisenda, ei jookse üle ja noh... tundub jälle üks sellistest, kelle peale sa lihtsalt ei ole võimeline pahaseks saama, sest tal pole mitte mingit kiusujoone algetki iseloomus. Ei ole üldse tüüpiline mära. :) Samas ei ole ta ka alati väga rahuloleva muljega, pigem natukene murelik ja ebakindel - mitte küll inimese suhtes, aga... ümbruskonna? Ei oska hästi seletada, aga tahaks, et ta ennast veidi lõdvemaks laseks, tunneks rõõmu tegelemisest ja oleks sotsiaalsema olemisega. Tegelen ka selle küljega hoolega: kiidan alati tublide soorituste eest, räägin temaga niisama juttu ja patsutan ja söödan kommi ka sisse. Võib-olla aitab?

Mis treeningusse puutub, siis samm ja traav on täitsa toredad sõita enamjaolt (kuigi eks sealgi on asju küllalt, mida paremaks võiks saada), aga galopp on tõesti keeruline.

Sääre eest liigub ta üsna mõnusalt ära, mis teeb kohe kõik trennid minu jaoks oluliselt vahvamaks - pean sääre ees olemist esmatähtsaks asjaks praktiliselt kõikide hobuste puhul. Ainuke hetk, kui ta veidi seda ignoreerib, on trenni keskel ja lõpupoole jalutuspause tehes, nii et sellega tegeleme veel. Ratsmekontakt on suurema osa ajast ühtlane, stabiilne ja paraja tugevusega, aga olenevalt päevast ja tujust tuleb ette nii hetkelist kuklast kangeks minemist (nt siis, kui ta miskil põhjusel ringi vaadata tahab või kui teen tagasivõtva ülemineku) kui ka veidi kontakti taha peitumist (seda kõige rohkem just selle sama sammu ajal, mil ta säärelegi reageerimise unustab). Jällegi - proovin nende pisiasjadega tegeleda ja pean seda siiski heaks märgiks, et oma parematel hetkedel on ratsmekontakt meeldiv ja paras.

Paremale poole tundub olevat mõnevõrra keerulisem sõita - painutamisega sääre eest otseselt ei ole probleemi, aga parema ratsme vastu kipub vahepeal ennast jäigaks tegema ja ainult välimise ratsme abiga on siis üsna keeruline liikumise üle kontrolli säilitada, kui hobune mingi oma asendi sisse võtab ja sealt hästi välja tulla ei taha.

Aga üldiselt saab traavis sõita sammu natuke pikemaks ja lühemaks, teha erineva suurusega volte, suunamuutusi, M on talle natuke isegi sääre eest astumise ideed edukalt selgitanud (kuigi ma ise seda otseselt harjutanud ei ole seni) ja kokkuvõttes on päris tore.

Galopiprobleemid tunduvad olevat segu tasakaalukaotusest ning hobuse sassi minevatest närvidest. :) Miskipärast muutub ta galopile tõstes (või mõnikord, kui ta neid ise ennetama hakkab mingil põhjusel) täiesti teistsuguseks - muutub närviliseks ja kangeks ning galopp on siis kiirustav ja jäik ning palju esineb õlaga sissevajumist. Ma ei teagi, kumb see algpõhjus on - kas ta hakkab ennatlikult muretsema ja seetõttu läheb galopp käest ära; või ongi tal füüsiliselt suhteliselt raske galoppi joosta ja see põhjustab omakorda ärevust. Tõenäoliselt natuke mõlemat.

Seega on mu strateegia ka natuke kahepoolne: ühest küljest üritan talle galopis palju vabadust anda (et tal ei oleks põhjuks muretsemiseks) - see tähendab, et lasen tal esialgu joosta tema enda valitud üsna kiires tempos ning pigem vabama ratsmega - samas pööran nurkades või ringil ikkagi tähelepanu, et saaks ta vahepeal kuidagigi sääre eest õigetpidi painutama, sest ainult nendel hetkedel on tal võimalik tunda, et ohoo, galopis ei olegi tegelikult nii raske ennast püsti ja rajal hoida.

Nii et asju, mille kallal töötada, leiab piisavalt nagu alati, aga üldkokkuvõttes tundub mära täitsa asjalik ja kõige toredam, et ta vähemalt senini paistab mind hästi hoidvat ja ei tegele üldse selliste rumalustega, mis ratsanikku sadulast välja üritavad raputada. Märtsikuu jooksul ei tahaks veel alla kukkuda - edasi tulevad juba uued beebid vist tõsisemalt mängu ja selle aja kohta ei julge suure suuga midagi veel lootma hakata.