Flyinge

Viimastest nädalatest mul laiemale lugejaskonnale mingit hullupööra huvitavat kokkuvõtet teha ei ole, sest olen selle aja veetnud Flyinge breeding stationis ja otseselt ratsutamisega või hobustega treenimise mõttes eriti kokku puutunud ei ole. Endale mulle muidugi on need nädalad huvitavad ja superkasulikud olnud, olen kindlasti tuleviku tarbeks palju teadmisi juurde saanud ja kogemus jälle omaette.

Pealelõunane ravimiring

Heh, nende süstimistega kusjuures on väga naljakas lugu - hobused tajuvad inimesi kohati ikka paremini vist kui me arvame. Kui ma lähen hobust boksist välja võtma, siis ootavad nad rõõmsalt ukse ees vastas; kui ma lähen hobust süstima (ja süstal ei ole mitte käes, vaid taskusse peidetud), siis keeravad nad tihtipeale minu poole oma taguotsa ja meelsamini ei lasekski endale päitseidki pähe panna. Mille järgi nad aru saavad, mis mul plaanis on? - pole õrna aimugi. Aga üldiselt ma pean neid kiitma, sest selle lugematu hulga hobuste seas, kes siit viimaste nädalatega läbi on käinud, pole mitte ühtegi olnud, kes süstimisest mingi draama teeks. Jah, mõnele ei meeldi, aga siis nad tõmbavad omal kaela jäigaks, võib-olla siplevad natuke, ja see on kõik. Ning mõned neist saavad siin veedetud aja jooksul ikka PALJU süste. Nii et kust need hullumeelsed hobud tulevad, kes veterinaari või süstalt nähes mööda boksiseina lakke ronivad - ma ei kujuta ette, ju seal on ikka inimeste poolt kunagi millegagi üle pingutatud (ja noh, muidugi alati leidub erandeid, kes... ongi väheke imelikena sündinud :D).

Flyinge iseenesest on muidugi täitsa erakordne koht, sest noh... siitkandist on raske leida inimest, kes hobustega ei tegele. Sõiduplatsid, krossirajad, galopirada, 4 maneeži, ca 10 talli, ja kõik teeääred muudkui kopleid ja hobuseid täis. Praegu on siin tegelikult isegi üsna rahulik, kuna õpilased, kes siin kõike hobustega seonduvat õppimas käivad, on ju samamoodi suvevaheajale läinud. Igal nädalavahetusel on siiski erinevad üritused: oli araabia hobuste näitus, oli rahvusvaheline voltižeerimisevõistlus (mida ma endagi imestuseks täitsa vaadata viitsisin natuke, sest ma polegi varem näinud voltižeerimist kõrgemal tasemel kui nende paari eesti ratsakooli laste etteaste kunagi Horse Show'l); nüüd see nädalavahetus on kolmevõistlus, mille krossitakistused näevad ikka päris hirmuäratavad välja - aga kuna ma homme juba lahkun, siis õnnestus mul sellest võistlusest ainult esimest osa ehk koolisõitu veidi jälgida. Peab tunnistama, et ma olen tegelikult viimasel ajal igasuguste võistluste suhtes kuidagi... ükskõikseks muutunud. Isegi sellel ei ole viitsinud eriti silma peal hoida, mis suures koolisõidumaailmas toimub, sest noh... olen vist rohkem huvitatud sellest, kuidas mul enda hobustega kulgeb? Siiski, siiski, kui midagi huvitavat ära märkida, siis Adrenalin pääses see aasta Verdenisse taanlasi 6-aastaste klassis esindama, nii et siis vähemalt tean, kellele pöialt hoida. :)

Mina olen suurema osa ajast siin sugumärade, beebivarssade ja täkkude seltsis veetnud. Natukene paneb imestama küll, kui mõni harrastushobuseomanik ca 10 tonni selle alla paneb, et oma 25-aastasest keskpärasest märast Totilase varssa saada (ebaõnnestunult, sest mära on vana ja pole ammu poeginud), aga noh - klient on ju kuningas, mis seal ikka. Kui mul hullumeelselt palju raha oleks, siis võib-olla teeksin samasuguseid otsuseid.

Albatrossil läheb kuuldatavasti suurepäraselt, saab oma väikse poistekarjaga ülihästi läbi ja pidi väga eeskujulikult väikseid jõmpsikaid kantseldama. Nagu ikka - veidi kurb, et ta minust jälle nii kaugel elab - aga tean, et ta on kõige paremates kätes ja kui A on õnnelik, siis olen ma ka igati rahul.

Albsu uus pere :)

Ja homme saab jälle väikse Ziny nägu näha, kui ma üle 6 kuu tema koplisse ilmun - teda teades olen ma 100% kindel, et ta tunneb mu ära ja on rõõmus, et lõpuks ometi keegi temaga jälle tegeleb vahelduseks. Olen väga kahevahel, mida temaga nüüd edasi teha, aga eks järgnevate kuude jooksul peaks see ka vaikselt selguma - või noh, ma pean lihtsalt otsusele jõudma. Keegi ei ole huvitatud ühe koolisõidusuunalise mära rentimisest (ratsutamiseks või nt aretuseks) mõneks ajaks, et ma ta Eesti tuua saaks ja mul kauem lõplikuks otsuseks aega oleks? :P Ta on energiline ja elav, samas ratsutamiseks igati ohutu, käigud on üle harju keskmise, ja sugupuu ka asjalik - ainuke miinus (minu jaoks) on see, et ta kõrgusesse kasvamise veidi varem järgi jättis, kui plaanitud oli.

Loodan igatahes Zinyga nüüd natuke toredalt aega veeta ja ehk saab seekord veidi trenni ka teha, talvel rikkus mu järjekordne rangluutrauma selle plaani ära ju. Ja siis selgub, mis edasi saab - võib juhtuda, et mul tuleb isegi täitsa uut ja põnevat blogimismaterjali ühel hetkel, kui mõni plaan teoks saab. Plaanidel on samas komme muutuda, nii et... you never know. :)