Täkk

Nii... järgmine postitus, järgmine hobune. :) Seekord kirjutan täkk H-st (Ziny isa ja minu tore schoolmaster hetkel).

Olen temaga nüüd... umbes 5 kuud sõitnud (jeerum, kus see aeg lendab) ja nagu ikka, käivad asjad üles-alla, üks hetk paremini ja teine hetk halvemini. Suve lõpus/sügisel alustades olin ma esialgu tegelikult päris uhke, et ma temaga üldse normaalselt ratsutatud sain. Sõitsin temaga ühel suvel ka paar aastat tagasi mõned nädalad, aga... tookord tundsin ise, et see hobune käib mulle kahjuks ikkagi üle jõu ja kuna paari nädala jooksul midagi paremaks ei läinud, siis loobusin tookord temaga ratsutamisest, sest... tundsin, et ainuke asi, mida ma talle õpetan, on see, et ta tegelt ei pea ratsaniku signaale väga tõsiselt võtma, kui ei taha.

Seega mingis suunas olen ma äkki? siiski viimase paari aasta jooksul arenenud, sest seekord temaga uuesti alustades oli hoopis teine lugu - sain algusest peale piisava kontrolli hobuse üle ja mida aeg edasi ja tuttavamaks saime, siis oli mul võimalus temaga päris vahvaid harjutusi proovida: külgliikumised, jalavahetused jne, ja kõige toredam on olnud piruetigaloppi kallal töötamine, sest mul pole varem sellist hobust olnud, kellega midagi sellist katsetada saaksin (või noh - paar hobust teoreetiliselt on olnud, aga... kas polnud ma ise valmis või oli see lihtsalt hobuste jaoks keerulisem võrreldes H-ga, kelle tugevaim külg on kindlasti galopp).

Kuigi harjutused olid vahvad ja tulid kohati päris hästi välja, siis... lihtsaks hobuseks ma teda sellegipoolest pidanud ei ole. Esimene ja vägagi määrav asjaolu on see, et tegemist on täkuga ja noh... kaugelt mitte selline tore sonsu nagu nt mul 3-aastane Ninety-Nine Kurtnas oli vms. :) Kui H oma harjunud keskkonnas parasjagu töötab ja trenni teeb, siis on enamjaolt mõistlik, aga... iga kord, kui keegi maneeži sisse tuleb, siis ikka keskendumisvõime kaob mõneks ajaks, ja sammupauside ajal ühelegi teisele hobusele lähemale kui 5 meetrit ei tasu kindlasti minna. Kui me õues peale trenni ringi jalutame, siis peab ikka kõikidele silmapiiril olevatele hobustele, kes natukenegi mära meenutavad, kisendama ja veidi eputama ja noh... sellised muud tüüpilised hormonaalse täku kombed ja käitumine. Isegi kui ta käitumine jääb mõistlikkuse piiridesse, siis iga trenniminek vajab minu poolt korralikku mentaalset ettevalmistust - juba see asjaolu, et sa ei tohi kordagi terve trenni jooksul oma tähelepanul hajuda lasta, on küllaltki väsitav. :)

Ratsutamise poole pealt on hästi tore see, et tal on alati palju energiat ja edasipürgimist, ning mis peamine - seda energiat annab suunata nii edasimineku kui ka koondatud allüüride poole. Tihtipeale on hobused kas seda tüüpi, et suure sammuga edasi lähevad küll, aga kokkupoole on raske võtta ja selle jaoks on vaja aktiivsus loovutada (mille tulemuseks on kahjuks lihtsalt... väiksem ja kinnisem liikumine, mitte päris õige koondus); või siis vastupidi jäävad koondades koha peale tiksuma ja sealt välja ning sammu uuesti suureks sõita on keeruline. H on selline hobune, kes oma aktiivsust vist kunagi ei kaota (ja selle on ka Ziny temalt 100% pärinud, kuigi Ziny puhul teeb see hetkel kohati asju keerulisemaks, kuna ma ei ole veel võimeline tema edasipürgimist alati õigesse suuna juhatada) aga samas on see reguleeritav.

Mis teeb aga H-ga sõitmist keerulisemaks, on tema tundlikkuse puudumine ratsmemärguannete osas. Ma arvan, et suurem osa elust on temaga sõidetud päääris tugeva ratsmekontaktiga. Esimesed korrad H-ga ratsutades oli mul tunne, et selle hobusega ei olegi võimalik kerget ja ühtlast kontakti hoida - küll aga seadsin selle omale väikseks eesmärgiks ning püüdsin iga trenn sellele keskenduda, et mitte lasta tal liiga tugevalt ratsme peale jääda ja võimalikult palju hobust istakuga mõjutada. Sellegipoolest tundus alati, et... ta justkui OTSIB seda küllaltki tugevat ja väga stabiilset kontakti, kuigi mina nägin suurt vaeva, et seda talle mitte pakkuda? Püüdsin alati leida võimaluse eest järgiandmiseks, poolpeatustel ratsmemärguanne väga lühikesena hoida jne. Ühest küljest see nagu natuke toimis, sest tal ei olnud võimalust jääda ratsme peale toetuma - selle asemel muutus ta aga eest palju ebastabiilsemaks, ilmselt seetõttu, et ta ei suutnud leida eest seda tuge, millega ta alati harjunud oli. Ma ei tea, miks hobusele ei peaks meeldima see, kui suus survet vähem on, aga minu mõistes pehme kontaktiga hakkas ta pidevalt katsetama minult ratsme käest ära tõmbamist - mitte suure jõuga, aga regulaarselt oma nina pisikeste jõnksatustega ettepoole tõmbamist, mis välistas igasuguse stabiilse kontakti hoidmise võimaluse. Samuti hakkas ta üha rohkem oma keelt suust välja ajama, mis on tal tegelikult aaaaaastatevanune komme ja sellistest vanadest harjumustest on muidugi keeruline ka lahti saada, aga sellegipoolest annab see pigem märku sellest, et... midagi tuleks muuta.

Treener soovitas mul siiski proovida hoida ratsmekontakti konkreetsemana ning osutada passiivset vastupanu nende peajõnksatuste vastu (minu käed/õlad on alati üsna... järeleandlikud ja kohati vb liigagi pehmed olnud). Nüüd olen selle strateegiaga proovinud mõnda aega sõita - ning jah, hobune ON palju stabiilsem, aga jällegi - ratsmekontakt on tugevam kui mulle meeldiks ja ma ei tea, kuidas seda muuta. Mida teha, kui hobune ei suuda ratsmete järeleandmist võtta kiituse või millegi positiivsena, vaid peab seda häirivaks/arusaamatuks teguriks ja kokkuvõttes muutub see hoopis negatiivseks signaaliks?

Ja üks mure on veel: jällegi vana komme, mille tõttu ta ka viimasest treeningtallist tagasi tuli, nimelt oli ta seal päris tihti teatud keerulisemaid harjutusi tehes vastu hakanud peatumise ja püsti tõusmise teel. Minul oli ta sellist nalja varem katsetanud ainult paaril korral võõras olukorras, kus ta koostöö asemel mõne uue hobusega tutvuda tahtis, ja see oli ilmselgelt käitumise küsimus, mitte mingi füüsiline probleem. Nüüd viimasel ajal aga on ta seda mõnedki korrad ka galopitõstete ajal katsetanud ja see tundub siiski otsene vastuhakk minu märguannetele, mitte ei ole küsimus selles, et ta parasjagu midagi muud teha/vaadata tahaks. Ise arvan, et põhjus on justnimetl selles tugevamaks ratsmekontaktis - ma ütlen, et mine galopile, samas hoian küllaltki tugevat kontakti (eelmises lõigus väljatoodud põhjustel), ja see võib temas kõhklusi tekitada. Muidugi üritan galopitõste ajal eriti sisemist ratset lõdvestada, aga... võib-olla ma ei taju ära, kui palju täpselt paras on või... ma ei teagi, milles asi.

Pix arvas, et võib-olla olen ma temaga liiga palju koondatud galoppi sõitnud ja kuigi ma kirjutasin ennist selle aktiivsuse hoidmisest kui positiivsest asjast (mida ta tegelikult ongi!), siis kahtlemata on koondatud allüür hobusele füüsiliselt palju raskem, kui ta sealjuures kõvasti tööd teeb ja korralikult enda alla astub jne. Seega kuigi minule tundub, et see tuleb tal loomulikult ja kergelt välja, siis tegelikult võib-olla on see talle palju koormavam ja raskem kui ma ette kujutan - ta on lihtsalt sellist tüüpi hobune, et ta TEEB seda korrektselt ja ta ei oskagi liikuda lühikeste sammudega ja selga paigal hoides ehk siis natuke "viilides" ja mitte korralikult kaasa töötades. Seega plaanin järgmised korrad meeles pidada, et lasen tal galopis korralikult edasi liikuda ning proovin talle trennide galopiosa mõneks ajaks võimalikult lihtsaks ja toredaks teha.

Aga jah. Ratsutamine on keeruline. :) Ja noh, kui mul mõnda aega oli väga tore temaga huvitavamaid harjutusi sooritada, siis... mõne aja pärast kaotab see oma võlu, kui sa tunned, et mingid baasasjad on ikkagi paigast ära. Lõppkokkuvõttes polegi mingit vahet, kas sõita 4-aastase äsjasaduldatud noorukiga või GP hobusega, ikka on kõige olulisem (ja kohati kõige keerulisem) see korrektne ABC - rütm, stabiilsus, kontakt. Galopipiruetid, küljendamised, passaaž ja muud toredad asjad on kõigest harjutused, mis näitavad seda, kui hästi su ABC kinnistatud on ja kas hobune suudab seda säilitada ka siis, kui temalt rohkem nõutakse.

Lõpetuseks üks väike video sellest, kuidas me H-ga ükskord hüppasime. :) Vabahüpetel põrkab ta vägagi hästi, aga seljas pisikesi takistusi hüpates on natuke naljakas. Ta galopitempo on aeglane mu meelest hüppamiseks, aga... rohkem edasi sõites läheb samm niiiiiii pikaks, et ei mahu selles väikses maneežis kuhugi ära. Seega me hüppasime sellisest võrdlemisi rahulikust galopist, mis aga tähendab, et ta jookseb rohkem enda alla kui edasi, ja siis kipub hüpete peal pisut üle pingutama. Mul on muidugi väga raske temaga siis ka ilusti kaasa minna. Video on trenni lõpust, kus ta väheke vabamalt juba võttis seda asja; kui viimane hüpe välja jätta, siis ületas takistused enam-vähem mõistlikult. Kaks algajat koos, aga vähemalt oli lõbus. :D

Kirjutan täna ühest 6-aastasest märast, kellest eelmine kord midagi postitada lubasin. Kui minu eelistusi silmas pidada, siis on tegemist ühe ideaalsest sugupuust pärit hobusega. Tema isa Skovens Rafael on minu arust väga vahva ja heade järglastega täkk (kuigi omakorda tema isa Romanov mulle väga ei sümpatiseeri - mu arvates üks lohisevamate tagajalgadega maailmatasemel GP hobuseid üldse :D vabandust, kui keegi on suur fänn ); ning tema ema on ilmselt meie kasvanduse üks kõige paremaid märasid, olen näinud/sõitnud mitmete teistegi tema järglastega ja kõigil on superhead liikumised.

Nii, ja siis sa paned need kaks suurepäraste tulemustega aretushobust kokku ja saad... sellise seljast kinnise ja pisikeste sammudega, natuke hispaania hobuse moodi liikuva järglase, nagu antud mära on. :P

(See osa videost, kus me mudaplatsil sõidame - mulle tundus seljast see tookord täieliku katastroofina, sest ta vahtis kõike ja kõiki ja tundus väga ärev. Hiljem video pealt vaadates oli eest ebastabiilne, aga liikumine isegi parem kui tavaoludes.... nii et tunne ja väline ilme võivad ikka väga erineda kohati)

Säh sulle aretust. Ta on kõikidest teistest siinsetest hobustest väga erinev, ometi on ta kuidagi üheks mu lemmikutest saanud. Ta ei liigu kuigi suurte sammudega üheski allüüris ja samas on tegemist ülitundliku hobusega, nii et temaga ratsutamine on omamoodi väga suur väljakutse mulle. Teisest küljest leidub meil hetki (senini peamiselt galopis), kus ta nii oma peas kui kehas siiski lõdvestuda suudab ja siis on see liikumine kuidagi... väga tasakaalus või ennastkandev või... ma ei oskagi seletada. Mina usun nt, et hea ja tundliku ratsanikuga võiks ta koondatud liikumistes väga edukas olla, sest kuigi oma jalgade välja sirutamine ja raami pikendamine on tema jaoks väga keeruline, siis tasakaalutunnetus ja raskuse tagaotsale viimise potentsiaal on täiesti olemas kuskil. Ta ei vaju mittte kunagi su käe otsa või raskusega esiotsale ja suur tundlikkus märguannetele on tegelikult ka pigem hea iseloomujoon, lihtsalt ratsanik peab olema suuteline seda nö kontrolli all hoidma ja ära kasutama, mitte selle vastu võitlema. Nii pea, kui temalt midagi jõuga üritada küsida, olgu see siis kasvõi pisut liiga jäik vastuhoidmine käega, siis on hobune kohe sekundipealt läbi kogu keha kramplik ja lõdvestuse ja pehmuse taastamiseks läheb jälle jupp aega.

Ja kõigele lisaks on ta muidugi väga-väga ilus hobune, minu arvates - nii oma tüübilt kui kehahoiakult. :) Aga jah - mulle meeldib temaga ratsutada just seepärast, et... ta on teistsugune ja ta ei lenda kahemeetriste traavisammudega su all ringi olenemata sellest, kui hädine ise seljas oled, vaid... on väga otsene peegel sellest, mida sa seal seljas teed, ning tulemuseks on kõik või mitte midagi.

Ahjaa... ta on ilmselt üks mu hobustest, kes oma selga kõige rohkem paigal ja nö pinges hoiab, aga vähemalt tema puhul see küll seal istumist mitte kuidagi lihtsamaks ei tee. Kõige lühema sammuga hobune ja kõige keerulisem, kellega täisistakut teha. :) Minu viimatiste kogemuste järgi (võib-olla kunagi arvasin teisiti) ei ole väheliikuv selg midagi sellist, mille otsas hea istuda oleks - rääkimata sellest, et hobusele on see muidugi ka kahjulik. Seega praegu teen täisistakut minimaalselt, aga vähehaaval püüan ikkagi sinnapoole liikuda, et nii mina kui hobune suudaks rohkem ja paremini - see on aga pikem protsess. Ja noh... ülesse pandud video on müügivideo, nii et eks elu näitab, mis meie koostööst saab. KUI talle leiduks inimene, kellele temaga sõita meeldib ja ta suudab seda teha ilma hobusele pinget ja stressi tekitamata, siis ma ilmselt oleks õnnelik ja rahulolev teda ka sellisesse uude koju saates, sest... I don't think it's the easiest match to find.

Ratsutamine on keerulisem kui kunagi varem - no mitte midagi ei lähe aastate möödudes ja kogemuste kasvades lihtsamaks, ikka ainult teises suunas. :) Kõik edusammud tulevad imepisikeste jupikeste kaupa ja vaevaliselt, tagasilöögid tunduvad aga suured ja möödapääsmatud.

Üks erand siiski on - need päris noored, alles oma ratsahobuse teekonda alustavad elukad. Mina küll ei saa aru, kes see välja mõtles, et noorte hobustega tegelemine keerulisem või rohkem oskusi nõudev oleks kui ülejäänutega. Kui just halva õnne tõttu mingi erakordselt pöörase eluka otsa ei satu (aga selliseid võib sama hästi leiduda ka vanemate hobuste seas), siis on minu arvates noore hobuse õpetamine kõige lihtsam, toredam ja kergemini tulemusteni viiv tegevus. Alustades maa- ja kordetööst ning lõpetades sellega, kus nad sadula all mõistlikult kolmes allüüris liikuda suudavad ning kõige põhilisematest ratsaniku märguannetest aru saada oskavad. Sellel tasemel hobustega mul on enam-vähem alati plaan olemas: mida teha, kuidas teha, millal teha - loomulikult pidevalt hobuse arengut jälgides ja vastavalt sellele oma plaani kohandades. Harva tekib suuri tagasilööke ja selge areng toimub väga lühikese aja jooksul ning uskumatult kiiresti, tekib tunne nagu hobuste õpetamine olekski imelihtne. Ja siis äkitselt on su hobune pool aastat sadulas olnud ja peaks midagi natuke rohkemat hakkama tegema, kui suurtel ringidel jooksmine ja niisama mõistlik olemine - ja noh... siis läheb küll asi keeruliseks ära.

Mul on praegu ka mõned 3-aastased tegeleda. Oih - tegelikult nad said paar päeva tagasi ametlikult juba neljasteks, aga noh, beebid on nii või teisiti. Üks neist on tohutu armas pisemat kasvu ruun, kes esialgu oli küll teistest pisut umbusklikum, aga kiiresti sai suureks sõbraks ja taskuhobuseks ning ma juba mitu kuud tagasi kahtlustasin, et temast saab mu uus lemmikhobune. Natukene on ta õnnetusehunnik ka, sest lisaks täitunud kannaliigestele (kust suvel suured luukillud eemaldati) suudab ta ennast iga natukese aja tagant ennast kuskilt katki teha - nende mitmete pisikeste vigastusperioodide tõttu ongi ta alles nüüd neljaseks saades värskelt sadulasse jõudnud, sest tegelikult on ta igati lihtne ja probleemivaba hobune olnud. Hetkel on ta ka ümmargune ja karvane nagu väike mammut, aga... musta värvi ja armas ja ilusate liikumistega - need kolm omadust üksi trumpavad ju kohe negatiivsed küljed kiirelt üle! No igatahes, sellise hobusega tegeledes tuleb mul alati mingi eneseületamise kihk peale, stiilis "kui ma KÕIK algusest peale õigesti teen, siis peab temast ju ideaalne hobune välja kasvama!". 110% kindel plaan, mitte miski ei saa viltu minna. ;) Ja kuna ma KÕIK kavatsen õigesti teha, siis temast tuleb see hobune, kelle jaoks ei tekita mingeid raskusi ka keerulisemate harjutuste õppimine, paari aasta pärast teeb soravalt küljendusi ja jalavahetusi ning veel paar aastat hiljem võistleb Grand Prix tasemel. Oma täitunud kannaliigeste ja vigastustest muhklike jalgadega. :D

Aga olgu - hüppan paari lause võrra tagasi reaalsusesse ja märgin ära, et ma tõesti üritan temaga tobedaid vigu vältida ning ei lange sellesse salakavalasse "mis mõttes ta ei saa aru või ei tee, peab ju tegema!" lõksu, vaid tuletan omale igas trennis meelde, et ta on ülimalt koostöövalmis hobune, mis tähendab, et kui ta ei tee seda, mida ma soovin, siis pean MINA midagi teisiti tegema. Kõlab küll nagu vana ja sadu kordi ülenämmutatud põhitõde, aga eks kõik vist on tundnud, et kui asjad hästi välja ei tule, siis kipuvad kõik muidu iseenesestmõistetavad põhimõtted mõnikord veidi ära ununema. Kuni me end jälle neile mõtlema sunnime ja siis juba tagantjärgi tehtud vigu parandama hakkame.

Esimene imepisike keeruline koht tuli meil ette siis, kui ta ratsaniku all traavides õige veidi ebakindlaks muutus ning kohati edasiliikumisega kõhkles - veidi aitasin stekipuudutusega, millele ta küll reageeris edasiminekuga, aga... kõhklust pigem tekitas see juurde, sest ega ta vist täpselt aru ei saanud, kust see stekk järsku tema külje vastu ilmus. Seega otsustasin kindla edasinõudmise asemel talle pigem veidi rohkem aega anda ja mitte liigselt sundida - tundus, et toimis, sest peale paari trennikorda liigub ta nüüd üsna kerge sääresurve peale kohe aktviisesse traavi ning ka esimene galopp sadulas arenes sealt justkui iseenesest välja, ilma mingisuguse punnituseta. :) Igatahes, eks näis, kuidas me väikese mustaga toime tuleme ja kas ta suudab mu lemmikute hulgas püsida ka ratsahobusena.

Järgmistest hobustest juba järgmine kord - tahaksin kirjutada kindlasti täkust (täpsemalt üks mu... 4st? 5st? liiga paljudest :D täkkudest), sest ta on mu kõige osavam, aga kohati mu jaoks jällegi väga keeruline hobune ja... ühest 6-aastasest märast lihtsalt seepärast, et ta on täiesti teist tüüpi hobune võrreldes ülejäänute siinsetega ning mul on temast väike video, mida ma võib-olla isegi jagada julgen. :)

Ja noh Ziny - mul on tekkimas imepisike kahtlus mingite positiivsete muutuste ilmumise suhtes tema treeningus, aga ilmselt liiga vara veel hõisata, seega tema jutt jääb ka mõnda paremat päeva ootama.

Carl Hester jagas oma FB-lehel pilti nende neljast GP-hobusest, kes uue aasta esimesel päeval koos maastikule läksid. See on lihtsalt nii vahva, et tahtsin kaaa jagada, mu päeva tegi kohe hommikul rõõmsaks. :) Minu poolest võiks see kamp oma olümpia- ja muud medalid kätte saada juba puhtalt seepärast, kui inimlikult nad oma hobustesse suhtuvad ja kui mõistlikud loomad nad neist on suutnud kasvatada - olen küll koolisõidusõber, aga teatud hetkedel ei suuda isegi mina aru saada, miks mingit esijalgade loopimist ja muid trikke peaks koolisõiduhobuse puhul olulisemaks pidama kui tema võimet ja valmisolekut erinevates olukordades ratsanikuga lõdvestunult koostööd teha.

(https://www.facebook.com/www.carlhester.co.uk/photos/a.322923057821153.79032.322739367839522/855089571271163/?type=3&theater)

Eelmist aastat kokku võttes võiks öelda, et... oli natuke keeruline. Rohkem küll võib-olla muu elu-olu valdkonnas, aga kohatii ka hobustega tegelemise osas - nt sellised takistused nagu rangluumurd aasta alguses ja rohkem võib-olla isegi põlvetrauma, mis päris pikaks ajaks nii füüsilisi kui mentaalseid (teadmine, et ma ei tohi mitte mingil juhul oma poolkatkist põlve hobuse seljast kukkudes või muul õnnetul viisil tugevalt uuesti vigastada) piiranguid peale pani eelkõige just noorte hobustega tegelemisel. Uskumatu, kui palju selline asi mõjutada võib, aga mingil perioodil sügisel olin ikka täitsa masenduses, et ma ei saagi ju kunagi enam ühelgi noorukil sadula otsas turnida, kui ma sealt vajadusel alla ei julge hüpata. Võttis aega umbes 8 kuud, aga nüüd olen lõpuks jõudnud sinnani, kus vahel halvasti astudes midagi küll veel jalas ragiseb, aga üldiselt saan hobuste läheduses olles keskenduda ikka neile, mitte oma invaliidsusele, ja see on igati vahva tunne.

Õnneks mul oli sel vigastuste perioodil sõita tore ja väga turvaline Fairy, kes osutus päris vahvaks hobuseks. Siis olid veel mõned noorukid Kurtnas ja Mõisakülas, ning üks kõige toredamaid perioode aasta jooksul olid need paar kuud suvel, kus ma lisaks noortele sain sõita kogenud hobustega ja igapäevaselt trenni - kuigi ma tänaseks päevaks ei võta vist ühegi treeneri õpetust enam päris kuldse tõena ja üritan ise iga uut infokildu hinnata ning otsustada, kas ma seda oma treeningus tahan kasutada või mitte, siis sellegipoolest on pidevalt treeneri käe all sõitmine ikka midagi VÄGA arendavat ja loodan et mul õnnestub kunagi tulevikus veel mõni selline periood tekitada. Kuigi mu praegused taani hobused on oma potentsiaali ja liikumiste poolest eesti omadest kõvasti üle, siis... treeneri käe all saan hetkel tunduvalt vähem sõita ja selles mõttes oli taolisest "vahetusest" natuke kahju ka.

Kui ma oma 2015. aasta esimest postitust lugesin, siis seal mingeid uusaastalubadusi küll ei olnud, küll aga kurtsin motivatsioonipuuduse üle ratsutamises ja mainisin ära 2 asja, mille üle mul hea meel oleks - esiteks võimalus ennast aktiivsemalt edasi arendada ja teiseks võimalus omaenda hobusega töötada. Nüüd tagantjärgi mõeldes neile paarile suvekuule ning praegusele olukorrale, kus mul Ziny maja kõrval koplis ootab, siis... oleks nagu õnnestunud need mõlemad kaks mainitud asja osaliselt saavutada, nii et ses mõttes ei saa ju väga kurta.

Zynergiega jälle pole kõik üldse sugugi nii lihtne nagu ma alguses lootsin. Suvel oli meil superhea algus, ta oli poole aasta pikkuse puhkusega nagu iseenesest mingi hüppelise arengu teinud ja kõik sujus uskumatult hästi. Aga siis... järsku enam ei sujunud, pisikesed mured, mis alguses ei tundunud eriliste probleemidena, hakkasid üha enam ilmsiks tulema, ja võitleme nendega siiani. Olen üritanud väääga stabiilselt ja kannatlikult oma rida ajada lihtsate ja vajalike harjutustega ning olen ka kindel, et nii mõnegi koha pealt on selle vaevalise töö (vaevalise selles mõttes, et... tulemust ei ole näha koheselt peale mingi pisikese muutuse sisseviimist, vaid alles aja jooksul, kui hobuse mentaalne suhtumine ja füüsiline võimekus mingisse tasakaalu jõudma hakkavad) tagajärjel areng toimunud, aga kindel on see, et see on pikk protsess ja... kuna ma pole ka veendunud, et ma alati 100% õiget asja ajan, siis see teeb teekonda veel muidugi pikemaks.

Nii et ei - kahjuks mul ei ole sellel aastal 6-aastast ägedat M-klassi koolisõiduhobust demonstreerida :D (okei, päris nii võimsad pole mu lootused muidugi kunagi olnud). Teisest küljest on muidugi minu jaoks (eriti mu isikliku) hobuse juures ka väga palju muid olulisi oskusi ja omadusi - positiivne on see, et ma tunnen ennast Ziny seljas turvaliselt ja usaldan teda ilmselt rohkem kui teisi hobuseid, kellega hetkel sõidan; samuti on ta mu kõige vahvam hüppehobune, ta nõesti naudib seda. :P Ja no üks eesmärk, mille ma ka päris-päris alguses meie jaoks seadsin ja võib-olla et isegi kõige olulisem neist, oli see, et temast tuleks hobune, kes naudiks inimese seltskonda ja läheks trenni hea meelega. Midagi olen ma loodetavasti ikka õigesti ka teinud, sest need omadused on Zinyl olemas, ja isegi kui trennis on vahel tunne nagu mitte miski välja ei tuleks, siis... kui sinu hobune on see, kes koplis hüüdmise peale pea tõstab ja iga kell ilma mingisuguste kõhklusteta sinuga kaasa soovib tulla, vahel lausa karja seast ära värava ette ootama tuleb, siis on üsna keeruline oma tuju mornina hoida. :)

Ja siis on muidugi Albatross. Keda ma igatsen ikka päris palju ja mõtlen üha enam oma tulevikuunistusele, et ma tahaks ühel heal päeval ikka väga väga oma hobuseid enda kodu aknast koos koplis rohtu või heina mugimas näha. Lihtsalt, et nad oleks lähedal. Albatross on muidugi igati tubli poiss olnud ja nii palju kui mina kursis olen, siis pole teda viimase poole aasta jooksul kordagi lonkamas nähtud! Oktoobris, kui tal külas käisin, siis natuke kordetasin ka ja... tookord ei suutnud isegi mina oma väääga elava fantaasiaga mingit longet ette kujutada. Jällegi - miski ei tee mind õnnelikumaks, kui teadmine, et ta saab oma elu nautida. :) Et elu liiga lihtsaks mitte teha, siis nüüd külmade ilmadega on ta esimest korda elus natuke külmavareseks muutunud ja võimalik, et peab selleks talveks teki alla kolima. Võib-olla on lihtsalt järsk temperatuurimuutus see, mis ära ehmatas, ja harjub mõne ajaga ära, aga eks see paistab.

Uueks aastaks pole ma endale suutnud veel mingeid olulisi, kuid samas realistlikke lubadusi välja mõelda. Kavatsen seda teha siiski, mis seal ikka, et väikse hilinemisega. Motivatsiooni pole kunagi piisavalt, nii et millegagi peab seda üritama ikka ka sel aastal turgutada - lihtsalt õige idee pole veel mulle kohale jõudnud. Detsembrikuus suutsin ennast vist natuke üle töötada jälle, lubasin omale keskmiselt pool puhkepäeva nädalas... mis kulus enamasti poes käimisele ja koristamisele. Tulev aasta on õnneks pikk, esmalt tuleb piisavalt hästi toimiv elurežiim jälle paika saada ja küll siis on aega mõni tore plaan või lubadus ka välja mõelda.