Albatross ja teised hobutegelased

Eelmist aastat kokku võttes võiks öelda, et... oli natuke keeruline. Rohkem küll võib-olla muu elu-olu valdkonnas, aga kohatii ka hobustega tegelemise osas - nt sellised takistused nagu rangluumurd aasta alguses ja rohkem võib-olla isegi põlvetrauma, mis päris pikaks ajaks nii füüsilisi kui mentaalseid (teadmine, et ma ei tohi mitte mingil juhul oma poolkatkist põlve hobuse seljast kukkudes või muul õnnetul viisil tugevalt uuesti vigastada) piiranguid peale pani eelkõige just noorte hobustega tegelemisel. Uskumatu, kui palju selline asi mõjutada võib, aga mingil perioodil sügisel olin ikka täitsa masenduses, et ma ei saagi ju kunagi enam ühelgi noorukil sadula otsas turnida, kui ma sealt vajadusel alla ei julge hüpata. Võttis aega umbes 8 kuud, aga nüüd olen lõpuks jõudnud sinnani, kus vahel halvasti astudes midagi küll veel jalas ragiseb, aga üldiselt saan hobuste läheduses olles keskenduda ikka neile, mitte oma invaliidsusele, ja see on igati vahva tunne.

Õnneks mul oli sel vigastuste perioodil sõita tore ja väga turvaline Fairy, kes osutus päris vahvaks hobuseks. Siis olid veel mõned noorukid Kurtnas ja Mõisakülas, ning üks kõige toredamaid perioode aasta jooksul olid need paar kuud suvel, kus ma lisaks noortele sain sõita kogenud hobustega ja igapäevaselt trenni - kuigi ma tänaseks päevaks ei võta vist ühegi treeneri õpetust enam päris kuldse tõena ja üritan ise iga uut infokildu hinnata ning otsustada, kas ma seda oma treeningus tahan kasutada või mitte, siis sellegipoolest on pidevalt treeneri käe all sõitmine ikka midagi VÄGA arendavat ja loodan et mul õnnestub kunagi tulevikus veel mõni selline periood tekitada. Kuigi mu praegused taani hobused on oma potentsiaali ja liikumiste poolest eesti omadest kõvasti üle, siis... treeneri käe all saan hetkel tunduvalt vähem sõita ja selles mõttes oli taolisest "vahetusest" natuke kahju ka.

Kui ma oma 2015. aasta esimest postitust lugesin, siis seal mingeid uusaastalubadusi küll ei olnud, küll aga kurtsin motivatsioonipuuduse üle ratsutamises ja mainisin ära 2 asja, mille üle mul hea meel oleks - esiteks võimalus ennast aktiivsemalt edasi arendada ja teiseks võimalus omaenda hobusega töötada. Nüüd tagantjärgi mõeldes neile paarile suvekuule ning praegusele olukorrale, kus mul Ziny maja kõrval koplis ootab, siis... oleks nagu õnnestunud need mõlemad kaks mainitud asja osaliselt saavutada, nii et ses mõttes ei saa ju väga kurta.

Zynergiega jälle pole kõik üldse sugugi nii lihtne nagu ma alguses lootsin. Suvel oli meil superhea algus, ta oli poole aasta pikkuse puhkusega nagu iseenesest mingi hüppelise arengu teinud ja kõik sujus uskumatult hästi. Aga siis... järsku enam ei sujunud, pisikesed mured, mis alguses ei tundunud eriliste probleemidena, hakkasid üha enam ilmsiks tulema, ja võitleme nendega siiani. Olen üritanud väääga stabiilselt ja kannatlikult oma rida ajada lihtsate ja vajalike harjutustega ning olen ka kindel, et nii mõnegi koha pealt on selle vaevalise töö (vaevalise selles mõttes, et... tulemust ei ole näha koheselt peale mingi pisikese muutuse sisseviimist, vaid alles aja jooksul, kui hobuse mentaalne suhtumine ja füüsiline võimekus mingisse tasakaalu jõudma hakkavad) tagajärjel areng toimunud, aga kindel on see, et see on pikk protsess ja... kuna ma pole ka veendunud, et ma alati 100% õiget asja ajan, siis see teeb teekonda veel muidugi pikemaks.

Nii et ei - kahjuks mul ei ole sellel aastal 6-aastast ägedat M-klassi koolisõiduhobust demonstreerida :D (okei, päris nii võimsad pole mu lootused muidugi kunagi olnud). Teisest küljest on muidugi minu jaoks (eriti mu isikliku) hobuse juures ka väga palju muid olulisi oskusi ja omadusi - positiivne on see, et ma tunnen ennast Ziny seljas turvaliselt ja usaldan teda ilmselt rohkem kui teisi hobuseid, kellega hetkel sõidan; samuti on ta mu kõige vahvam hüppehobune, ta nõesti naudib seda. :P Ja no üks eesmärk, mille ma ka päris-päris alguses meie jaoks seadsin ja võib-olla et isegi kõige olulisem neist, oli see, et temast tuleks hobune, kes naudiks inimese seltskonda ja läheks trenni hea meelega. Midagi olen ma loodetavasti ikka õigesti ka teinud, sest need omadused on Zinyl olemas, ja isegi kui trennis on vahel tunne nagu mitte miski välja ei tuleks, siis... kui sinu hobune on see, kes koplis hüüdmise peale pea tõstab ja iga kell ilma mingisuguste kõhklusteta sinuga kaasa soovib tulla, vahel lausa karja seast ära värava ette ootama tuleb, siis on üsna keeruline oma tuju mornina hoida. :)

Ja siis on muidugi Albatross. Keda ma igatsen ikka päris palju ja mõtlen üha enam oma tulevikuunistusele, et ma tahaks ühel heal päeval ikka väga väga oma hobuseid enda kodu aknast koos koplis rohtu või heina mugimas näha. Lihtsalt, et nad oleks lähedal. Albatross on muidugi igati tubli poiss olnud ja nii palju kui mina kursis olen, siis pole teda viimase poole aasta jooksul kordagi lonkamas nähtud! Oktoobris, kui tal külas käisin, siis natuke kordetasin ka ja... tookord ei suutnud isegi mina oma väääga elava fantaasiaga mingit longet ette kujutada. Jällegi - miski ei tee mind õnnelikumaks, kui teadmine, et ta saab oma elu nautida. :) Et elu liiga lihtsaks mitte teha, siis nüüd külmade ilmadega on ta esimest korda elus natuke külmavareseks muutunud ja võimalik, et peab selleks talveks teki alla kolima. Võib-olla on lihtsalt järsk temperatuurimuutus see, mis ära ehmatas, ja harjub mõne ajaga ära, aga eks see paistab.

Uueks aastaks pole ma endale suutnud veel mingeid olulisi, kuid samas realistlikke lubadusi välja mõelda. Kavatsen seda teha siiski, mis seal ikka, et väikse hilinemisega. Motivatsiooni pole kunagi piisavalt, nii et millegagi peab seda üritama ikka ka sel aastal turgutada - lihtsalt õige idee pole veel mulle kohale jõudnud. Detsembrikuus suutsin ennast vist natuke üle töötada jälle, lubasin omale keskmiselt pool puhkepäeva nädalas... mis kulus enamasti poes käimisele ja koristamisele. Tulev aasta on õnneks pikk, esmalt tuleb piisavalt hästi toimiv elurežiim jälle paika saada ja küll siis on aega mõni tore plaan või lubadus ka välja mõelda.