Hobustega mere ääres

Kui eelmises postituses kurtsin, et Holey'st pilte pole, siis see probleem saab kohe lahendatud, sest eilsest seiklusest on fotojäädvustusi palju.

Nimelt mõtlesime Beaga juba tükk aega, et oleks vahva hobustega ükskord randa minna. Ma pole oma 10 aasta ratsutamise juures veel merre jõudnudki ühegi hobusega, nii et oli ka aeg. Ausalt öeldes mul sellist päris tsilli hobust polegi, kelle saaks lihtsalt võõras kohas autost välja võtta ja ta end nagu omas kodus tunneks, seega... jäi valikuks ikkagi Holey - samas pole tegelikult ühtegi teist hobust, kellega ma parema meelega sinna läinud oleks. ;) Kartsin küll, et halvemal juhul on ta kole pinges ja kartlik ja sel juhul oleks emotsioonid taolisest väljasõidust üsna tagasihoidlikud, aga õnneks ei läinud üldse nii! Bea hobune oli üsna turvaline ja rahulik, nii et esimesed 5 minutit sai Holey tema taguotsa juurde ennast varju pressida, peale seda aga kadus ärevus kiiresti ja usun, et hobustel oli täitsa põnev merd uudistada.

Ilm oli päris tuuline, mis positiivse poole pealt tähendas seda, et mitte ühtegi teist inimest (peale ühe koerajalutaja, kes ka kiiresti kadus) seal hommikupoolikul polnud. Küll aga olid rannale jõudvad lained üsna suured ja vahutavad, mistõttu vette minemine tundus alguses üsna utoopiline plaan. Iga kord, kui vahune laine hobuste jalgadeni jõudis, siis hüppasid nad eemale, nagu keegi oleks hammustanud. :) Üks hetk aga saadi siiski hirmust üle ja kui juba poole jala kõrguselt vees olla, siis ei tundunud lained ka nii koledad enam.

Kust see laine siia järsku sai???

 

Liivaribast edasi oli tükk maad väikseid rohuseid künkaid, seal oli ka tore pärast turnida.

Igatahes ma olen väga uhke pisikese Holey üle! Natuke on ikka kummaline mõelda, et 9 kuud tagasi oli ta see tagasihoidlik ja kartlik tüüp, kellele oli raskusi päitseidki pähe saada, ja täna saame probleemideta selliseid toredaid väljasõite nautida. :) Seejuures ei ole ma temaga kordagi üle 3x nädalas trenni teinud, pigem mõnikord vähem, ja sügis-talvel oli tegelikult mitu paarinädalast pausi ka sees. Less is more (at least when you have such an amazing horse)!

Võistlemised

Kirjutamistuju küll ootas paremat aega, aga vahepeal jõudsin kahel korral isegi võistlema.

Herzi käis kahel nädalavahetusel järjest lihtsat skeemikest võistlemas ja teenis selle eest 70% ja 66%, vastavalt esimene ja kolmas koht kah. No rosettide üle võib muidugi natuke rõõmustada, aga... tõsi on see, et mingit suurt naudingut temaga võistlemine ei paku, sest hobusele on see ääretult stressirikas. Too esimese võistluse soojendus oli ikka väga nukker, sest... ta oli ülikramplik ja närviline kuni lõpuni välja ning vahepeal suutis omal isegi huulde hammustada. Ma olin peaaegu valmis juba loobuma, aga Veera oli tubli moral support, käskis selja sirgu ja naeratuse näole suruda ja siis ma ikka läksin sõitma seda skeemi. Soojendus oli väljas, võistlus aga maneežis, ja niipea kui maneeži sisse saime, siis stressitase langes nii umbes 50% vähemalt (täpselt sama lugu on temaga kodus ratsutades), nii et suure pingelanguse tõttu oli ta järsku valmis täitsa enam-vähem minu märguandeid järgima, aga eelnevast ärevusest oli liikumises ikka paras vunk sees (ja head käigud on talle looduse poolt kingitud, hea närvikava asemel vist) ja nii see seitsekümmend ära tuli.

Pildid on videost, seetõttu säärane kvaliteet.

Järgmise nädala võistluse soojendus oli kohati veidi parem, ainult et ta kartis teisi hobuseid, kes liiga lähedale sõitsid, ja no siis tuli sinna VALGE poni, mis Herzi jaoks ei ole üldse päriselus eksisteeriv asi (sest meie tallis ei ole valgeid ega halle hobuseid), vaid mingist fantaasiafilmist välja karanud draakon, ja tema põhjustas meil päris mitu äkilist 180-kraadist pööret koos teises suunas spurtimisega. Natuke oli imelik ka, et see valge hobuse ratsanik järjepidevalt lihtsalt galopeeris hoogsalt meie suunas - ma saan aru, et "normaalse" hobuse ratsanikuna sa ei pruugi selle peale tulla, et mõni teist värvi hobuseid karta võiks, aga seda võiks ikka tähele panna, et mingi teatud hobune iga kord täiesti endast välja läheb, kui sa suure hooga tema suunas sõidad...? Võib-olla ma olen nüüd ülekohtune lihtsalt, aga... (mina isiklikult küll märkaks ja üritaks veidigi oma sõidutrajektoori selle järgi kohandada). Igatahes, sellel võistlusel toimus kõik välisväljakutel ning kuigi üldkokkuvõttes oli Herzi veidi vähem pinges, siis võistlusplatsil oli tal ikka natuke ringivaatamist ja natuke ärevust ja siis ei olnud nii stabiilne sõit nagu esimesel korral, aga 66% pole ka väga paha.

Soojendusel

Helesinistes unistustes ma muidugi võiks loota, et ta vajab lihtsalt rohkem võistluskogemust ja siis muutub rahulikumaks - aga reaalsuses on ta 7-aastane mära, kes ei suuda peale 3,5 aastat (peaaegu) regulaarset treeningrežiimi endiselt koduplatsil lõdvestunud ja rahulik olla ning noh... mulle ausalt öeldes tundub, et talle lihtsalt ei meeldi olla ratsahobune. :( Seda huulde hammustamist kusjuures tegi ta ühe korra hiljuti kodus ka - püüan tal igaks juhuks nüüd hambad üle vaadata ja korda teha, aga väheusutav, et see midagi muudab. Kui Herzi stressama hakkab, siis plõksutab ta oma hambaid igal sammul kokku ja eks niimoodi võib sinna vahepeal midagi kogemata vahele sattuda, mis ei peaks. Mul ei ole mitte kunagi varem olnud ÜHTEGI hobust, kes omale treeningu ajal keelde või huulde hammustaks, seega see teeb üsna kurvaks ja ühtegi head mõtet selle probleemi parandamiseks pole, sest... see paraneb siis, kui hobune lõdvestub ja rahulikuks muutub, aga seda juhtub Herziga kahjuks väga harva. Keeruline lugu.

Teine hobune, kellega seiklemas sai käidud, oli lemmikmust Holey. Kõigepealt käisime temaga seal kohtunike koolitusel demosõitjatena ja poolteist nädalat hiljem olid pärisvõistlused, kus ta 4-aastaste grupiklassis sõitis. Ta on küll kohati ka ikka päriiis tundlik hobune, aga tegelikult nende esimeste väljaskäikudega võib igati rahule jääda. Mõlemal üritusel jäi ta keskmine skoor 8 ringi - võistlustel täpsemalt vist 7.95 vms ja koolitusel oli palju kohtunikke, kelle arvamused mõnevõrra muidugi kõikusid ja päris konkreetset numbrit seal ei öeldudki. Käitumise poole pealt oli koolitusel täiesti tip-top; võistlustel läks natuke ähmi täis, sest ta pidi oma sõberhobusest eemale minema ja mingi võõra hobusega koos platsil olema, see ei meeldinud niiii väga. :) Aga saime ikka kokkuleppele.

Holey'st on täielik pildipuudus (kindel plaan see viga tulevikus parandada!) ja ei viitsinud videotelt ka lõikama praegu hakata. Siin ta igatahes poolikult paistab sõbra tagant välja. :)

Nende paari väga intensiivse nädala jooksul (sest lisaks käisime mõned korrad ka ratsakoolis lihtsalt võõra keskkonnaga harjumas) läks tegelikult tunne hobuse seljas allamäge - ilmselt ta oli mentaalselt väsinud + harjutasime ikka tavalisest rohkem seda natuke suuuuuremat traavi ja natuke suuuuuremat galoppi, ning kaotasime selle arvelt mujalt. Aga sai need üritused siiski tublisti tehtud, peale mida oli ta väikese pausi ära teeninud ja uuesti alustades keskendusin baasasjadele jälle ja nüüd on kõik sama hea nagu varem. :) Isegi parem - lühikeste juppide kaupa olen täisistakut proovinud, sääre eest astumist teeb ka päris hästi. Õlgu saan samuti palju paremini kontrollida - kui varem tal kippus esi- ja tagaots tihtipeale kahel erineval rajal jooksma, mitte päris otse, siis nüüd saan vähese vaevaga õlad lihtsalt taguotsa ette täpselt lükata ja hobune on ilusti sirge nii rajal kui ka nt rajast seespool sirgliini sõites. Vasakule volti tehes ikka lükkab vist tagumiku veel sisse veidi, kaarsõitudel on natuke raskem seda hinnata, aga tegeleme ka sellega. Keerulistel päevadel on ta veidi oversensitive ja hakkab ette kujutama, et ma mingeid raskeid asju küsin, ajades ennast veidi ärevaks sellega; headel päevadel aga lihtsalt istu sadulas ja naudi, hobune teeb kõik nii mõnusaks ja toredaks. Ta on ikka väga vahva. Ideaalis tahaks temaga minna küll millalgi mingit lihtsat skeemikest sõitma, aga veidi vajab veel treenimist. Kuidas treenida hobust ka vähe pingelisemas olukorras (nt uus koht) täisistakus lõdvestunuks jääma, kui... tegelikult ei taha 4-aastasega eriti palju täisistakut üldse teha? :D Järjekordne challenge.

Good luck, Zynergie!

Igasuguseid põnevaid asju on vahepeal toimunud, aga kuidagi keeruline on viimasel ajal leida aega või viitsimist neid kirja panna.

Küll aga leidis hiljuti aset muutus, mis kõikidest ülejäänutest suurem ja tähtsam - Zynergie sai omale uue kodu!

Sellest hetkest alates, kui ma Ziny omale kunagi aastaid tagasi varsana sain, olen püüdnud säilitada suhtumist, et temast ei saa selline hobune, keda ma mitte kunagi müüa ei saa/suuda. Albatross on üks ja ainuke sellise "privileegiga" ning ülejäänud hobustest, kelle omanikuks ma kunagi saama peaks, pean olema võimeline ka loobuma, kui see parema lahendusena tundub.

Ja kuigi ma olen püüdnud sedaviisi 6 aastat mõelda, siis... ei suutnud ma muidugi Ziny kasvades tema suhtes kuidagi külmaks jääda. Ma ei tunne ühtegi teist hobust, kes nii väga inimese seltskonda ja tegelemist naudiks -  ja see on vist see, mida ma tema juures kõige rohkem hindan. Kuna Albatross ei näidanud noorena kuigi palju oma kiindumust välja, vaid eelistas pigem süüa või teiste hobuste seltskonda, siis Zinyga olen varsaeast saati püüdnud tegeleda nii, et inimese tulek tähendaks tema jaoks seda, et midagi toredat ja põnevat hakkab juhtuma. Ja kui mitte millegi muuga, siis vähemalt sellega olen hakkama saanud :) - isegi praegu, kus väga tihti tähendas inimese tulek Ziny jaoks ratsutamistrenni (ning ei, see ei olnud kindlasti alati superlihtne ja lõbus, vaid kohati üsna nõudlik), siis sellegipoolest tuleb ja teeb ta kõike alati hea meelega ja entusiastlikult.

Kõige olulisem põhjus, miks ma ta müüa otsustasin, oli see, et... ma ei saanud temaga ratsutades SEDA tunnet, mis mul tihti nt väikse musta Holeyga on või mis mul kunagi Alzikega oli. Mõnede harjutustega oli meil probleeme, samas üldjoones ta oli ikkagi üsna tubli ja tegi (või vähemalt üritas) kõike, mida ma küsisin - sellegipoolest, there was something missing. Ja nüüd peaaegu aasta aega regulaarselt trenni tehes õppis ta küll mitmeid asju ning keerulisemaid harjutusi juurde, aga me ei saanud väga palju lähemale sellele ideaalolukorrale, kus... mina lihtsalt istun ja mõtlen millelegi, ja Ziny teeb seda praktiliselt ilma mingi küsimiseta. Jah - võib-olla see kõlab utoopiliselt ja ma ootan oma hobustelt liiga palju - aga need, kes seda tunnet hobuse seljas on kogenud, saavad sellest kindlasti aru ja nõustuvad, et see ON see ideaal, mille poole me kõik püüdlema peaks. Need, kes ei ole seda kogenud - ma loodan, et ühel päeval see teil mõne toreda hobuse seljas õnnestub. :)

Teised, vähemtähtsad põhjused, olid nt see, et tegelikult on ta oma kasvult mulle siiski liiga pisike, ja ka see, et oma aktiivsuse ja energilise iseloomu juures tahaks ta tegelikult parimate tulemuste saamiseks tihedamalt tegelemist saada, kui mina talle hetkel pakkuda suutsin.

Viimane põhjus, mis ilmselt lõpliku otsuse langetada aitas, oli see, et talle tekkis huviline, kes minu lootuste kohaselt võiks tõesti olla suurepärane omanik ja pakkuda Zinyle suurepärast kodu ja tulevikku. Kuigi ma müümise peale olen vaikselt mõelnud juba pikalt (ja iga kord väga kurva meelega), siis nüüd järsku tundus see olevat väga õige lahendus. Ta läks inimeste juurde, keda ma tunnen; talli, kus ma tean, et hobuste eest hoolitsetakse; treeneri käe alla, kelle meetodid on igati hobusõbralikud. Ja mis kõige ägedam - temaga reisis kaasa L'Actrice, kes on olnud samuti üks minu suuri lemmikuid Firfodis + Ziny koplikaaslane ja sõber juba mitu aastat! Zynergie ja L'Actrice elavad nüüd peale pikkkkkka ja väsitavat reisi Soomes, mis tähendab, et kui mina peaks tagasi Eestisse tulema, siis on ka hulga lühem maa neile külla minna (mida ma kindlasti teha kavatsen). :)

Kokkuvõttes - Ziny on supervahva väike hobune, kes mulle nii palju rõõmu valmistanud on; ning tänu sellele, et ta omale (vähemalt esmapilgul - loodetavasti ka edaspidi) suurepärase uue kodu sai, polnud tema ära saatmine minu jaoks nii katastroofiliselt kurb nagu ma kartsin. Minu suurim lootus on see, et temast saab uue omaniku esimese isikliku hobusena midagi sellist, mida Albatross minu jaoks esimesena hobusena tähendab. :) She is a fantastic horse and she deserves to be someone's superstar!

Ja nüüd väike pildiralli:

Varsana:

1-aastane:

 

 

 2-aastane:

3-aastane:

4-aastane:

5-aastane:

6-aastane: