Võistlemised

Kirjutamistuju küll ootas paremat aega, aga vahepeal jõudsin kahel korral isegi võistlema.

Herzi käis kahel nädalavahetusel järjest lihtsat skeemikest võistlemas ja teenis selle eest 70% ja 66%, vastavalt esimene ja kolmas koht kah. No rosettide üle võib muidugi natuke rõõmustada, aga... tõsi on see, et mingit suurt naudingut temaga võistlemine ei paku, sest hobusele on see ääretult stressirikas. Too esimese võistluse soojendus oli ikka väga nukker, sest... ta oli ülikramplik ja närviline kuni lõpuni välja ning vahepeal suutis omal isegi huulde hammustada. Ma olin peaaegu valmis juba loobuma, aga Veera oli tubli moral support, käskis selja sirgu ja naeratuse näole suruda ja siis ma ikka läksin sõitma seda skeemi. Soojendus oli väljas, võistlus aga maneežis, ja niipea kui maneeži sisse saime, siis stressitase langes nii umbes 50% vähemalt (täpselt sama lugu on temaga kodus ratsutades), nii et suure pingelanguse tõttu oli ta järsku valmis täitsa enam-vähem minu märguandeid järgima, aga eelnevast ärevusest oli liikumises ikka paras vunk sees (ja head käigud on talle looduse poolt kingitud, hea närvikava asemel vist) ja nii see seitsekümmend ära tuli.

Pildid on videost, seetõttu säärane kvaliteet.

Järgmise nädala võistluse soojendus oli kohati veidi parem, ainult et ta kartis teisi hobuseid, kes liiga lähedale sõitsid, ja no siis tuli sinna VALGE poni, mis Herzi jaoks ei ole üldse päriselus eksisteeriv asi (sest meie tallis ei ole valgeid ega halle hobuseid), vaid mingist fantaasiafilmist välja karanud draakon, ja tema põhjustas meil päris mitu äkilist 180-kraadist pööret koos teises suunas spurtimisega. Natuke oli imelik ka, et see valge hobuse ratsanik järjepidevalt lihtsalt galopeeris hoogsalt meie suunas - ma saan aru, et "normaalse" hobuse ratsanikuna sa ei pruugi selle peale tulla, et mõni teist värvi hobuseid karta võiks, aga seda võiks ikka tähele panna, et mingi teatud hobune iga kord täiesti endast välja läheb, kui sa suure hooga tema suunas sõidad...? Võib-olla ma olen nüüd ülekohtune lihtsalt, aga... (mina isiklikult küll märkaks ja üritaks veidigi oma sõidutrajektoori selle järgi kohandada). Igatahes, sellel võistlusel toimus kõik välisväljakutel ning kuigi üldkokkuvõttes oli Herzi veidi vähem pinges, siis võistlusplatsil oli tal ikka natuke ringivaatamist ja natuke ärevust ja siis ei olnud nii stabiilne sõit nagu esimesel korral, aga 66% pole ka väga paha.

Soojendusel

Helesinistes unistustes ma muidugi võiks loota, et ta vajab lihtsalt rohkem võistluskogemust ja siis muutub rahulikumaks - aga reaalsuses on ta 7-aastane mära, kes ei suuda peale 3,5 aastat (peaaegu) regulaarset treeningrežiimi endiselt koduplatsil lõdvestunud ja rahulik olla ning noh... mulle ausalt öeldes tundub, et talle lihtsalt ei meeldi olla ratsahobune. :( Seda huulde hammustamist kusjuures tegi ta ühe korra hiljuti kodus ka - püüan tal igaks juhuks nüüd hambad üle vaadata ja korda teha, aga väheusutav, et see midagi muudab. Kui Herzi stressama hakkab, siis plõksutab ta oma hambaid igal sammul kokku ja eks niimoodi võib sinna vahepeal midagi kogemata vahele sattuda, mis ei peaks. Mul ei ole mitte kunagi varem olnud ÜHTEGI hobust, kes omale treeningu ajal keelde või huulde hammustaks, seega see teeb üsna kurvaks ja ühtegi head mõtet selle probleemi parandamiseks pole, sest... see paraneb siis, kui hobune lõdvestub ja rahulikuks muutub, aga seda juhtub Herziga kahjuks väga harva. Keeruline lugu.

Teine hobune, kellega seiklemas sai käidud, oli lemmikmust Holey. Kõigepealt käisime temaga seal kohtunike koolitusel demosõitjatena ja poolteist nädalat hiljem olid pärisvõistlused, kus ta 4-aastaste grupiklassis sõitis. Ta on küll kohati ka ikka päriiis tundlik hobune, aga tegelikult nende esimeste väljaskäikudega võib igati rahule jääda. Mõlemal üritusel jäi ta keskmine skoor 8 ringi - võistlustel täpsemalt vist 7.95 vms ja koolitusel oli palju kohtunikke, kelle arvamused mõnevõrra muidugi kõikusid ja päris konkreetset numbrit seal ei öeldudki. Käitumise poole pealt oli koolitusel täiesti tip-top; võistlustel läks natuke ähmi täis, sest ta pidi oma sõberhobusest eemale minema ja mingi võõra hobusega koos platsil olema, see ei meeldinud niiii väga. :) Aga saime ikka kokkuleppele.

Holey'st on täielik pildipuudus (kindel plaan see viga tulevikus parandada!) ja ei viitsinud videotelt ka lõikama praegu hakata. Siin ta igatahes poolikult paistab sõbra tagant välja. :)

Nende paari väga intensiivse nädala jooksul (sest lisaks käisime mõned korrad ka ratsakoolis lihtsalt võõra keskkonnaga harjumas) läks tegelikult tunne hobuse seljas allamäge - ilmselt ta oli mentaalselt väsinud + harjutasime ikka tavalisest rohkem seda natuke suuuuuremat traavi ja natuke suuuuuremat galoppi, ning kaotasime selle arvelt mujalt. Aga sai need üritused siiski tublisti tehtud, peale mida oli ta väikese pausi ära teeninud ja uuesti alustades keskendusin baasasjadele jälle ja nüüd on kõik sama hea nagu varem. :) Isegi parem - lühikeste juppide kaupa olen täisistakut proovinud, sääre eest astumist teeb ka päris hästi. Õlgu saan samuti palju paremini kontrollida - kui varem tal kippus esi- ja tagaots tihtipeale kahel erineval rajal jooksma, mitte päris otse, siis nüüd saan vähese vaevaga õlad lihtsalt taguotsa ette täpselt lükata ja hobune on ilusti sirge nii rajal kui ka nt rajast seespool sirgliini sõites. Vasakule volti tehes ikka lükkab vist tagumiku veel sisse veidi, kaarsõitudel on natuke raskem seda hinnata, aga tegeleme ka sellega. Keerulistel päevadel on ta veidi oversensitive ja hakkab ette kujutama, et ma mingeid raskeid asju küsin, ajades ennast veidi ärevaks sellega; headel päevadel aga lihtsalt istu sadulas ja naudi, hobune teeb kõik nii mõnusaks ja toredaks. Ta on ikka väga vahva. Ideaalis tahaks temaga minna küll millalgi mingit lihtsat skeemikest sõitma, aga veidi vajab veel treenimist. Kuidas treenida hobust ka vähe pingelisemas olukorras (nt uus koht) täisistakus lõdvestunuks jääma, kui... tegelikult ei taha 4-aastasega eriti palju täisistakut üldse teha? :D Järjekordne challenge.