Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin

Need on ringlenud internetis juba mõnda aega, aga kuna hiljuti olid ka Eesti Koolisõidu fb-lehel lingitud, siis sattusin neile taaskord peale. Ei ole mingi saladus, et erinevalt paljudest teistest tippkoolisõitjatest on Charlotte Dujardin mulle alati väga eeskujuliku mulje jätnud (for obvious reasons) ja kuulun nende sekka, kellele selle "koolkonna" treeningpõhimõtted ja -meetodid igati mõistlikud tunduvad.

Samuti rõhutavad need 6 lihtsustatud "õppetundi" minu arvates just neid kõige-kõige olulisemaid põhimõtteid, mis võiks aidata areneda keskpärasest ratsutajast väga heaks koolisõitjaks. Miks mitte neid siis ka siin jagada?

Need 6 õppetundi on järgnevad:
1) Every transition you ride at home has to be a good one.
2) Hot horses have to learn to be ridden with your legs on. Lazy horses have to learn to be ridden with your legs off.
3) You have to be brave as a rider. You have to see how far you can go.
4) Your corners and short sides are what make your movements. Nine times out of 10, you have to do something out of the corner. If you ride a bad corner, you ride a bad movement.
5) You can't be afraid of the power. You need to use it.
6) Think of your hands being in front of the saddle and always pushing the horse to the bit, not pulling the horse back.

Võib kohe ära mainida, et punktid nr 3 ja 4 on kindlasti need, millele mina oma ratsutamises piisavalt tähelepanu ei pane.

Eriti punkt nr 3 - ma ei tõlgenda siinkohal seda julgust mitte selles võtmes, et kui hullude või metsikute hobuste selga ratsanik nõus minema on, vaid pigem just motivatsiooni edasi pürgida, endasse uskuda ja mitte karta tagasilööke. Minus on kindlasti liiga vähe seda "ma lähen ja teen ja saan kõige paremaks" suhtumist, et tõsiseks võistlussportlaseks hakata; ja kõik korrad, mil ma võistlema olen jõudnud, on mul tegelikult suured kahtlused selle koha pealt, et kas me hobusega oleme ikka selleks valmis ja tegelikult ei tule harjutused veel nii hästi välja kui võiks jnejne. Enamasti on tagantjärgi selgunud, et muretsemine oli ilmaasjata; kuid mõned korrad, kui pole eriti hästi läinud, olen ka pisut kahetsenud - et miks ma enda kartusi tõsisemalt ei võtnud. Ehk siis pigem olen kindlasti kahtleja, kui enesekindel ja kõigest väest edasipürgiv ratsanik.

Nr 4 puhul peab lihtsalt tunnistama, et ma ei keskendu iga kord selle nurga ideaalsena läbi sõitmisele - veendun lihtsalt, et hobune oleks tasakaalus ja õiges paindes, aga tihtipeale lasen neil pisut suuremalt ja sujuvamalt need nurgad läbida, kui nende tase tegelikult lubaks. Samas üritan ma iga konkreetse harjutuse jaoks küll hobust võimalikult hästi ette valmistada, seega võib-olla ma kodus sõites lihtsalt ei tee liiga palju harjutusi otse nurgast välja? :) Kui teen, siis küll panen eelneva nurga või lühikese külje korralikult läbimisele rohkem rõhku. Viimasel M. H. koolitusel Väänas juhtis ka tema palju tähelepanu nurkade läbisõitmisele, nii et see on kindlasti midagi, millele ma võiks rohkem keskenduda.

Järgmises postituses kirjutan pikemalt nendest põhimõtetest, mida ma tõesti igapäevaselt ja teadlikult kasutada püüan ja kui palju sellest mu arvates kasu on.