Back on track, ma loodan

On jälle vist aeg natuke midagi kirja panna.

Sain vahepeal Albatrossile sedelga, et natuke korralikumalt kordetööd teha, kuigi ega väga palju ei saanud tehtud sellegipoolest. Ega ma nagunii mingi suur kordefänn tegelikult ei ole, lihtsalt pidin üritama teda natukenegi millegagi vormis hoida. Ühe korra tegin külgratsmetega - laenasin Piretilt ja need olid normaalse pikkusega! Ma panin esialgu loomulikult kõige viimasesse auku, st võimalikult pikaks (sest väga tihti igasuguseid abivahendeid mu arust eriti lühemalt ei kannatagi panna - ei tea, mis ponidele need mõeldud on), aga pärast siiski lühendasin. Aga see oli vist hea, et alguses liiga pikad olid, kuna seekord Albatross hakkas kohe (juba enne külgratsmete mõjumist) ette ja alla otsima ning pärst, lühemate ratsmetega, võttis ka ilusasti kontakti ja ei olnud niimoodi ebastabiilne nagu viimane kord kui proovisin. Aga tegin ka ainult traavi nendega.

Niisama kordel panin talle veel paaril korral mõned kavaletid ette, ta ei ole nende jälgimisega just VÄGA hoolikas, seda tuleb lihtsalt palju teha ja harjutada. Ise peaksin tihemini sellega tegelema.

Ning üks päev, kui mul oli igast asjade kokkulangemise tõttu maailma kõige kurvem tuju, panin talle hoopis mõlemale poole korded külge, läbi sedelga, ja tegin ohjamist. Ta sai kõigest nii kiiresti ja hästi aru - edasi, peatus, keeramine, ka traavi tegime paar juppi. Sellest ei saanud aru, kui ma teda korderingile (ühesõnaga topeltkordele siis) tahtsin juhatada, mul ei olnud ka kordepiitsa ja korde endaga ei saanud ju mitte midagi selles suhtes teha, et see oleks vaid teda tagasi tõmmanud. Seega ma seda rohkem ei üritanud, nagunii pole mul topeltkordega mingeid kogemusi. Aga Albatrossi taga käies reageeris ta küll superhästi, juba korde raskusele suulisel ja puudutusele vastu külgi, otsest kontakti suuga isegi ei pidanud enamasti võtma. Ta tõesti tegi mu päeva jälle toredaks! :)

Üldjoontes need paar nädalakest on aga rahulikult, ilma suurema trennikoormuseta möödunud. Tegelesin temaga niisama, puhastasin, jalutasin käekõrval jms.

Aga nüüd lõpuks saime ka sadula! Ma olen superõnnelik, sest see oli mul hetkel üsna viimane lootus, et midagi talle leida... Aga uus sadul jäab talle turjast tunduvalt rohkem ruumi + sai topitud nii, et tagakaar ka ilusasti vastu hobust on. Albatross on suhteliselt sirge seljaga ja seetõttu paljud sadulad kipuvad tagant natuke õhku tõusma - mitte sellepärast, et oleks liiga laiad, vaid lihtsalt on mõeldud nõgusama seljaga hobusele.

Kui sadulat proovimas käidi, siis Albatross eriti viisakalt küll ei käitunud :P - alguses puhises võõraste inimeste peale, nagu pandaks talle esimest korda elus sadulat selga.. siis valjad poolenisti peas, hakkas lihtsalt mööda talli vahekäiku edasi kõndima... nagu mind polekski seal. Ma ei saa aru, ta pole kunagi nii varem teinud... ja platsil muidugi oli ülienergiat täis, sest polnud ju mitu nädalat sadula all olnud + seal ehitati maneeži piiret, nii et vahtimist oli küllaga. Hiljem ikka rahunes.

Täna siis tegin vaikselt juba trenni - esimesed minutid olid täiesti katastroofilised, peaaegu et hullemad kui eile sadulat proovides. Nii kramplik ja jäik ja kõver oli, mis ta pole ammmmmu olnud. Ma olin juba peaaegu suure pettumuse äärel, aga siis tuletasin meelde kõik põhilised asjad, mida lubasin endale nüüd jälle jälgida (peale ühe Heuschmanni clinic review lugemist) ja toimisin nende järgi - ja hobune hakkas ka toimima. :) Kõik on 99% minus kinni - kui ma ise endaga hakkama saaks, siis Albatrossiga poleks mingeid probleeme.
Galopis oli sama asi nagu alati, et ta üldse ei lõdvestunud ja läks jäigaks jne, aga ma lihtsalt sõitsin teda stabiilselt edasi, väga pingutama selleks ei pidanud, sest energiat oli tal piisavalt. Ja ma sõitsin tükk aega, ise täielikult sellele keskendudes, et ma EI TOHI hakata temaga nö kaklema, ehk vastu hoidma talle ratset või üritama teda käe abil kuidagi muuta, see lihtsalt ei toimi! Ma tean, ma ju (poolkogemata) teen seda alati ja nii tihti ja ta ei lähe sellest paremaks. Sundisin ennast hoidma käed niiiiiiiii rahulikud ja ühtlase kontaktiga kui ma vähegi oskan ja lõpuks - lõpuks! ta sai aru, et see, mida ta hetkel proovib, ei toimi ja pole õige vastus. Proovis teist varianti, ehk laseb ennast lõdvaks ning üritab ennast ise minu järgi sättida. Ja see ongi see õige asi...
Olen täiesti rahul, mis siis, et trenn algas hullusti. Tase pole üldse oluline - edasiminek on oluline ju!

Viimasel ajal on blogijad päris palju oma hobuste müümisest midagi rääkinud, mõned on seda teinud ka. Tean küll seda tunnet, et tahaks olla suuteline hobusega midagi rohkemat teha, kuhugi jõuda - mul on see tunne kogu aeg ja see aitab edasi areneda.
AGA
Ma tean, et Albatrossist loobuma või isegi sellele mõtlema ei paneks see tunne mind iialgi! Sest just tema on see hobune, kellega mul need eesmärgid on. Ühegi teise hobusega sama asja saavutamine pole ju enam seesama...

Kõik ei mõtle nii ja ei peagi, inimesed tahavad erinevaid asju ja leiavad nendeni alati oma tee.

Aga mina mõtlen. Sest sellisest sõbrast ma ju ei loobu. :)