Kurvad jutud

On jälle pisike blogipaus sisse tulnud, aga väga millestki pole siiani ka kirjutada olnud. Nüüd siis natuke on, aga kahjuks mitte häid uudiseid.
Ühesõnaga käis eile sadulapassija ja mu mitme viimase nädala kahtlused olid õigustatud - sadul on Albatrossile turjast kitsaks jäänud. Proovisime küll, et kas kuidagi mingeid patju või pehmendusi kombineerides (nii, et nad turjast seda eemal hoiaksid) saaks kasvõi ajutiselt seda veel kasutada, aga ei töötanud miski. Kitsa sadulaga pole midagi ette võtta. Ka ei olnud ühelgi teisel sadulal, mida ma võib-olla natukeseks laenata oleks saanud, piisavalt laia turjaosa, nii et me oleme täitsa ilma nüüd. Nojah, Albatross on ju suur hobune, suure turjaga ning nüüd ka seljast veidi ilmselt kasvanud, nii et pole sugugi lihtne talle midagi sobivat leida. Kõige kehvem lugu on, et sadulapassija ei teadnud ka ühestki müügis olevast sadulast, mis talle sobiv võiks olla - kõik pidid pisut kitsaks jääma.
Nii et üsna lootusetu lugu. Ometi ma niinii väga tahan koolisõidusadulat. Enam ei kujutaks üldse üldsadula ostmist ette, kuigi võib-olla siiski peab... Mingit väga uut ja kallist sadulat ka ei saa väga endale lubada, eriti kui praegune ka veel alles on - vaevalt, et ma selle vääga kiiresti müüdud saan.

Oeh. Homme saan võib-olla natuke selgust asjas - et mis ma nüüd siis edasi teen.

Teine asi on muidugi see, et see sadul on talle ilmselt juba mitumitu nädalat ebamugavust ja võib-olla valu tekitanud, nii et mul on veel väga halb enesetunne ka seepärast. :( Oleks pidanud kohe, kui kahtlustama hakkasin, midagi ette võtma. Ma tõesti ei uskunud, et liiga laiast sadulast võib 2-2,5 kuuga saada liiga kitsas. Oleks PIDANUD uskuma, sest loogiline, ju, et peale puhkust ja treeningu muutust võib ka hobuse selg väga kiiresti muutuda, aga. Ma ei tea. Rumal hobuseomanik olen lihtsalt. Kuigi ma tahtsin ju niinii väga, et tal enam kunagi ei peaks selliste asjade pärast halb olema...

Peaksin teda nüüd natuke kordetama vms, et ta päris seisma ei jääks, muidu pole senisest tööst mingit kasu olnud ja ei saa uut sadulat (kui kunagi peaks mõne leidma) ka korralikult sobitada. Aga ma isegi ei taha. Tahaks ta lihtsalt jätta karjamaale ja käia teda vaatamas ja patsutamas ja porgandit viimas, sest nii oleks tal kõige parem. Nii ei saaks talle oma oskamatuse ja mõtlematuse tõttu halba teha.

Üldse ma viimasel ajal mõtlen nii tihti, et kogu see ratsutamine jms on üldse kohati nii mõttetu värk ja ma ei tea enam, kas see on üldse see, mis ma tahan. Ma näen ainult seda, kuidas proovitakse hobuseid võimalikult palju enda kontrolli alla saada ja tehakse kõik selleks, et nad oma tahtmist mööda mitte enam ainult käituda ei saaks, vaid ka oma tahtmist näidata ei üritaks. Jah, ma tean, et kõik ei ole sellised, aga nemad ei paista selle suure massi seast enam silma. Ja paljud väidavad üht, aga tegelikult suuremas osas käituvad täpselt nendesamade, vastikute põhimõtete kohaselt - lihtsalt teiste vahenditega, teistsugusel viisil. Ja ma ei taha olla üks neist.

Ma võin ju mõelda, et mina ei käitu oma hobusega nii. Võin öelda, et kõige tähtsam mu jaoks on see, et meil mõlemal oleks hea (mis on täiesti tõsi), aga see ei tähenda midagi, kui ma lasen 3 nädalat ringi sadulaga, mis ei sobi. Või sõidan 30 minutit oma arust "natuke kange" hobusega, kui pärast tuleb välja, et tal on kabjas (tõenäoliselt üsna valus) põletik. Või kui ma toon ta karjamaalt alati trenniks sisse, kuigi vahel ta selgelt näitab, et tahab välja teiste juurde jääda. Või kui ma sikutan ratsmetest, kui ta millegi kartmise tõttu ära joosta üritab.
Nendel hetkedel ei loe mitte midagi see väike tõsiasi, et mulle tegelt läheb korda, mida hobune mõtleb või tunneb.

See on ilmselt üks negatiivsemaid postitus mu blogimiste ajaloos, aga vahel lihtsalt tulevad kõik sellised mõtted korraga pähe ja siis mul on kõige pärast niinii kurb.

Tegelikult on Albatross ka viimasel ajal hea olnud - mõnes asjas rohkem, mõnes vähem. See postitus ei olekirjutatud sellepärast, et mul temaga nüüd äkki kõik halvasti oleks. Pigem seepärast, et ta on just nii tubli ja püüdlik ning ma tõesti tahan, et tal alati hea oleks...