Võistlused

Ahjaa! Ma ju täiesti unustasin kirjutada võistlustest, mis meil olid. :D Pisikesed, peaaegu omavaheliselt (2 hobust oli mujalt ka).
Otsustasin lõpuks ikkagi võistleda, mis siis et ma nüüd jälle poolteist nädalat polnud hüpanud jnejne.
Kõigepealt oli 70 cm ja siis pärast oli väike 60cm ristid (mis tegelt olid veel palju madalamad, nagu kõrgemat sorti kavaletid umbes). Kõrgem oli 90 ja seda ma ei sõidaks ju.
Igatahes ma mõtlesin kogu aeg ainult selle peale, et saaks ta hästi aktiivselt ja suht kiiresti liikuma, sest siis ta hüppab. Ja soojendusel oli ka päris hea, ise veits tolknesin vahepeal, aga hüppas hästi. Isegi mingite värviliste kastidega okserit, kus ma ise juba vist valmistusin, et ta jookseb mööda ja siis tegin maeiteamida seal seljas, aga tema ikkagi hüppas, nii tubli!
Aga siis kui mu kord võistelda tuli, sain ma suure üllatuse osaliseks - hobune lihtsalt kihutas (noh, tema kohta kihutas) mööda platsi ringi ja kui ma takistuse poole suunasin, siis sellise hooga vedas peale, et jubeee. :D Ma ei olnud üldse selleks valmis, aga tagasi ei hakanud ka eriti võtma millegipärast (kartsin, et siis ei hüppa vms) ja siis oligi päris kole - ühele süsteemile läks viltu ja vingerdades ja peale seda pani otse süsteemi vahelt välja. Teist korda sain rohkem ette valmistuda ja otse üle tulla, kuigi tal oli jälle mingi action sees. Ja siis mingi hetk ta kas otsustas midagi karta või vahtima jääda või ma ei saanudki aru, igatahes pooldiagonaalis vastu seina sõites (kus ainuke loogiline võimalus on vasakule keerata), läks tema järsku hoopis paremale ja mina teises suunas. :D Nii see lõppes.
Teine parkuur oli nii madal, et seal ta eriti hüpata ei viitsinud (mida ma ka arvasin), aga mul oli tegelt hea meel, et ikkagi seda otsustasin ka sõita, et sain siis nö vigade paranduse teha. Soojendus oli umbes sama, ainult et paar korda ta kolistas neist üle, selle asemel et hüpata. Päris sõit algas JÄLLE samamoodi, aga nüüd mul oli üsna ükskõik kõigest muust, tegelesin ainult sellega, et ta jääks kontrolli alla. Õnnestus ka, kuigi vahepeal võtsin isegi traavi, sest ma poleks teda suure hoo pealt nii järsult keerata suutnud. Selle siiski sõitsime läbi, mis siis, et Albatross eriti enam hüppamisega vaeva ei näinud.

Kuigi võistlus läks suht metsa taha, siis tegelikult mul on isegi hea meel, et ta niimoodi actionit täis läks, sest kui ma teda kontrollima õpiks (mis on veits raske, kui ta trennides selline pole), siis ma kujutan ette, et nii ta hüppab paremini ja mul on tegelt lihtsam. See ei ole väga lõbus, kui kooogu aeg pead hullult edasi ajama, siis ei suuda endale ka üldse keskenduda jne.

Aga nüüd me vist natuke võtame vahepeal hüppamisest pausi, pean veits ratsastusega rohkem tegelema. Ja TEGELIKULT pean ikkagi tunnistama, et koolisõit on 100x rohkem meie ala. :) Mis siis, et me eriti hästi veel ei oska.