Albatross ja teised hobutegelased

Kurb mõelda, et mul on nüüd ainult üks koolisõidutrenn Albatrossiga jäänud. Tahaks ikka natuke pikemat aega mõne treeneri käe all sõita, sest üksinda tegutsedes mõned asjad lihtsalt jäävad toppama ja ei liigu edasi, ükskõik kui palju proovin. Aga mis teha... Albatross saab igatahes oma poolteist kuud välja teenitud suvepuhkust ja ma lähen Taani sõpradele (inimestele ja hobustele siis) külla. Oh, kuidas tahaks, et saaks Albatrossi sinna kaasa võtta ja natuke head nõu temaga ratsutamise kohta saada.

Aga tagasi reaalsusesse... siis tänane trenn oli selline keskpärane. Tegelikult midagi väga halba otseselt ei olnud, aga mingid pisiasjad, mida ma toimima ei saa, häirivad. Ja kuna neid pisiasju on nii palju, siis kokkuvõttes tekib neist juba palju suurem jama, mida ma kuskilt otsast parandada ei oska. Siis tekib väike masendus jälle.

Samm oli alguses päris hea. Erinevalt enamustest hobustest, on Albatrossiga just esimene samm alati kõige parem. Tavaliselt läheb samm trenni käigus ikka paremaks, kuna hobune hakkab vaikselt lõdvestuma ja töötama jms. Albatross aga tundub algusest peale enam-vähem lõdvestunud, lihtsalt mida edasi, seda väsinum ta on ja seda raskem on ka korralikku sammu nõuda. Ma arvan...

Traav on selles suhtes mõnus, et ma vahel suudan seal juba normaalselt istuda. Mitte alati ja mitte igal hetkel, aga viimasel ajal on neid hetki, kus ma KOGU energia ainult normaalselt istumise jaoks kulutama pean, õnneks vähem. Olen mõnda skeemi proovinud läbi sõita ja seal isegi keskmist traavi istunud, kuigi siis ma seda traavi päris keskmiseks ikkagi ei lükka. :P Kui ma tema sammude pikendamisele rõhku panen, siis kasutan kindlalt kergendatud traavi. Kõige parem on tegelikult nii, et esimesed sammud täisistakus ja edasi kergendamine, sest läbi sadula lükates ta hakkab palju ilusamini samme pikendama. Kergendades saan ju peaaegu ainult säärtega mõjutada ja siis kipub kiirustamine lihtsamalt sisse tulema.

Galopp on raske. Ei oskagi selle kohta praegu midagi täpsemalt rääkida. Vahel on mõnus, kui ma ta suhteliselt kokku võtan - siis on kõige üle parem kontroll jms, aga tegelikult liikumise kvaliteet kipub ära kaduma, mingit hüpet ei ole ja.. ühesõnaga ma seda eriti ei harrasta praegu. St ei võta teda galopis kokku, niisama galoppi sõidan loomulikult ikka.

Hehe, kõige vahvamini on ta praegu arenenud hüppamises. Ma olen seda nii vähe teinud, seega muidugi edusammud tunduvad ka suuremad, aga... päris toredalt tõesti hüppab. Viimane kord proovisin ise väga palju ka sammu jälgida - üksikutel oli väga hea, parkuuris natuke ununes vahepeal, aga mõnus oli ikkagi. Albatross hüppab nii kaugelt kui lähedalt nüüd juba sellise mõnusa energiaga, laseb mul valida, kuhu veel samm teha ja kuhu mitte (kuigi ma mõnikord jätan ta hätta ja ei vali) ja üldse on hästi tubli! Mulle ei meeldinud varem hüppamise juures see, et kaob veidi ära kontroll hobuse üle, olen lihtsalt mingi suunaja ja kaasreisija, aga nüüd tunnen ka seal juba koostööd. Ainult üle ei tohi pingutada selle hüppamisega, ta pole mul ju miski kergejalgne sporthobune. :P

AGA AGA AGA Trennid võivad küll rasked olla, aga tegelikult ta on ikka mul nii armas, et sõnu pole. :) Teeb mind iga päev uuesti õnnelikuks!