Väike My

Kui ma oma kõrgustesse kerkinud motivatsiooniga esimest päeva talli läksin, siis see tuli kahjuks sama kiirelt alla tagasi. Avastasin, et kuna Myl on hoopis teised probleemid, kui neil hobustel, kellega seekord Taanis ratsutama juhtusin, siis ei olegi nii lihtne, et kasutad neidsamu juurdeõpitud tarkusi ja nagu imeväel kõik järsku täiuslikuks muutub. Suur üllatus tõepoolest - ma ju siiani arvasin, et kõik hobused on täpselt ühesugused, jep... :)

Tuli meelde üks trenn, kus ma keset treeneri poolt ette antud harjutuse sõitmist järsku kõrvale otsustasin kalduda ja hoopis midagi teistsugust teha, sest tundsin, et no ma ei saa lihtsalt seda harjutust normaalselt jätkata, kui ma seda ühte probleemi korraks parandada ei püüa. Treener ei küsinud seepeale, et miks ma harjutust ei jätkanud, vaid ütles hoopis: "Good, now you started thinking!"

Üldse olen aastate jooksul aru saanud, et mõtlemine on üsna arendav tegevus. :) Ma pole ennast küll kunagi pidanud inimeseks, kes tegutseb enne, kui mõtleb, aga miskipärast siiski suudan hämmastavalt tihti mõtlemise ära unustada täpselt nendes kohtades, kus seda kõige rohkem vaja oleks. Seega, väheke ajude ragistamist LISAKS juurde õpitud tarkustele ja järgmistel trennidel toimis M nagu imeväel oluliselt paremini. Muidugi oleks äärmiselt lahe, kui mul ratsutades kõik õiged otsused tuleks ilma mõtlemata lihtsalt tunde järgi tegutsedes, aga no mis teha - kui jääb puudu andekusest või kogemustest, siis tuleb see millegagi kompenseerida.

Suutsin isegi ühe laheda harjutuse täitsa ise oma väikse peaga välja mõelda, mis abistaks sääre eest astumise õpetamist. My saab juba väga hästi aru, mis ma tahan, kuid kipub endiselt vahel natuke esiotsaga liiga eest ära jooksma. Teoreetiliselt ma parandaks seda välimise ratsmega, aga praktiliselt: ainult ratsme kaela peale panemisest pole kasu (seda tuleb lihtsalt treenida, et ta tundlikumaks muutuks) ning tugevama kontakti võtmisel, nii et ma teda pmst ka suust pidurdan, ma ei näe lihtsalt mõtet - ma ei arva, et hobuse õlgade korrigeerimiseks on vaja neid suust sikutada.

Seega sõitsin enam-vähem ümber keskliini sellist lamedat ussikest: umbes 6-7 meetrit ühele poole keskliini ja siis sujuvalt tagasi üle keskliini ja teisele poole sama kaugele. Meie lühikeses maneežis jõudsin kaks või kolm kaart teha, enne kui sein vastu tuli. Kui kaared tulid ühtlaselt ja sujuvalt välja, siis hakkasin iga kaare keskel (ehk selles punktis, kus ma olin keskliinist kõige kaugemal) tegema paar sammu sääre eest astumist väljapoole, misjärel kohe aga mööda kaart tagasi keskliini poole sõitsin; ning sama asi teisele poole. Nii et sisuliselt sääre eest astumise hetkel oli hobune 2-3 meetri kaugusel rajast ning astus raja poole - ehk sama nagu keeraks lihtsalt maneeži otsast paar meetrit varem ära ja teeks sääre eest astumist rajale - kuid vahe oli selles, et My teadis ja ennetas seda, et järgmine hetk tuleb tal teisele poole ära keerata ja oma kaart jätkata, mistõttu polnud tal mingit põhjust õlga vastassuunas ehk väljapoole vedada. Vägaväga hästi toimis. :)

Selle põhilise probleemiga, milleks Myl on enda esiotsale vedamine, saame sammus ja traavis juba päris hästi hakkama - muidugi on hetki, kus ta ikka üritab natuke, aga kui ma ise ennast piisavalt jälgida suudan ja kõike õigesti teen, siis on traaviosa kohati ikka väga mõnus. Galopis on endiselt mõned päevad, mil ta teeb kõike väga hästi, ja siis mõned päevad, mil lihtsalt ei õnnestu teda tagumisele otsale rohkem istutada. Sellisel juhul püüan teda vahel lihtsalt edasi sõita, aga siis ta mõtleb, et lihtsalt jooksemegi lõbusalt ringi ja muud ei pea midagi tegema. :D (Seda on ka muidugi tore teha, aga pigem maastikul, kui maneežis). Nüüd mõtlen, et keskendun mõnda aega lihtsalt tema esiotsa kõrgemal hoidmisega, et tal oleks üldse VÕIMALIK raskust veidi rohkem tahapoole viia ja oma tagakoivakesi tugevamaks saada ja ehk siis ühel hetkel areneb sealt mingi asjalikum tasakaal ka välja.