My on viimased nädal-poolteist väga asjalik olnud, kõik trennid on hästi läinud. Trenni alguses on ikka ühe või teise asja kallal vaja tööd teha, aga iga kord on asi mingil hetkel nö paika loksunud ja siis ta lihtsalt ongi seal sääre ja ratsme vahel nii nagu peab ja sõitmine on imelihtne.
Kunagi käisin Albatrossiga ühe treeneri trennis ja mulle see üldse ei meeldinud, sest kui A "järgi ei andnud", siis pidin ratset jäigalt ühe koha peal hoidma ja lihtsalt tagant nii palju peale sõitma, et tal muud üle ei jääks. Albatross on suur ja tugev hobune, nii et ilmselgelt tuli sellest üks suur jõuvõitlus. See nina läks lõpuks allapoole küll, kuid mul oli nii käe otsas kui jalgade vahel sada kilo ja mõlemad olime trenni lõppedes väga väsinud. Keegi ütles tol korral, et äkki ma lihtsalt ootan, et asi liiga lihtne oleks ja ei taha nii palju vaeva näha... Aga - tegelikult ju ongi nii. Mitte, et ma ei viitsi vaeva näha, aga praegusel hetkel ma julgen küll öelda, et IGA asi, mida ma hobuse seljas teen, on eesmärgiga muuta teda lihtsamini ja kergemini sõidetavaks. See ongi kogu asja mõte minu jaoks. Veel üks põhjus (lisaks puudulikkule ratsutamisoskusele :D), miks ma kunagi mingiks sportlaseks ei saaks - ma ei suuda mitte kuidagi kõrgemate takistuste ületamist või keerulisemate harjutuste sooritamist seada tähtsamaks sellest, et hobusega oleks tore sõita. Ja tore sõitmine ei tähenda siinkohal muidugi mitte pika ratsmega metsas jalutamist, vaid just seda, et sa saad hobuselt üha rohkem küsida ja nõuda nii, et ta sellest suurepäraselt aru saab ning sama hästi ka vastama hakkab - olgu see siis hüppamine või koolisõiduharjutused või maastikul ratsutamine. Kui koostöö on hea, siis ei ole ratsanikul sugugi vaja ennast füüsiliselt üleliia pingutada ja hobuse seljas võimelda selleks, et oma märguandeid edasi anda. Hoopis teine asi on muidugi ratsaniku poolt heas füüsilises vormis olemine, mis on kindlasti kasulik ja vajalik - aga mitte sellepärast, et tal muidu jõust puudust tuleks.
Selgitamaks siis seda, miks ma nii rahul olen, et Myroniga parematel hetkedel "imelihtne" sõita on. :)
Isegi galopis tuleb ka neid helgemaid hetki sagedamini ette kui varem. Kunagi vaevlesime selle kallal, et vasakust jalast tõsted selgeks saada, nüüd aga on just sedapidi galopis teda kergem õigesti tööle saada. Paremat pidi on raskem head rütmi, tõuget ja tasakaalu leida.
Ühel päeval panin ka kavaletid ja paar madalat takistust üles - ning jällegi oli väga tip-top. Traavis tõesti VAATAS neid kavalette ja mõtles, kuhu oma jalakesi pista. Galopis oli palju latte üksteise järgi ning mingi hetk siis tõstsin 1 või 2 madalaks lattaiaks/ristiks. See lattide asi tõesti sobib talle, sest aitab sammu paika sättida. Kunagi ammu esimest korda temaga hüppeid proovides juhtus see, et My sattus paar korda raskesse olukorda ning hakkas seejärel jubedalt takistuse ees vingerdama, ei tahtnud nagu väga minna enam. Nüüd hiljem (ehk need paar korda, ega ma palju rohkem pole hüpanud) olen sellega arvestanud, proovinud nt lattidega aidata tal õige tõukekoht leida ja niiviisi ta ületab küll neid pisikesi tõkkeid üsna hea meelega.
Intensiivsema trenni juures kipub ta veel natuke liiga kiiresti ära väsima, aga selle "hüppetrenni" sain isegi täitsa edukalt umbes 45 minutiga (koos jalutamisega) tehtud nii, et mingeid ilmselgelt suuri väsimuse märke veel polnudki, nii et see on ka edasiminek!
Vot nii. Tahaks väga Albsust ka midagi kirjutada, aga ei ole vist miskit uudist. Jalutamas käisime, tundus, et tal oli lõbus ja huvitav... Hiljem maneežist isegi ei tahtnud ära tulla, kui ukse lahti tegin - eelistas seal aega veeta ja ukse ääre pealt lund lakkuda
Lubasin suveni ka Kurtnas 1-2x kuus käia noortega tegelemas - seal neid pudinaid pisikesest kuni 3-aastasteni välja (+ üks viiene mära, kellel paar korda seljas olen nüüd istunud). Kõige lahedamad on 2-aastaseks saavad täkupoisid, kes natuke üritavad juba inimest proovile panna küll, aga samas on veel nii titad, et kuulavad sõna kah, kui endale kindlaks jääda. :) Endiselt on väga lahe kogeda, kui õppimisvõimelised noored hobused on ja kui kergelt see neil tuleb.
2 comments:
Olen sinuga täiesti nõus, et hobusega peaks eelkõige lihtne ja tore sõita olema. Aga kuna ma hetkel ise olen üsna kõrge spordiga seotud ja näen päevast päeva kuidas hobuseid GP tasemele treenitakse (alates 3aastastest), siis ka sellel jõumomendil on oma õige koht. Nimelt on hea, kui sul on aega hobusega kergelt kõike teha ja oodata millal ta lihtsalt funktsioneerima nii hakkab. Aga hoopis teine asi, kui sul on omanik või sponsor, kes soovib, et see hobune 3 kuu pärast võistleks. Ja siin ei tähenda see seda, et hobune pea laiali otsas parkuuri läbiks. See ikka tähendab, et hobune on ka ratsastatud vastavalt nõutele. Seega mingil hetkel see jõuga kinni hoidmine ja edasisõitmine võib ära tasuda. Sest olen näinud, kuidas mõnel hobusel see toimib. 1-2, vbl 3 korda on jõuvõtmine ja peale seda on lihtne sõita. See ehk tundub kirja panduda väga selline piitsa moodus, ning muidugi eelistan ka mina endale aega võtta hobusega, aga saan aru ka olukordadest, kus selliseid võtteid sõitmisel kasutatakse. Samas, äärmustesse pole vaja laskuda ja kahjuks näen soojendusmaneežs võistlustel ka palju seda, mis tundub väga halb :/
Muidugi on "jõuvõtetel" oma koht - justnimelt nt spordis või müügihobuste sõitmisel, kus konkreetne tulemus (kiiremini, kõrgemale, kaugemale) on hetkel olulisem kui see, et koostöö oleks meeldiv mõlemale osapoolele.
Olen ka igasuguste erinevatel tasemetel hobuste treenimist näinud ja seetõttu ütlengi, et mul on hea meel, et mul ei ole üldjuhul kohustust niimoodi sõita.
Kusjuures peale sedasama trenni, mida ma kirjeldasin, öeldi mulle kõrvalt, et nad pole kunagi näinud Albatrossi nii "uhket" traavi tegemas... Kui mu suurim eesmärk oleks sel hetkel olnud traavi eest võistlustel maksimumpunkte saada või hobust koolisõidulootusena müüa, siis ma tõenäoliselt oleks pidanud samas stiilis jätkama. Aga õnneks mul ei olnud selleks mingit kohustust, otsustasin mitte nende trennidega jätkata ja tagantjärgi üldse ei kahtle, et see oli õige otsus.
Ja 1-2 korda hobune kuskilt "jõuga" läbi sõita on muidugi teine asi, kui seda päevast päeva teha. Olen ka seda teinud/üritanud, aga ma pean seda enda juures pigem puuduseks (et ma teisiti hakkama ei saa), mitte mingiks lisaoskuseks, ja mida rohkem ratsutan, seda enam jõuan arvamusele, et enamasti on siiski olemas parem ja efektiivsem viis. :)
Ja hoolimata mu pikast jutust blablabla, ei kritiseeri ma ses mõttes sportlasi - tippsport polegi meelakkumine ja alati ei saa valida seda, mis endale/hobusele kõige rohkem meeldib. Peaasi, et inimestel säilib võime hobuse kui elus loomaga piisavalt arvestada ja osatakse enda jaoks kuhugi piirid tõmmata...
Post a Comment