Albatross ja teised hobutegelased

Esimese asjana teen kohe ÜLESKUTSE: kui keegi juhuslikult teab-tunneb Rakvere kandis mõnda hobust, kes mai alguses paariks nädalaks omale ratsanikku otsib, siis ma teeks temaga päris hea meelega oma praktikaperioodi ajal tutvust! ;) (meiliaadress on profiilis kättesaadav näiteks...)

Aga nüüd siis asja juurde, olen oma kirjutamistega jälle ajast maha jäänud.

Myroniga jõudsime korra käia koolisõitu võistlemas. Hoolimata sellest, et tegemist oli tema elu teise võistlusega, võtsime julguse kokku ja proovimise L-skeemi ka ära (polegi Eestis nii "kõrgel" tasemel varem võistlenud). Nagu esimeselgi võistlusel, oli My oluliselt rohkem pinges kui koduplatsil, aga selles pole muidugi midagi imestusväärset noore hobuse kohta, tuleb lihtsalt hakkama saada ja sõita oma võimete piirides.

Mõlemad olid tegelikult mõnusad ja huvitavad skeemid, A-skeem läks kokkuvõttes hästi ja lõpetasime 66,5%-ga, L-skeemis läks see õnnetu samm-galopp üleminek paremast jalast nässu (kartsin seda juba ette) ja edasi juba käkerdasin ise kogu galopiosa täitsa ära. Seega tulemuseks 59,8%, mis tegelikult väga kohutav polegi, aga L-skeemi oluliselt lühema nimekirjaga võistlejate arvestuses teenisime küll hapupiimase koha. Kahe skeemi kokkuvõttes aga riputati isegi Tartu linna seeniorite MV pronksmedal kaela, nii et ei saa kuidagi poniga rahulolematu olla.

Hea oli see, et ta oli energiline, peale esimest tutvustusringi suurt midagi ei kartnud enam, ja andis igatahes oma parima - kui see mõningane pingesolek välja arvata, siis tegi oma ülesanded ära üsna sama hästi kui kodus harjutades. Halb oli see, et ma ei suutnud tõesti enda istakut üldse jälgida. Harjutustest muidugi on keskmine traav meil keeruline, samuti samm-galopp paremast jalast (A-skeemis siiski tegi selle ilusasti ära), galopilt sammule üleminek ja ka sammu kvaliteet galoppide vahel võiks parem olla. Sääre eest astumisi on ta kodus paremini teinud, aga ma olin ise nende harjutamise viimasel paaril nädalal unarusse jätnud. M soovitusel proovisin teises skeemis teda veidi konkreetsemalt ise sõita ja toetada - seljas oli tunne küll teistsugune, samas ma video pealt hiljem märkimisväärset vahet ei näinud, nii et ma ei oskagi ise hinnata, kas suutsin sellega midagi paremaks teha või mitte. Vähemalt ei tundnud ma, et ta skeemi ajal oleks ära väsinud nagu eelmistel võistlustel - ei tea, kas see oli tänu lühikestele soojendustele või aktiivsemale edasisõitmisele teises skeemis.

Mõttes oli Ecusse ka skeemitama minna, kuna siin lõunamaal ju on koolisõiduvõistlus üsna harukordne nähtus, aga igasuguste muude plaanide tõttu oleks mul harjutamisaega jäänud ainult üks nädalavahetus. Kui A-skeemi võiks ka vana rasva pealt ära sõita, siis L-i uuesti proovimiseks oleks siiski kasulik paar nädalat vigade parandust ja lihvimist teha, nii et... see variant jäi praegu ära.

Viimase nädala olen Harjumaal olnud ja Kurtna tegelastega aega veetnud. Albatross on taaskord oma rodeotuuride käigus raua minema lennutanud, aga see on selline igapäevane asi juba. Igatahes täna võtsin ta maneeži tsipa jooksma ja liikumine on praegu  tema kohta väga super-duper, isegi ühe rauaga. Jee! Talvekasukast ta veel loobuda ei raatsi - ses mõttes, et karva vahetab küll juba, aga suurem osa on siiski täitsa kinni veel, ei saa midagi kraapides vähemaks.

Lasteaiaga mängin ka ülepäeviti, 3-sed poisid/plikad kannavad mind täitsa rõõmsalt juba mööda maneeži ringi ja mõned sammud olen kõigiga traavi ka proovinud. Ruunapoistega on üsna tšill, märaga olen endiselt natuke ettevaatlik, aga siiani on ta mind hästi kohelnud. :) Niipea, kui nüüd karjamaale midagi söödavat tekib, siis lähevad nad nagunii ära teenitud suvepuhkusele.

Samuti on oma pisikesest opist taastunud Sintsu, kellega nüüd selle aasta esimesed trennid olen teinud. Ja seda õueplatsil, kus on niiiii palju ruuuuuuuumi! Sints näitab vahel natuke iseloomu, kui ma teda liiga palju tüütan, aga muidu on vahva kuju ikka.

Jookseb vabalt (tegelt siiski on kordetaja ka kuskil)

See on see "iseloomu" pilt

S on mulle oma vahvat Prexu ka laenanud - korra käisime supermõnusa kevadilma puhul kraavides galopeerimas ja vees sulistamas; tänaseks aga kauplesin omale välja selle istakutrenni kordel, mis mul Tartus saamata jäi (ja milleks mul seal sobiv hobune puudub). Pool tundi trennikest ja ma ei tea, kumb rohkem sült oli - kas mina või hobune. Need jalustega ja jalusteta harjutused olid enam-vähem tehtavad, aga käed väsisid küll külgedel ja üleval ja kusiganesmujal lendamisest ära. Trennilõpu traditsiooniline jalusteta kergendamine ning vanad head jalaplaksud hobuse kaela ja tagumiku kohal suutsid aga muud kohad ka ära väsitada, nii et kui mul viimase asjana lasti ühelt ja teiselt poolt kordamööda hobuse selga ronida ja alla tulla, siis selle harjutuse viimased korrad punnitasin küll ainult suure ägina saatel ära teha (sorry Prexu selg, aga ma üritasin oma vähese jõu piires siiski võimalikult minimaalselt sadula küljes rippuda).

Krossihobu