Why katsetas esimest korda päriselt sadulat. Natuke pelgas, aga oli ilusti nõus paigal seisma, kuni sadul seljas. Käekõrval jalutades oli samuti veidi ebakindla olemisega, aga harjus üsna kiiresti. Kõik oli tore, niikaua kuni ma ta kordele saatsin. Tegi paar ringi traavi ilma probleemideta, siis korraks ehmatas ja hüppas sammukese edasi ja selle peale reageeris nii, et mul polnud enam suurt midagi teha, tõmbas käest lahti ja pukitas mööda maneeži ringi. Esimene kord kusjuures, kus ta mul päris minema jooksis. Eks natuke on mu oma viga ka - isegi eelmises blogipostituses mainisin, et ta ei ole kordel väga stabiilne veel - samas teisest küljest... kui ta ei oleks neid galopisamme täna teinud, siis oleks mõni teine päev ikkagi selleni jõudnud ja reaktsioon ilmselt sama olnud. See sadulavööle/sadulale reageerimine on vist selline asi, mille iga hobune peab lihtsalt läbi tegema - mõnel on ükstapuha, mõni ei kannata seda. Loomulikult sammhaaval harjutamine on kasuks, samuti see, et esimest korda ei ole sadulal lisaks mingeid hüplevaid jaluseid vms küljes, aga... see hetk kui sa vöö korralikult kinni tõmbad (vöö lõdvaks jätmine on veel oluliselt ohtlikum variant) ja hobuse sadulaga jooksma lased, on ikka selline ettearvamatu tavaliselt, et mis nüüd saama hakkab.
Aga see selleks - Why tegi oma paar paanikaringi ära, seejärel jäi seisma ja ootas, et ma tema juurde läheks. Sellistel hetkedel, kui ta midagi väga kardab, on ta üha enam hakanud minult tuge otsima ja niisamuti ka seekord. Eks ta saab ka ühel hetkel aru, et tegelikult ma ei tee talle kunagi halba (isegi kui ta vahepeal mingil põhjusel seda kahtlustab) - ja siis on ju igati turvaline inimese läheduses olla. Võtsin ta kinni, jalutasime rahulikult mõned ringid ja seejärel uuesti traavi proovimiseks võtsin korde hoopis küljest ära ja lasin ta lahtiselt jooksma. Nüüd oli juba hulga parem, vahepeal läks galopile ja tegi kiiremaid samme, aga rodeot enam ei tulnud ja Why suutis olukorraga kohaneda. Kõõlusin veel pärast mõlemalt poolt üle sadula ja jalutasime väljas jällegi ringi, nii et ta pidi üksi "ees" minema ja mina tolknesin külje peal kaasas, käsi üle sadula. Tõeliselt eriline poiss. Ilus ka, pean temast üks päev pilti tegema.
Eile juhtus see-eest väga kole õnnetus Zinyga. Või noh... see polnud õnnetus, see oli inimeste mõtlematus ja rumalus ja mitte kunagi varem pole ma tema vastu nii ligilähedaseltki ebaõiglane olnud nagu eile. Olen ühtlasi kurb Z pärast ja ülivihane enda peale siiamaani, sest no... nii lihtsalt EI SAA teha. Lühidalt öeldes olen Zinyt harjutanud topeltkorde ja ohjamisega natuke aega, mis on siiani ideaalselt hästi läinud, ja siis eile proovisime talle autorehvi taha lohisema panna, aga Z hakkas kartma ja edasine vaatepilt oli sarnane youtube kõige hullemate videotega, ei taha detaile väga kirjeldada. Tagantjärgi muidugi oskan 100 asja öelda, mida oleks pidanud teisiti tegema + üldse poleks ma pidanud nõusse jääma, et sellist asja juba proovida, vähemalt mitte niimoodi. Varem olen kõike temaga üksi teinud ja kuigi mõnes mõttes on raskem, siis üksi vähemalt ma ei lähe kunagi üle selle piiri, kust asi ohtlikuks läheb, vaid võtan rohkem aega. Aga kui on keegi kõrval, kes sellise asjaga minust rohkem kokku puutunud (nagu seekord), siis on vist lihtne hobuse asemel rohkem teist inimest kuulama hakata.
Kui ma Z pärast tagasi koplisse viisin, siis kõik teised hobused tulid mind uudistama, aga Ziny läks ära põhku sööma. Kutsusin küll, ta ainult vaatas, ja sõi edasi. Sellist asja ei ole ta mitte kunagi varem teinud, ja selle peale muidugi mu enesetunne kukkus veel kümme kilomeetrit madalamale, täielik õnnetusehunnik olin. Natukese aja pärast tuli ta hästi korraks sügamist küsima ja paari minuti pärast lahkus jälle. Leppisin sellega, mis muud. Päris õhtul hilja läksin veel korra teda vaatama, selleks ajaks oli õnneks oli Ziny suhtumine uuesti endine, oli vist "andeks andnud" ja tahtis tegelemist jälle. Ma ei usu mingisse küll hobuste solvumisse ja sellisesse asja eriti, aga sellesse küll, et halvad kogemused võtavad ära soovi inimestega suhelda. Tänaseks oli jalg ka paiste läinud, kartsingi et oli seda vigastanud. Juba eilsest andsin talle valuvaigistit ja homme vaatan uuesti, kui läheb hullemaks, siis võib-olla läheb antibiootikum ka peale igaks juhuks. Hea töö, Ingrid, hea töö!
Suht võimatu on tegelikult sõnadesse panna, mida ma peale sellise idiootsusega hakkama saamist tunnen...nii et ma parem ei ürita.
No comments:
Post a Comment