Albatross ja teised hobutegelased

Ma ei ole oma blogimisega väga järjel olnud, aga...

Esiteks siis Why'st. Olen temast ausalt täiesti vaimustuses - jah, usalduse loomine võtab aega, aga õige inimese jaoks võiks ta kunagi täiesti amazing hobune olla. Võib-olla jääb ta selliseks ühe inimese hobuseks, kellele igasugune võõras ja teistmoodi tegelemine ei sobi, aga oma kogu kartlikkuse juures on tal nii hämmastavalt suur soov inimesega koos olla ja suhelda ning usalduse tekkides ka inimeselt tuge otsida.

Koplist saab nüüd juba hobuse kiiresti kätte, kuigi see muutus on alles umbes viimase nädala või poole jooksul tekkinud - varem pidi temaga ikka omajagu mängima, enne kui nööri külge lasi panna. Või noh, tähendab, mina ja Peter saame ta probleemideta kätte, Suzanna seevastu ei saa mitte kunagi ja peab alati abi paluma. Seetõttu mulle tundubki, et Why mitte ei eelista tuttavat inimest (sest erinevalt minust ei tegele Peter temaga enam muul ajal), vaid lihtsalt tuttavat teguviisi - Suz läheneb hoopis teistmoodi hobusele koplis, kui meie kaks... Ja Peterit tegelikult ju Why ka kartis varem, kui ta liiga palju survet talle avaldas - aga nii kui selle lõpetas, siis muutus ka hobuse suhtumine.

Aga muidu - olen teda nii boksis (vahel kõnnib eest ära, üldiselt mitte) kui talli vahel puhastanud üle kogu kere. Külgedele minek ei ole enam probleem - kui ta inimest kardab, siis küll endiselt tagurdab kiiresti nii, et jääb otse näoga tema poole, aga kui nt maneežis tegeledes mingi muu olukord teda vähe ettevaatlikuks teeb, siis pigem eelistab oma õlaga minu kõrval seista, võimalikult lähedal. :P Natuke aega võttis, aga nüüdseks on ta ka nõus mõlemal pool minu kõrval kõndima, mitte ainult järel. Saan ise täitsa tema õla vastas olla ja kätt üle selja või turja samal ajal hoida - isegi õues tegime majade ümber niimoodi tiiru. Ainult siis kui prügikaste kartis, siis pidin ikka ise ees minema ja tema minu selja taga (ja uskumatult lahe tunne on sellistel hetkedel, kui selline hobune SINULT hakkab tuge otsima). Samuti olen ta mounting blocki kõrvale seisma pannud, ise üles roninud ja üle selja kõõlunud, isegi täitsa palju raskust asetasin seljale. Selle kõige juures seisab ta tavaliselt täiesti paigal - on näha, et ta natuke kardab küll, aga kui ma ise tema vastu õiglane olen, siis suudab ta oma tahtejõu abil paanikat vältida ja nii kui ma jälle tema kõrvale "ohutusse tsooni" liigun, siis pistab oma pea mulle sülle ja hakkab mäluma. :) No uskumatult armas elukas...

Kuna ta kabjad on ebameeldivalt pikaks kasvanud, siis täna maneežis proovisin esijalgu ka tõsta - reaalselt MITTE mingit probleemi ei olnud, andis kapju nagu vana hobune. Ilmselt on ta seda kunagi varem ikka proovinud ka natuke, aga... kuna minu teada on Why väiksest peale suht hüsteeriline tüüp olnud, siis ma ei uskunud, et asi nii lihtsalt käib. P on temaga noorest peale aeg-ajalt tegelenud, huvi pärast kohe pean nüüd järgi küsima, mis tasemel ta nende kapjade andmisega olnud on. Samuti sai ta täna esimest korda sadula selga. Valtrappi kardab natuke, sadulat kartis veidi rohkem, aga siiski lasi seda endale mitu korda selga panna. Kuna oli ikkagi suht piiripealne tegutsemine, siis otsustasin vööd mitte seekord kinnitada - pigem kinnistan talle paari korraga, et sadul on üsna ohutu asi, kui et tõmban vöö kohe esimese korraga kinni, tekitan paanika ja sadulakartuse näol järjekordse probleemi, millele lahendust vaja otsida. Selle saduldamisega pole tegelikult kiiret, kuna vasakut pidi kordel traavitades võib ta endiselt vahel endast välja minna ja mõne põgenemiskatse teha. Paremat pidi on juba väga hea. Äkilisi liigutusi ei tohi ka endiselt ta kõrval üldse teha - selles osas on ilmselt hetkel kõige suurem töö veel ees. Aga üldiselt on ta ikka superlahe loom. :)

Kui juba hobuse koplist püüdmise kohta juttu tuli, siis selle tegevuse võlu ma olen ka enda jaoks jälle taasavastanud, haha. :D Mitte kätteandva hobuse püüdmine koplist (või no ütleme karjamaalt - väikse liivakopli puhul on asi oluliselt lihtsam) on tegevus, millele ma võin vabalt tunde kulutada. Kehvem pool on see, et vahel sellega lähebki reaalselt nii kaua ja seda aega pole kuskilt võtta. :D Ja vahel tuleb muidugi alla ka anda, mis teha. Aga üldiselt see on selline kompott hobuse mõtete lugemisest, enda kehakeele kontrollimisest ja kannatlikkusest. Üks asi on kartlik hobune (õnneks või kahjuks ma selliseid suurelt karjamaalt eriti tooma ei pea), aga siin on tavaliselt peamiselt tegemist kogenud ja tarkade sugumäradega, kes värskelt peale varsa saamist (mõned ka enne) ei taha sugugi inimest oma lähedusse, rääkimata päitsete pähepanekust jms, ja nende kättesaamine paljuhektarilistelt rohukarjamaadelt on ikka väga intensiivne "brain game" ja igasuguste piiridega mängimine. Mingist suure surve avaldamisest või hobuse ringi jooksutamisest ei ole siin juttugi - sellisel juhul ei püüaks seda hobust kahe päevaga ka kinni, ainult varsa kurnaks ära. Ma olen vist vähe veider tõesti, aga selline asi on täpselt minu jaoks, nii põnev. Ja ei saa salata, see on ka muidugi üsna vahva, kui inimesed lootusetult kedagi tundide kaupa taga ajavad ja siis sa lihtsalt lähed ja tood selle hobuse ära. :D Seda ei juhtu küll tihti, sest meil on siin teisigi osavaid "hobustega mängijaid", aga vahel ikka.

Ziny pärast hakkab mul juba täitsa mure tekkima, et mis tast sügisel saab, kui ma ära lähen ja niisama seisma jääb. Albatrossi ei ole ma viimasel ajal nii palju näinud, kui tahaks, aga selles mõttes väga ei muretse, et ta saab täiesti edukalt oma karjas hakkama ja ilma rohuta koplis vahel võib-olla natuke igavleb, aga üldiselt mingist inimesega tegelemisest ta otseselt puudust küll ei tunne. Ziny seevastu - oh jeerum, mul tekivad juba praegu süümepiinad, kui ta iga kord mind nähes karja juurest ära tuleb ja mööda aia äärt kaasa saadab, kui teisi hobuseid viin-toon. Muidugi üritan temast alati siis välja teha ka ja vähemalt korraks sügada vms, millega ma seda jälitamist muidugi igati soodustan, aga... ei saa ju teist lihtsalt ignoreerida, kui hobusel selline suhtlemisisu on. Mööd aeda kõnnib vist ainult minuga kaasa, aga kui keegi koplisse sisse läheb, siis on muidugi nemad ka kohe suurimad sõbrad. Üldiselt on nii, et sealt koplist jalutad alati kahe hobusega värava poole - üks on see, kelle nööri otsa võtnud oled, ja teine on Z. :D

Aga tegelikult ma muidugi ei kurda - okei, selline hobune võib vahel tüütuks muutuda, aga nagu ma ka blogis kunagi maininud olen, siis Albatrossi iseloomu juures olen kõige rohkem puudust tundnud just sellest entusiasmist inimesega koos tegutseda. Seetõttu olen Ziny juures juba väiksest peale seda igas mõttes soodustanud ja minu kõige suurem eesmärk on alati olnud see, et ta TAHAKS inimesega koos olla - ja kui ma ka kõik muud asjad nässu peaks suutma keerata, siis tundub, et vähemalt see üks kõige olulisem eesmärk on edukalt täidetud. Kindlasti on aidanud ka see, et teda pole väiksest peale üle nunnutatud - tal on päris palju olnud perioode, kus keegi eriti näppimas ei käi ja eks ta oskab vist talle osutatavat tähelepanu seetõttu ka kõrgemalt hinnata. :)

Kui ratsutamisest rääkida, siis traavis on Z juba täitsa mõnus - vahel on veidi kramplik ja siis kulub hea rütmi ja lõdvestatuse saamiseks veidi aega, aga varem või hiljem jõuame selleni ikkagi. Vasakule poole painutamine on ka hulga lihtsam - kui võimalus anda, siis ta küll proovib viilida (eriti nt suunamuutust tehes), aga kui korralikult küsid, siis oskab õigesti vastata küll ja ei ole enam sellist tunnet, et suunda muutes oleks justkui teise hobuse selga sattunud. Samm läheb ka veidi paremaks, olen siiski julguse kokku võtnud ja ka ratsmega sammu teinud, sest ainult vaba ratsmega jalutades läheb tal tähelepanu niiiiii kaugele ära uitama, et suht võimatu on sealt midagi nõuda. Galopp on kõige keerulisem. Mingi tasakaal täitsa juba on olemas kohati, paremasse jalga nii väga hästi endiselt ei taha tõusta, aga suurem mure on see, et ta läheb niiiii jäigaks eest. Oma eelmist postitust silmas pidades pean omale meelde tuletama, et tõenäoliselt see ei ole suu, mis on jäik, vaid mingi muu koht, aga siiski... seda olen ka üsnaüsna meeleheitlikult jälginud, et ma ei kasutaks ratset liiga palju ja ei laseks kunagi asju nii kaugele, et hobune saaks mingit jõudu suulise vastu kasutada, aga... selle eesmärgiga ma ei ole nii hästi hakkama vist saanud. Loodan väga, et see on siiski tasakaalu ja mingite lihaste kasutamise küsimus, sest traavis sama probleemi üldiselt ei esine... lihtsalt pean mõtlema, kuidas sellest etapist üle saada võimalikult väikeste tagasilöökidega ratsastuse osas.

Aa, maailma käisime ka avastamas! Päris mitmekilomeetrisel ringil, nii et lõpuks oli Z veidi rohkem väsinud ja tüdinud, kui ideaalne oleks (sest enne tegin platsil ka natuke trenni), aga üldiselt oli ta suht staar. Esimest korda kodust kaugemal ja teekond ei kulgenud mitte ainult üle igava põllu, vaid väikeste tänavate ääres, nii et möödusime erinevatest majadest, autodest, hekkidest, aedadest, postkastidest, kividest, tiikidest - you name it. Kõige ohtlikemate kohtade juures läks silm punni ja liikumistrajektoor laineliseks, aga rohkem ei midagi. Seltskonnaks oli kaasas rakendiponi, nii et lisaks kõigele sai Z sõbraks ka enda läheduses koliseva vankriga, mis alguses veidi hirmutas, aga lõpuks oli ideaalseks vahendiks, mille vastu jalutamise käigus pead sügada, nii et... täitsa julge laps on ta küll. Aga olgu, aitab selleks korraks kiitmisest... kunagi ehk kirjutan jälle.

Aa, seda unustasin mainida, et nagu mul ikka siin kombeks, siis suutsin jälle omale häda kaela tõmmata: ilmselt haavade tõttu sisenenud infektsiooni tagajärjel oli mul terve käsi õlast näpuotsteni umbes kahekordselt paistes ja tuletasin meelde hirmutavaid mälupilte lümfangiidis jalaga hobustest, kelle jäse normaalsesse suurusesse enam ei taastunudki. :D Aga ei hullu, taani arstid on mul juba ammu suured sõbrad ja kui esialgselt määratud AB-doos 2,5-kordistati, siis lisaks narkomaani tunde tekitamisele on 8 tabletti päevas siiski oma mõju ka põletikule avaldanud ja (3x üle õla) praeguseks on käsi peaaegu normaalsuuruses tagasi ja täiesti efektiivselt kasutatav. Oli selline väike vahepala lihtsalt vist, et mul siin liiga igav ei hakkaks.