Puhkus läbi

Lühike puhkus Eestis möödus välgukiirusel, aga planeeritud päevakorrapunktid said enaaam-vähem täidetud.

Kõigetähtsamal Albatrossil käisin külas ja no peale tema nägemist üle mitme kuu on ikka raske hoiduda ülejäänud päev suu kõrvuni ringi käimast. Ta on endiselt kõige-kõige vahvam, hüüdmise peale tõstis kiirelt oma pea ja tatsas rõõmsalt vastu mulle. Nüüd ma vist olen küll piisavalt kaua piisavalt suur osa tema elust olnud, et ei pea selles enam kahtlema, et hobune vast tunneb mu ikka ära. :P Aga ta oli mõnus, tahtis suhelda (ja kommi saada loomulikult ka), nautis sügamist ja puhastamist ning oli igati sõps. Platsil mõned kiiremad sammud tehes ilmnes, et ongi tõsijutt, mida mulle suvest saati räägitud on, et Albatross paistab täitsa puhtalt liikuvat. Ei lonkagi! Kui ma vahel ikka oskan mingi käiguvahe tal ette kujutada ka siis, kui teiste kõrvaltvaatajate arust nagu midagi valesti ei paista, siis seekord ei suutnud. Superõnnelik ta üle!

Tegelikult isegi täitsa ootasin Taani tagasitulekut ka, sest... tüdimust ei ole veel peale tulnud ja tahtsin igapäevaste tegemistega edasi minna. Esimene päev oli aga... kergelt öeldes masendav. Minu äraolekul oli veel üks varss ilma emata jäänud (meil on neid õnnetuid nüüd kaks! sel aastal - varem pole minu siinoldud aja jooksul ühtegi olnud) + veel paar varssa haiged; ühesõnaga kuidagi... kurb oli kogu olukord ja mu heast tujust polnud tagasituleku päeval enam midagi alles. Aga mis seal ikka, nüüd paari päevaga olen vaikselt režiimi jälle sisse elanud ja läheb lihtsamaks jälle. Üks varss on hetkel üsna kriitilises seisus endiselt, pole juba nädalapäevad ise mitte midagi söönud ja elab sondimiste ning tilgutamiste najal praegu. Ei julge liiga lootusrikas olla. Teistel paistab raskeim periood möödas olevat (sülitan 3x üle õla) ja lähevad tasapisi rõõmsamaks.

Zynergie trennidest tahtsin ka kirjutada. Meil on jätkuvalt üsna keeruline periood selles osas, et... ideed hakkavad natuke otsa saama ja erilist edasiminekut ei toimu hetkel. Ziny puhul on tegemist väga aktiivse ja edasipürgiva hobusega, kes püsib seejuures ilusti kontrolli all ja tasakaalus - esmapilgul tundub nagu suhteliselt ideaalne variant, ma olen alati sellist hobust omale tahtnud. Probleem on aga selles, et kui ma teda lõbusalt ja aktiivselt edasi sõidan (või noh.. polegi väga vaja sõita, tal on see mootor kogu aeg endal töös), siis ongi kõik hästi ja tore. Kui ma üritan midagi muud küsida, nt üleminekut sammule või traavi veidi kokkupoole või isegi kasvõi lihtsalt sama allüüri sees poolpeatusi teha, siis need ei toimi kuigi hästi ja Zinyle väga ei meeldi, et ma üldse sellist asja küsida julgen. Ja kuigi see on iseenesest vahva tunne, siis ühel hetkel muutub väsitavaks, kui hobune liigub 100% ajast nii, nagu ta üritaks 4-aastaste noorhobuste tšempionaadil esineda. Lisaks sellele, et mul on raske mitmeid asju talt küsida, usun ma, et see mõjub hobusele ka füüsiliselt koormavalt - samamoodi nagu takistussõiduhobused ei hüppa iga trenn, ei peaks koolisõiduhobused iga trenn suurem osa ajast pikendatud traavis ringi liikuma (ja ei, Z küll ei oska pikendatud traavi - aga ta liigub nii suures traavis nagu tema oskab ja talle jõukohane on, nii et hobuse taset arvestades teeb koormuse mõttes ilmselt peaaegu sama välja).

Kõlab võib-olla imelikult, aga ma tahaks kordki tunda, et mu hobune on veidi laisk, nii et mul oleks vaja teda natuke edasi utsitada (praegu kasutan ma säärt edasisõitmiseks peamiselt siis, kui Z tähelepanu kuhugi ära hajub - ja mitte kunagi selle põhjusega, et ta piisavalt aktiivne poleks). Või tahaks tunda, et ta on trenni teises pooles väsinud ja vajub veidi ära esiotsale, selle asemel et kogu aeg alert olekus olla ja valmistuda ennast igal sammul jälle tagant suure hooga edasi tõukama.

Eilne trenn oli... natuke teistsugune kui varasemad, selles mõttes et - alguses ta oli muidugi jälle ülimalt edasipürgiv ja kui proovisin tempot vaiiiiiksemaks saada, siis muutus ebastabiilseks jne nagu ikka. Seejärel tegin palju üleminekuid traavist sammule, üritasin vähe ratset kasutada, aga võimalikult palju hääle ja istakuga aidata ning anda talle nii palju aega, kui ta vajas. Kui läks 15-20 meetrit aega ülemineku tegemiseks, siis läks, aga ootasin selle kannatlikult ära ja kiitsin siis hoolega, selle asemel et peale 2 meetrit rohkem ja kõvemini ratset võtta, millele oleks kindlasti mingi negatiivne reaktsioon järgnenud. Ning kui ma peale üleminekute harjutamist jälle traavile võtsin ning imepisikeste poolpeatuste abil traavi vaiksemaks küsisin, samal ajal ratset pikemaks lasin venitada, siis ühel hetkel hakkas ta sellises üsna keskmises tempos (ei olnud aeglane, aga... ei olnud tema kohta ka kiirustav) ühtlaselt traavima ja oma kaela allapoole sirutama. See kaela sirutamine on ka asi, mida Ziny praktiliselt kunagi ülemäära ei tee - talle meeldib eest vähe kõrgem ikka kogu aeg olla - nii et ma arvan, et ta ei olegi mul kunagi nii pika kaelaga ette-alla jooksnud nagu seekord.

Kuna ta oli selle traavitöö ajal juba üsna niiskeks läinud (karv on kah juba täitsa tihe), siis pikemalt ei teinudki ja võtsin ülemineku sammule - ning seal toimis sama asi. Ta reaalselt kõndis pika ratsmega (aga siiski enaaam-vähem kontaktis, üritasin mitte päris ära visata ratset) ja kaelaga lõdvestunult sammu. Esimest korda elus, ma arvan. Samm on alati meie keerulisim osa olnud - kui ta oli noorem, siis tegin seda peaaegu alati lõdva ratsmega, et ta hakkaks julgema ennast sirutada, aga... seda ei juhtunud kunagi. Kui ta just VÄGA väsinud ei olnud (ja ma üritan mitte oma hobuseid väga väsinuks sõita), siis pigem tõstis ta lõdva ratsmega alati pea üles ja hakkas ringi vahtima, läks seljast nõgusaks ja sammust lühemaks. Mingil hetkel muutsin strateegiat ja hakkasin ratsmegakontaktiga sammu tegema - alguses ta muidugi ei olnud sellest väga vaimustunud, aga nüüd ajapikku on harjunud ja suudab ka sammu ajal olla eest stabiilne ja ei astu küll ülemäära pika sammuga, kuid pole ka väääga kramplik. Aga nüüd siis eile ta sirutas selle kaela ka kontaktiga pikaks ja alla ja ÜLISUUR vahe tekkis sammupikkuses, läks ilmselt vähemalt 2 kabjajälje võrra pikemaks kui see samm, mida ta tavaliselt ratsaniku all teeb.

Seda, et ta väga pikalt ennast ette-alla ei taha sirutada, pole ma hetkel KÕIGE suuremaks probleemiks pidanud - pigem vaadanud asja teisest küljest, et kui ta ühel hetkel oma peas rahuneda ja kehast rohkem lõdvestuda suudab, siis hakkab ka sirutama. Kuna nüüd viimane kord nägin aga teatud koha pealt kindlasti positiivset muutust, siis plaanin ilmselt järgmised trennid sama suunitlusega teha. Ma küll ei oska ennustada, kas see pikemas perspektiivis meie (minu hinnangul kõige suuremate) probleemide vastu aitab, aga katsetamist tasub ikka ju. Võib-olla just tulebki sellest otsast alustada?

Pildid on augustikuust:

Old habits die hard, ehk ma lasen endiselt ratsmetel vahel pikaks libiseda ja selle tagajärjel toon käed sellisesse nõmedasse kohta.

Ma üldjuhul küll pooldan enamusi klassikalise ratsakunsti põhitõdesid, aga selles, kas kukal peab ALATI olema kõrgeim punkt, olen kohati kahtlema hakanud. Nt selliste piltide põhjal. Ziny kehahoiak on siin suht lähedal minu ideaalettekujutusele ja ma suuda hästi näha, kuidas ta peaks oma pea/kaela asendit muutma, et kukal tõuseks kõrgemale. Arvan, et sporthobuste aretus on nende kehaproportsioone niivõrd palju aastakümnete jooksul muutnud, et mõned endised väärtused vajavad ka väiksel määral ümber hindamist.

Ja lisaks, lugesin just ühest artiklist, et Charlotte Dujardin hakkab regulaarselt täisistakut sõitma oma noorhobustega, kui nad on umbes 6-aastased. Seega mul on terve aasta veel selleni! :D Asjaoludega kohandatult isegi rohkem, kui arvestada, et Ziny on trennis käinud vähemalt poole lühemat aega, kui keskmine 5-aastane sporthobune. Tegelikult ma peaksingi temasse suhtuma hetkel veel kui 4-aastasesse, aga oma hea aktiivsuse ja enesekandmisega ta vahel petab mind ära ja kipun unustama, et mõned asjad võivad ta jaoks siiski ehk raskemad olla, kui ma arvata oskan.

Pshh ja no mis viga eksole Suurbritannias selle täisistakuga venitada, kus sul on kõikides algtaseme skeemides lubatud traavi ajal kergendada. Minu arust kurb, et see Euroopas laiemalt levinud ei ole (ja seda peamiselt ikka hobuste tervise, mitte selle asjaolu tõttu, et ma isiklikult lihtsalt piisavalt osav ei ole, et iga suvalise hobuse seljas sujuvalt istuda suudaks).