Traavi arendamisest

Kõik on kindlasti kuulnud, et koolisõiduhobusel peab olema hea samm ja galopp, sest traavi on alati võimalik treeningu käigus paremaks muuta. Minu viimase aja mõtted on tiirlenud selle ümber, et... kuidas seda siis teha?

Esimene küsimus tekib muidugi kiirelt - milline on üldse hobuse "loomulik" allüür, mille tasemelt me treeninguga pihta hakkame? Kas loomulikuks võiks pidada nt seda, kuidas hobune ilma ratsanikuta kordel liigub? Või on loomulik hoopis see, mida nad vabaliikumisel erutunud olekus näitavad (sellist liikumist ei saa just tavapäraseks nimetada, aga samas ei ole see ju ka kunstlik - keegi pole seda neile õpetanud). Potentsiaalselt väga suurte liikumistega hobused võivad treeningus käituda äärmiselt erinevalt - ühed on sellised, kelle traav on alati vetruv ja hõljuv ja suure sammuga; teiste liikumine pole aga tavaolekus enam kuigi märkimisväärne, vaid muutub lühemaks, rohkem maadligi ja suurem osa energiast kaob ära.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et isiklikult ma ei ostaks hobust sellises erutatud olekus vabaliikumise põhjal, vaid tahaks justnimelt näha seda, kuidas ta nt kordel liigub (või kui tegemist saduldatud hobusega, siis loomulikult ratsaniku all) - just seetõttu, et mina ei ole kuigi osav selle traavi seljast kuidagi suuremaks või võimsamaks muutmises, ning siis on ju tore, kui hobuse traav on automaatselt juba üle keskmise. Teisest küljest - kui tegemist on väga kogenud ratsanikuga, kes oskab allüüridest parima välja tuua, siis ilmselt on just olulisem näha hobuse potentsiaalset võimekust, st milleks ta tegelikult füüsiliselt võimeline on, mitte seda, kuidas nt äsjasaduldatud ja mitte veel päris tasakaalus olev hobune ratsaniku all liigub.

Seega usun, et vabaliikumisel on justnimelt näha hobuse potentsiaali; seda eelkõige traavis, sest galopis võivad nad vahel liiga pingesse minna ja no sammu kvaliteeti ei saa erutatud olekus hobuse juures üldse hinnata. Selle põhjal võib tegelikult öelda, et isegi keskmisel mittekoolisõidusuunalisel harrastajahobusel (nii sporthobustel, aga ka nt meie enda tori hobustel, olgu nad siis poolsportliku veresusega või mitte) on tegelikult tihtipeale oluliselt rohkem potentsiaali liikumistes kui me arvame, peamist rolli mängib ikka see, et neil puudub vastav treening selle esile toomiseks. Loomulikult on sporthobuste aretuses tähelepanu pööratud ka sellele, kui lihtne on hobuse liikumiste potentsiaali treeningu kaudu reaalselt välja tuua - ja koolisõidusuunitlusega hobuse puhul on see üldjuhul lihtsam kui takistussõiduhobuse või siis näitena toodud tori hobuse korral.

Nüüd aga selle juurde, millest ma tegelikult alustasin - et kuidas seda hobuse võimekust siis reaalselt liikumises välja tuua. Siin Taanis olen ma sõitnud päris paljude toredate hobustega, kes jooksevad kenasti, keskmisest natuke suurema ja võimsama sammuga, sest aretus on koolisõidusuunaline, ja noh, on igati tublid noored hobused. Siis müüakse nad uutele omanikele ja nende tulevik võib minna kahes suunas (okei, tõe huvides tunnistan, et tegelikult on ka vahepealsed variandid võimalikud):
1) uus omanik ei oska absoluutselt ratsutada ja suudab hobuse üsna kiiresti vigaseks või sadula all protestivaks sõita, nii et tema ratsahobuse karjäär kuigi kaugele ei arene
2) uus omanik on väga hea ratsanik ja nende saadetud piltide ja videode põhjal tundub uskumatu, et... minu all olnud tublist ja üsna lahtiste liikumistega hobusest on saanud mõne kuuga sellise tasemega hobune, kelle taolist võiks vabalt ka kuskil noorhobuste MM-il vaadata.

Variandis nr 2 selguva põhjal tekibki küsimus, et millest selline muutus hobuse liikumises erinevate ratsanike all nii lühikese aja jooksul - midagi peavad need uued ratsanikud oluliselt teistmoodi tegema kui mina.

Esimese asjana toon muidugi siinkohal välja selle, et minu esimene eesmärk, erinevalt neist paljudest tulevastest hobuseomanikest, ei ole kunagi olnud hobuse äärmiselt silmapaistev ja ekstravagantne liikumine. Loomulikult noore hobuse puhul pööran rohkem tähelepanu tema lõdvestatusele, puhtale rütmile, erinevate märguannete õpetamisele ja nende aktsepteerimisele. Juhtub üsna harva, et ma kõikide nende punktidega hobuse juures 100% rahul olen ja seetõttu ilmselt pusingi vaikselt põhiasjade kallal edasi ja ei pööra eriti tähelepanu sellele, kui suur ja uhke see traav sealjuures on. Jällegi - see traavisamm iseenesest on neil peaaegu alati suurem kui mittekoolisõidusuunalistel hobustel, kellega nt Eesti sõitnud olen - ja seetõttu see tundub mulle piisavalt hea ja mitte kõige olulisem asi, mida antud hetkel edasi püüda arendada.

Teine, ja mitte vähemtähtis, on asjaolu, et liiga kiirelt liiga palju nõuda on alati riskantne. Suur on oht tekitada jalgu lakke viskavaid leg mover'eid, kes võivad 4-5-aastaselt küll vahvad välja näha, aga kaotavad hämmastavalt kiiresti oma korrektse liikumise ning lähevad suure tõenäosusega väga palju kiiremini katki kui tasakaalukalt ülesehitatud ja läbimõeldud treeningplaani põhjal töötavad hobused.

Aga sellegipoolest - kuna mul on hetkel võimalik üsna hea potentsiaaliga hobustega sõita, siis tegelikult ma tahaks seda veidi ära kasutada, ning olen viimasel ajal traavi kvaliteedile üsna palju tähelepanu üritanud pöörata. Põhiline asi, mille abil mina midagi natukenegi hobuse käikudes muuta oskan, on üleminekud - esialgu allüürisisesed, aga hiljem ka nt sammust traavile jne. Muidugi eelduseks on, et hobune reageerib väga hästi edasimineku osas säärele, ja tagasivõtmise osas istakule. Kui need asjad ei toimi, siis ei ole ükski üleminek tasakaalus ning seega ei abista ka mitte kuidagi allüüri paremaks muutmist. Mis ei tähendaks, et üleminekud sel puhul kasutud oleks, vastupidi - sellisel juhul tuleb samuti üleminekuid palju teha, lihtsalt eesmärgiks oleks just nende märguannete kinnistamine ja parema reaktsiooni saamine.

Supertore on, et mul on selline schoolmaster praegu kasutada nagu H, sest mitte ühegi hobusega varem ei ole ma nii hästi tundnud seda, kuidas hobuse traav ei kaota koondamisel mitte grammivõrdki energiat - lihtsalt edasiliikumise power muundatakse osaliselt enesekandmisvõimeks, samm muutub lühemaks, kuid sellevõrra vetruvamaks. See on superlahe tunne ja seda üritan ma endale meelde tuletada iga kord kui ma nooremate hobustega neid "allüüri parandamise üleminekuid" harrastama hakkan. Loomulikult on kõik tasemed noorte puhul hoopis madalamad ja allüürisiseste liikumiste erinevus hoopis väiksem, kuid idee jääb samaks.

Esimene samm on traavi veidi lühemaks sõita, nii et impulss säiliks. Impulsi säilimiseks on vaja neid kohati säärega pisut edasi aidata - ja just siinkohal on minu arvates ÜLIoluline, et hobune tunneks ja reageeriks hästi istaku peatavale mõjule. See täiesti ebanormaalselt populaarne arusaam, et "eest hoiad ja tagant sõidad" ei vii mitte millegi muu kui närvilise, vastuhakkava või lihtsalt tuima hobuseni, sest jõu kasutamine hobuse suus (ega ka kuskil mujal, kui aus olla) ei arenda neid mitte kunagi mingis positiivses suunas edasi. Kui aga hobune reageerib piisavalt hästi istakule, siis üllatus - sa saad neid ühtlasi säärega "edasi" sõita ja istakuga tagasi hoida, jättes ratsmele sealjuures kõigest veidi abistava/suunava ülesande - siit algabki minu arvates tõeline koondus.

Teine samm on siis see, kui sellest pisut lühema, kuid kõrgema ja energilise sammuga traavist õnnestub neid uuesti edasi sõita. See on koht, kus hobuse liikumises peaks olema rohkem impulssi, maahaaramist ja ka sammukõrgust võrreldes varasemaga, sest nad ei ole pidanud energiat nullist üles arendama, vaid see oli juba enne sammu pikendamist seal olemas ja kuhugi tuleb neil see ära mahutada :). Loomulikult esialgu ei ole erinevus märkimisväärselt suur, samuti ei suuda nad seda säilitada pikka aega, vaid ainult mõne sammu jooksul. Edasi on aga kõik treeningu ja kannatuse küsimus ning ühel hetkel muutub see suurem ja võimsam traav hobuse jaoks üsna loomulikuks liikumiseks.

Kusjuures - kuigi korrektse treeningu tagajärjel suudavad hobused seda tekitatud impulssi oma liikumises järjest pikemat ja pikemat aega hoida, siis ma arvan, et nad ei PEAKS seda tegelikult pidevalt tegema, sest isegi heas füüsilises vormis hobusele on see oluliselt koormavam kui nende "tavaline" traav. Oluline on, et hobused  suudaks neid samu lihaseid, mis neid kõrgele õhku tõukavad, sama edukalt lõdvestada ning seda ka ratsaniku all liikudes, mitte ainult koplis jalutades. Seega, mida suuremaid füüsilisi pingutusi hobuselt nõuda, seda tähtsamaks muutub trennieelne ja -järgne jalutamine ja sirutav lõdvestustraav, samuti lühikesed vaheldushetked trenni keskel.

Lisaks üleminekutele on muidugi võimalik allüüri kvaliteeti parandada ka kavalettide abil - kuigi minu arvamuse kohaselt arendavad kavaletid peamiselt vastavat lihastikku, kuid mitte niipalju hobuse nö mentaalset valmidust suuremat traavi teha ega oskust märguannetele vastavalt reageerida. Ma ei ole kuigi palju tähele pannud, et hobuste liikumine enne ja peale kavalette oluliselt muutuks (erinevalt sellisest trennist, kus palju edukaid üleminekuid teha) - pigem ikka muudetakse need konkreetsed 3-4 sammu, mis on vajalikud lattide ületamiseks, kuid üldjoontes jääb liikumine samaks. Pean aga tunnistama, et ma ei kasuta kavalette kaugeltki nii palju kui ideaalne oleks ja võib-olla on mu arusaam vale lihtsalt kogemuste puudumise tõttu. Füüsilise poole arendamine on aga igal juhul sama tähtis kui mentaalse, nii et kavalettide kasu ja tähtsust ei peaks sellegipoolest alahindama, isegi kui mu eelmainitud tähelepanek paika peab.

Kindlasti on lisaks üleminekutele ja kavalettidele veel mingeid kavalaid nippe olemas, aga võib-olla kuuluvad need ainult nende osavate ratsanikke saladuslikku kogemustepagasisse, millest mul siiani õrna aimugi ei ole. Kui keegi mõnest sellisest saladusest teadlik on, siis loeksin hea meelega. ;)