Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 3

Jäänud on veel 2 viimast õppetundi - nende mõlema osas olen ma kindlasti saanud kõige rohkem mõjutusi Taanis noorte hobustega sõites ja trenni saades; ning pean mõlemat jällegi äärmiselt väärtuslikuks põhimõtteks.

Õppetund nr 5:

Ma mäletan algusaegadest Taanis hästi neid kordi, kui pidin nt minema noorte hobustega väliplatsile (mõnega olin senini ainult maneežis sõitnud) müügivideo tegemise eesmärgil ratsutama. Nad olid enamasti kõik küllalt temperamentsed ja ma olin üsna pahane, kui minu arvates niigi ärevil olevat hobust keegi veel natuke tagant utsitada püüdis, et neid rohkem "puhevile" ajade ja videosse efektsemat liikumist tabada. Minule tundus tookord, et mul kaob täielik kontroll hobuse üle ja mulle ei meeldinud see tunne (+ eks see väike võimalus oli ka alati, et ühel hetkel on hobuse jaoks liig ja otsustab ratsanikust vabaneda :D).

Tegelikult muidugi ei ole kontrolli täielik kadumine midagi toredat ja see ei näe ka kõrvalt vaadates hea välja - need maast "kaasa aitajad" ikkagi üldiselt jälgisid väga täpselt hobuse reaktsiooni ning ergutasid teda selle piirini, kus "power" oli maksimaalne, aga hobune siiski veel juhtimisvõtetes ja ennast kandev, mitte juba pea laiali otsas ringi tormav elukas. Eks selline video jaoks mõningase ärevuse tekitamine võib tõesti vahel väga piiripealne olla, aga sellest ajast saadik olen ma igatahes väääääga palju õppinud suure energiaga toimetulemist ja tihtipeale isegi selle nautimist.

Tavatrennideski tuleb ju ikka temperamentsematel hobustel ette, et miski köidab nende tähelepanu ja tekitab hobuses endas plahvatusliku koguse energiat - kui ma VÄHEGI julgen ja hobust usaldan, siis tänasel päeval üritan iga kord seda ära kasutada ja pigem hobust selle eest kiita. Koolisõiduhobuste puhul kõik ju tahavad, et nad liiguks suurelt/jõuliselt/pilkupüüdvalt - nii et miks seda takistada, kui see juhuste kokkulangemise tagajärjel meile vahel lihtsalt sülle langeb? :) Muidugi on sellises olukorras kõige olulisemaks oskuseks piiri tajumine, aga kui kontroll suuremalt jaolt säilib, siis eriti noorte hobuste puhul ei tasu mu arust teha suurt numbrit, kui ta elevuse tõttu mõnes nurgas natuke sisse vajub võib kuskilt aia äärest pisut kaugemalt mööduda tahab. Pole ju suur probleem, kui su hobune selle eest liigub energiaga, mida sa kunagi varem sadulas kogenud pole.

Keegi ju ometi ei arva, et noorhobused suurtel võistlustel saavad häid liikumise hindeid selle eest, et ratsanik neid veenda suutis: pole hullu, et me oleme võõras keskkonnas - ole ikka sama lõdvestunud, rahulik ja sonsu nagu kodus rahulikul treeningul. Nope :) Nad saavad häid hindeid, sest nad suudavad võõra keskkonna poolt tekitatud ärevust enda huvides ära kasutada ja hobustest parima välja võluda. Loomulikult ma ei alahinda kodust treeningut (ja mida kogenum hobune, seda vähem võõras võistlusväljak teda ka erutab), aga arvan, et täitsa arvestatavat hulka hobuseid on võistlusolukorras lihtsam suurelt, aktiivselt ja võimsalt liikuma saada kui kodus. Igatahes ei peaks me sellest võimalusest loobuma ei võistlustel ega tavatreeningus, kui hobune seda pakub. See on tegelikult päris vahva tunne! ;)

Õppetund nr 6:

Kui vaadata Charlottet ratsutamas, siis minu arust on alati tema istakus paistnud midagi teistest tippratsanikest erinevat - kõige rohkem olen pannud tähele, et Charlotte käed on küllalt ettepoole suunatud ja välja sirutatud (teatud hetkedel isegi küünarnukist peaaegu sirged). Mõnikord on see paistnud isegi natuke veider - või lihtsalt ebatavaline, sest tüüpilise "ilusa" istaku juures seda ei näe - aga tegelikult arvan, et see on pigem üks tema tugevamatest külgedest. Ma võtan küllalt tõsiselt klassikalise ratsutamiskunsti ammu teada-tuntud tõdesid, kombeid ja ideaale; samas olen aga väga veendunud, et me peame pürgima mitte kõrvalt ideaalsena paistma välisilme, vaid siiski selle õige sisemise tunde saavutamise suunas.

Mina kipun ka (üldse mitte teadlikult) oma käsi pigem sirgemana hoidma, kahjuks mul kaasneb sellega tihtipeale õlgade ettevajumine. Mulle on seda trennides meelde tuletatud ja märkusi tehtud, ometi on mul alati tunne, et kui viin õlad korralikult taha ning lasen õlavarrel vertikaalis õlast alla langeda (nagu "raamatud" ütlevad), siis kannatab selles oluliselt ratsmekontakt ning tunnetus hobuse suuga. Seega - mina pean muidugi tegelema oma õlgade ettevajumise probleemiga ja otsima üles pingekohad, mis selle nn korrektse asendi korral minu käe pehmust ja järeleandlikkust takistama hakkavad - samas saan täiesti aru, mis on käte eespool hoidmise eelised.

Käte asend on muidugi vaid üks külg - teine ja ilmselt olulisem on see, kuidas või millises suunas neid kasutada. Sellest, et ratsmete enda poole tõmbamine pikemas perspektiivis kuhugi ei vii, on juba palju räägitud (ja alles paar postitust tagasi kirjutasin ka natuke ratsmekasutuse teemal); küll aga tahaksin tähelepanu juhtida mõttele, et hobune peab alati liikuma või end sirutama ratsmekontakti suunas. See mõte on ilmselge harjutuste juures nagu näiteks ette-alla sirutus, küll aga kiputakse seda ehk kergemini unustama teiste, eriti koondavate harjutuste juures, mil see minu arvates TÄPSELT sama oluline on. Iga koondava harjutuse lõppeesmärk peaks olema see, et hobune säilitab oma koondatud liigutuse, kuid samal ajal sirutub endiselt ratsme poole ning pikendab oma ülaliini niipea, kui ratsanik talle seda oma istakumuutuse ning ratsme pikemaks laskmisega võimaldab. Eks muidugi treeningmeetodeid on erinevaid: ka selliseid, kus hobused oma koondavaid harjutusi ilma igasuguse ratsmekontaktita sooritavad ja eks sel juhul toetutakse veel oluliselt rohkem just istaku ning tasakaaluga antavatele märguannetele; aga eelnevalt väljatoodu on minu arusaam sellest ideaalsest sääre, ratsme ja istmiku vahel olevast ning kõigile neile juhtimisvõtetele hästi vastavalt hobusest.

Ma ei saa kahjuks eriti asjatundlikult kaasa rääkida kõige kõrgema taseme koolisõidu harjutustest nagu passaaž, piafee jne, sest olen neid saanud oma ratsutamiskarjääri jooksul ainult loetud hobuste peal harjutada/tunnetada ning need sooritused olid nii minu kui ka hobuste kogenematuse tõttu ideaalsest ikka väga kaugel :) aga isegi seal, rääkimata harjutustest, mis mulle tuttavamad on, oli vahe kergelt märgatav. Lõppkokkuvõttes pole üldse tähtis, millisel tasemel hobusest jutt käib - kui neil on oma arengutasemele vastav enesekandmine, soov märguannetele reageerida ning valmisolek ratsme suunas end sirutada (mis on omakorda väga lähedalt seotud lõdvestatusega), siis on juba väga suur osa tööst tehtud ning ratsutamine igati nauditav. :)