Ma küll ei taha veel, et lumi ära sulaks ja igal pool lörtsine ja mudane oleks. Sellist mõnusat talve, kus on palju lund, -5 kraadi külma ja trenni saab pusaväel teha, oli ju alles nii lühikest aega. :) Tundub, et olen ikka talveinimene, mis siis, et -25 on minu jaoks kah liig. Eelkõige olen ma siiski mudavastane. Jah.
Albatross oli täna väga lähedal ideaalsele hobusele. Trenn läks hästi, taaskord cavessoniga. Enne trenni ja peale trenni oli ka lõbus ning kui Albatrossi karjamaale viisin ja teisele hobusele järgi läksin, siis tüüp ei lahkunud mu kõrvalt enne (kõndis kaasa ja vahepeal jooksime), kui mul S. juba nööri otsas oli ja ma täitsa ilmselgelt Albatrossi enam kaasa ei kavatsenud võtta. :( Aga ega ta õnnetu tegelikult polnud, oligi juba paar tundi söömata ja heinahunnik ootas nina ees.
Trennis tegin kõige muu kõrval pisitasa täisistakut. Mul on ikka väga tõsised probleemid sellega. Ma ei suuda niimoodi istuda, et Albatrossi käik kinni ei kiiluks - ta lihtsalt EI SAA vabalt läbi selja liikuda kui keegi jahukott teda iga hinna eest takistada püüab. Läheb ennem galoppi, aga pikad lahtised traavisammud ei tule kõne alla. Seega sõitsin ta kergendades mõnusaks pehmeks ja siis tegin lühikeste juppide kaupa täisistakut. Äärmiselt raske oli mul ikka, aga Albatross talus õnneks sellist vahelduvat sõitmist paremini ja säilitas kenasti oma liikumise. Tubli. Mina siin kurdan, et selg valutab (ja vb ka takistab mul kohati hästi istumast), aga mida mu pisikese hobuse selg teeb, kui ma kiiremas korras tema jaoks piisavalt pehmelt istuma ei suuda õppida?
Aga siiski... väga lähedal ideaalsele. Almost there. Vähemalt täna. :)
Sunday, February 26, 2012
Saturday, February 25, 2012
Thank you positive reinforcement
Meil on nii lahe, mässame koos karjamaal ja värki. :) Albatross pole mitte kunagi selline olnud nagu praegu, et ainult tuleks ja suhtleks ja mängiks koos minuga. Arvasin, et karjamaal ei hakka ta kunagi vedu võtma - seal on ju see HEINARULL - aga tuleb välja, et karjamaal on palju lihtsam ja toredam mängida ja õppida kui maneežis. Hoolimata sellest, et me igapäevaselt seal trenni teeme, on tal maneežis veidi keskendumisraskuseid (mis on omakorda juba hoooooopis pikem teema ja liiga keeruline kõike lahti kirjutada, aga ma olen sellel nädalal oma hobusest teatud mõttes rohkem hakanud aru saama kui kõigi eelnevate aastate jooksul kokku). Karjamaal muidugi tekib varem või hiljem ka teistel hobustel minu vastu huvi, aga... siis läheme natuke eemale ja oleme siiani hakkama saanud. Ma olen alati arvanud, et selline treening on väärt asi - ma lihtsalt ei taipa, miks ma seda sellest hoolimata siiani nii vähe kasutanud olen.
Ratsatrenni tegin täna cavessoniga (Piret, kasutan ikkagi su oma, jätan lihtsalt lõuaaluse rihma lahti :D see pole siiani ta peast kuhugi kadunud). Albatross toimib sellega vähemalt sama hästi kui suulistega, ainult et jääb ära see protesti märgiks suu lahti ajamine. Jah, see suuliseprobleem on meil endiselt. Tekkis veel mõte proovida natuke suuremaid suulisi (jagage palun, kui teil on 14,5 suuruses midagi üle). Eks näis. Aga jah - kui Ratsaliit tahaks koolisõiduvõistlustel midagi eksperimenteerida, siis nt ilma suulisteta valjastuse lubamine prooviperioodiks oleks mu arust tunduvalt asjalikum mõte, kui abiratsmete kasutamise lubamine. :)
Mu ratsutamine hakkab ka hoogu sisse saama, täna tegin S-ga ka üle pika aja trenni. Ja tegelesin ühe 3-aastasega. Üritan aktiivne olla. :)
Ratsatrenni tegin täna cavessoniga (Piret, kasutan ikkagi su oma, jätan lihtsalt lõuaaluse rihma lahti :D see pole siiani ta peast kuhugi kadunud). Albatross toimib sellega vähemalt sama hästi kui suulistega, ainult et jääb ära see protesti märgiks suu lahti ajamine. Jah, see suuliseprobleem on meil endiselt. Tekkis veel mõte proovida natuke suuremaid suulisi (jagage palun, kui teil on 14,5 suuruses midagi üle). Eks näis. Aga jah - kui Ratsaliit tahaks koolisõiduvõistlustel midagi eksperimenteerida, siis nt ilma suulisteta valjastuse lubamine prooviperioodiks oleks mu arust tunduvalt asjalikum mõte, kui abiratsmete kasutamise lubamine. :)
Mu ratsutamine hakkab ka hoogu sisse saama, täna tegin S-ga ka üle pika aja trenni. Ja tegelesin ühe 3-aastasega. Üritan aktiivne olla. :)
Saturday, February 18, 2012
Painting horses
Võib-olla keegi juba piilus sinna blogisse, aga kui ei, siis vaadake ikka: http://paintinghorse.wordpress.com/
Blogi autor õpetas oma hobused maalima, hoides suus pintslit ja tõmmates sellega üle paberi. Ma ei ole mitte vaimustunud niivõrd sellest maalimisest, aga sellest, kuidas ta hobuseid maalimiseni ja ka kõige muuni õpetas. Positiivne kinnistamine.
Ja veelkord igaks juhuks: positiivne kinnistamine tähendab seda, et sa premeerid hobust õige vastuse eest (näiteks sügad teda lemmikkohast, kui ta karjamaal kutsumise peale sinu juurde tuleb). Negatiivne kinnistamine tähendab seda, et sa avaldad hobusele survet ning õige vastuse puhul eemaldad surve (nt tõmbad teda päitsetest, kuni ta edasi astub, seejärel lõpetad tõmbamise). Mõlemal juhul on hobuse jaoks meeldivam sulle õigesti vastata, lihtsalt positiivse kinnistamise puhul ei kaasne hobusele ebamugavat survet.
See on õpetamisviis, kus sa hobust ühegi vale vastuse eest ei karista ning mingit survet ei avalda, vaid üritad teda ainult kiitmise ja preema abil panna õiget asja tegema. Võib minna tükk aega, enne kui hobune, keda siiani on teiste meetoditega treenitud, sellest täielikult aru saab, aga need tulemused on imelised. :) Sest hobune ei vasta sulle õigesti mitte sellepärast, et ta PEAB, vaid sellepärast, et ta TAHAB. Hobune on õnnelikum, see on fakt.
Olen seda võib-olla kunagi juba maininud, aga siiski: kuigi ma ei usu sellesse, et hobust saab 100% ilma negatiivse kinnistamiseta õpetada (näiteks turvalisuse huvides on see vältimatu) ning noh, tänapäeva ratsasport suuremalt jaolt eeldab õpetamist just selle meetodi kaudu (ja mõne arvates ka karistamise kaudu - seda ma ei pea enamasti vajalikuks), siis ma olen täiesti veendunud, et positiivne kinnistamine (nimetatud blogi autor nimetab seda attraction) on kõige hobusesõbralikum viis ning mida rohkem seda üritada igapäevastesse treeningutesse kaasata, seda meeldivamaks läheb nii hobuse kui inimese jaoks koostöö.
Ma tahaks proovida Albatrossi sellel meetodil õpetada. Ma tahan aga ka nö klassikalisel viisil ratsutada ja meie kergel tasemel koolisõitu harrastada, seega olen sunnitud erinevaid meetodeid kombineerima. Kombineerimine on võib-olla hobusele keerulisem mõista ning aeglustab mõnevõrra õppimisprotsessi, aga annab see-eest kahekordselt võimalusi ja erinevate märguannete valikut.
Täna sain Albatrossi endale järgnema ning mõne korra ka koha peal seisma ja ootama, aga mitu korda ta ei tahtnud oodata ja kuna ta teadis, et minu juurde ei tohi tulla, siis kõndis lihtsalt ära. Märkusena nii palju, et ma saan ta küll väga lihtsalt maneezis lahtiselt enda kõrval kõndima ja jooksma panna, kui hobuse kõrvale lähen ja käskluse annan - aga see on tal jällegi õpitud värk ja ta teeb seda, sest teab, et peab. Nii et tänane järgnemine oli veidi teise meetodi ja eesmärgiga õpetatud - sellega, et Albatross ise tahaks antud hetkel kõige rohkem just minuga koos kõndida, mitte midagi muud teha.
Peale seda ronisin ka selga ja tegime lühikese sammu-traavi trenni nö tavaliselt viisil, ainult et jälgisin 150% tähelepanuga oma käsi. Jäin rahule, aga ratsatreeningutest räägin täpsemalt vast järgmises blogis, muidu saab jälle liiga palju.
Igatahes kui kõik oli tehtud, hobune karjamaal ja mul veel paarkümmend minutit bussini aega, siis läksin õunaga karjamaale. Vaatasin esialgu, et Albatross seisab ja igavleb keset karjamaad - hea võimalus temaga seal meie uut "meetodit" katsetada, aga lähemale jõudes selgus, et ei olegi Albatross. :D Hoopis üks teine valgesokiline. Nähes, et Albatross on ikka vanas tuttavas kohas - heinarulli sees (sõna otseses mõttes) - siis loobusin oma mõttest, sest seda hobust heina juurest naljalt ära ei meelita, ka mitte maiustustega....
... kuni tänaseni. Ma ei saa kindlalt öelda, see oli selle treeningu tõttu, mida me paar tundi tagasi maneežis tegime, aga ma ei oska ühtegi muud võimalust välja pakkuda - igatahes ta jalutas heinarulli juurest ära, kui ma teda kutsusin! Ta muidugi nägi, et mul on õun kaasas, aga... see ei loe. Ta ei ole praktiliselt KUNAGI heina juurest ära tulnud, kuigi mul on enamasti miskit suupärast kaasas, mida talle pakkuda. Seekord aga tuli, sai õunaampsu, ja järgnes mulle kutsumise peale veel kaugemale. Ta kõndis üliaktiivselt, nii et katsetasin isegi mõnda jooksusammu, aga selle peale jäi tüüp seisma ja vaatas mind näoga "kuule, ära nüüd liiga ahneks ka mine". Olgu siis. :) Kõndisime veel paar ringi, andsin viimase õunatüki ja märku, et ta võib nüüd tagasi sööma minna. Ja ta läks muidugi. Aga see väike vahesündmus, see oli nii hämmastavalt lahe, et ma lihtsalt PEAN asja jätkama ja vaatama, kas ma suudan sellise treenimisviisiga (teiste meetodite kõrvalt) Albatrossi entusiastlikumaks teha. :)
Mina pole täna veel heinarullist ampsugi saanud, ausalt!
Blogi autor õpetas oma hobused maalima, hoides suus pintslit ja tõmmates sellega üle paberi. Ma ei ole mitte vaimustunud niivõrd sellest maalimisest, aga sellest, kuidas ta hobuseid maalimiseni ja ka kõige muuni õpetas. Positiivne kinnistamine.
Ja veelkord igaks juhuks: positiivne kinnistamine tähendab seda, et sa premeerid hobust õige vastuse eest (näiteks sügad teda lemmikkohast, kui ta karjamaal kutsumise peale sinu juurde tuleb). Negatiivne kinnistamine tähendab seda, et sa avaldad hobusele survet ning õige vastuse puhul eemaldad surve (nt tõmbad teda päitsetest, kuni ta edasi astub, seejärel lõpetad tõmbamise). Mõlemal juhul on hobuse jaoks meeldivam sulle õigesti vastata, lihtsalt positiivse kinnistamise puhul ei kaasne hobusele ebamugavat survet.
See on õpetamisviis, kus sa hobust ühegi vale vastuse eest ei karista ning mingit survet ei avalda, vaid üritad teda ainult kiitmise ja preema abil panna õiget asja tegema. Võib minna tükk aega, enne kui hobune, keda siiani on teiste meetoditega treenitud, sellest täielikult aru saab, aga need tulemused on imelised. :) Sest hobune ei vasta sulle õigesti mitte sellepärast, et ta PEAB, vaid sellepärast, et ta TAHAB. Hobune on õnnelikum, see on fakt.
Olen seda võib-olla kunagi juba maininud, aga siiski: kuigi ma ei usu sellesse, et hobust saab 100% ilma negatiivse kinnistamiseta õpetada (näiteks turvalisuse huvides on see vältimatu) ning noh, tänapäeva ratsasport suuremalt jaolt eeldab õpetamist just selle meetodi kaudu (ja mõne arvates ka karistamise kaudu - seda ma ei pea enamasti vajalikuks), siis ma olen täiesti veendunud, et positiivne kinnistamine (nimetatud blogi autor nimetab seda attraction) on kõige hobusesõbralikum viis ning mida rohkem seda üritada igapäevastesse treeningutesse kaasata, seda meeldivamaks läheb nii hobuse kui inimese jaoks koostöö.
Ma tahaks proovida Albatrossi sellel meetodil õpetada. Ma tahan aga ka nö klassikalisel viisil ratsutada ja meie kergel tasemel koolisõitu harrastada, seega olen sunnitud erinevaid meetodeid kombineerima. Kombineerimine on võib-olla hobusele keerulisem mõista ning aeglustab mõnevõrra õppimisprotsessi, aga annab see-eest kahekordselt võimalusi ja erinevate märguannete valikut.
Täna sain Albatrossi endale järgnema ning mõne korra ka koha peal seisma ja ootama, aga mitu korda ta ei tahtnud oodata ja kuna ta teadis, et minu juurde ei tohi tulla, siis kõndis lihtsalt ära. Märkusena nii palju, et ma saan ta küll väga lihtsalt maneezis lahtiselt enda kõrval kõndima ja jooksma panna, kui hobuse kõrvale lähen ja käskluse annan - aga see on tal jällegi õpitud värk ja ta teeb seda, sest teab, et peab. Nii et tänane järgnemine oli veidi teise meetodi ja eesmärgiga õpetatud - sellega, et Albatross ise tahaks antud hetkel kõige rohkem just minuga koos kõndida, mitte midagi muud teha.
Peale seda ronisin ka selga ja tegime lühikese sammu-traavi trenni nö tavaliselt viisil, ainult et jälgisin 150% tähelepanuga oma käsi. Jäin rahule, aga ratsatreeningutest räägin täpsemalt vast järgmises blogis, muidu saab jälle liiga palju.
Igatahes kui kõik oli tehtud, hobune karjamaal ja mul veel paarkümmend minutit bussini aega, siis läksin õunaga karjamaale. Vaatasin esialgu, et Albatross seisab ja igavleb keset karjamaad - hea võimalus temaga seal meie uut "meetodit" katsetada, aga lähemale jõudes selgus, et ei olegi Albatross. :D Hoopis üks teine valgesokiline. Nähes, et Albatross on ikka vanas tuttavas kohas - heinarulli sees (sõna otseses mõttes) - siis loobusin oma mõttest, sest seda hobust heina juurest naljalt ära ei meelita, ka mitte maiustustega....
... kuni tänaseni. Ma ei saa kindlalt öelda, see oli selle treeningu tõttu, mida me paar tundi tagasi maneežis tegime, aga ma ei oska ühtegi muud võimalust välja pakkuda - igatahes ta jalutas heinarulli juurest ära, kui ma teda kutsusin! Ta muidugi nägi, et mul on õun kaasas, aga... see ei loe. Ta ei ole praktiliselt KUNAGI heina juurest ära tulnud, kuigi mul on enamasti miskit suupärast kaasas, mida talle pakkuda. Seekord aga tuli, sai õunaampsu, ja järgnes mulle kutsumise peale veel kaugemale. Ta kõndis üliaktiivselt, nii et katsetasin isegi mõnda jooksusammu, aga selle peale jäi tüüp seisma ja vaatas mind näoga "kuule, ära nüüd liiga ahneks ka mine". Olgu siis. :) Kõndisime veel paar ringi, andsin viimase õunatüki ja märku, et ta võib nüüd tagasi sööma minna. Ja ta läks muidugi. Aga see väike vahesündmus, see oli nii hämmastavalt lahe, et ma lihtsalt PEAN asja jätkama ja vaatama, kas ma suudan sellise treenimisviisiga (teiste meetodite kõrvalt) Albatrossi entusiastlikumaks teha. :)
Mina pole täna veel heinarullist ampsugi saanud, ausalt!Friday, February 17, 2012
Aega võttis... kas asja ka saab?
Mul on vahepeal tuhat ja üks mõtet tulnud, aga tunduvalt vähem viitsimist, et neid kuhugi kirja panna, seega peab mingi valiku tegema.
No räägime siis sellest, et ma istusin täna Albatrossi seljas üle.. ee... 6 nädala vist? Täitsa uskumatu, et ma olen nii kaua vastu pidanud. Enne tegin muidugi igasuguseid muid vahvaid asju temaga - alguses karjamaal ja pärast platsil, sh veidi kordet ja maatööd. Lõpuks ronisin 10 minutiks selga.
Aga kaks asja vajavad märkimist. Esiteks - proovisin teda seljast peatuse ajal saada oma pead ja kaela tugevalt ühele ja teisele küljele painutama. Nii nagu sõber kauboi Taanis tegi ja näitas. Albatross pole küll noorhobune ja tema treenimiseks on nüüd juba peamiselt teised võtted, aga teoreetiliselt mingit one-rein-stop moodi asja ta võiks küll osata, arvestades tema mõningast... keerulist käitumist näiteks maastikul. Selle kirjeldamiseks ütleb allolev pilt rohkem kui tuhat sõna.
Pilt on kusjuures ühest blogist (http://paintinghorse.wordpress.com/), millest ma ka mõnes postituses veidi kirjutada tahaks, aga... ilmselt mitte seekord. Kokkuvõtlikult öeldes on see blogi hobuste treenimisest positiivse kinnistamise abil. Kes tahab, see piilub. :)
Igatahes, kui nüüd tagasi teemasse minna, siis - mis te arvate, kummale poole Albatross, kes teatavasti on üsna tugevalt paremale kõver hobune, kergemini ja meelsamini painutama nõus oli? Paremale...? Wrong. Hoopis vasakule. Ebaloogiline? Ei ole. Tähendab, mulle ei olnud, sest ma nägin hobuse käitumist ja sain hetkega aru, miks ta paremale painutada ei tahtnud. See oli suulise pärast. Vasakul pool ta ju võtab vabalt suulisega kontakti, isegi liiga tugevalt, ja kui ma teda just üle tema võimete piiiride painutama ei kutsu, siis pole sellega probleeme. Aga paremale - parema ratsme kasutamise peale on tal esimene mõte küll nina paremale viia (et kontaktist lahti saada), aga kui selle peale kontakt siiski säilis ja tema kaelalt veel rohkem painet nõudis, siis t kohe üldse ei sallinud seda! Üritas pääseda suud lahti ajades ja koha peal tiirutama hakates, kusjuures vasakut pidi ei teinud ta mitte kumbagi neist. Seega mulle tundub üha enam, et väga suure osa tema kõverusprobleemist on seotud ikkagi suuga. Kahjuks või õnneks... ei tea.
Kui me juba kontaktist räägime ja sellest, et ta on probleemne ning ratsmekontaktile tuleb väga suurt tähelepanu pöörata, siis siit tuleb ka teine märkimisväärne asi - nimelt terve see pikkkkkk 10 minutit, mis ma ta seljas istusin, ei tulnud tal kordagi mõtet oma suud lahti ajama hakata (välja arvatud siis selle eelkirjeldatud "katse" käigus). Täitsa arvestatava osa sellest 10 minutist me küll seisime paigal ja sama suure osa kõndisime pika ratsmega ringi, aga siiski mingi lühikese perioodi hoidsin täitsa korralikult ka kontakti eest. See ei olnud isegi päris udukerge kontakt, aga... mulle tundus, et ma tunnetasin hästi hobust ja olin iga hetk valmis midagi muutma, kui ta oleks suulisele vastupanu osutanud. Aga ta ei osutanud, mis oli väga lahe. :) Ma tean, et see oli kõigest samm ja alles esimene trenn ja nii lühikest aega ja võib-olla ei tundu mingi big deal, aga... äkki, kui ma vägaväga püüan, siis ma suudan seda sama rada jätkata?
Kapslit ma igatahes hetkel valjastele tagasi külge ei installeeri - saab siis näha, mida mu hobune mulle rääkima hakkab. :) Mul ei ole erilist probleemi hobuse "kuulamisega", küll aga on mul probleem järjekindlusega (ja kindlasti ka teadmiste, kogemustega), et tema väljendatud muresid lahendada. Seetõttu annan mõnikord liiga kiiresti alla ja hakkan neid probleeme, mille olemasolust tegelikult täiesti teadlik olen, lihtsalt ignoreerima. Võib-olla oleks aeg seda muuta...?
No räägime siis sellest, et ma istusin täna Albatrossi seljas üle.. ee... 6 nädala vist? Täitsa uskumatu, et ma olen nii kaua vastu pidanud. Enne tegin muidugi igasuguseid muid vahvaid asju temaga - alguses karjamaal ja pärast platsil, sh veidi kordet ja maatööd. Lõpuks ronisin 10 minutiks selga.
Aga kaks asja vajavad märkimist. Esiteks - proovisin teda seljast peatuse ajal saada oma pead ja kaela tugevalt ühele ja teisele küljele painutama. Nii nagu sõber kauboi Taanis tegi ja näitas. Albatross pole küll noorhobune ja tema treenimiseks on nüüd juba peamiselt teised võtted, aga teoreetiliselt mingit one-rein-stop moodi asja ta võiks küll osata, arvestades tema mõningast... keerulist käitumist näiteks maastikul. Selle kirjeldamiseks ütleb allolev pilt rohkem kui tuhat sõna.
Pilt on kusjuures ühest blogist (http://paintinghorse.wordpress.com/), millest ma ka mõnes postituses veidi kirjutada tahaks, aga... ilmselt mitte seekord. Kokkuvõtlikult öeldes on see blogi hobuste treenimisest positiivse kinnistamise abil. Kes tahab, see piilub. :)
Igatahes, kui nüüd tagasi teemasse minna, siis - mis te arvate, kummale poole Albatross, kes teatavasti on üsna tugevalt paremale kõver hobune, kergemini ja meelsamini painutama nõus oli? Paremale...? Wrong. Hoopis vasakule. Ebaloogiline? Ei ole. Tähendab, mulle ei olnud, sest ma nägin hobuse käitumist ja sain hetkega aru, miks ta paremale painutada ei tahtnud. See oli suulise pärast. Vasakul pool ta ju võtab vabalt suulisega kontakti, isegi liiga tugevalt, ja kui ma teda just üle tema võimete piiiride painutama ei kutsu, siis pole sellega probleeme. Aga paremale - parema ratsme kasutamise peale on tal esimene mõte küll nina paremale viia (et kontaktist lahti saada), aga kui selle peale kontakt siiski säilis ja tema kaelalt veel rohkem painet nõudis, siis t kohe üldse ei sallinud seda! Üritas pääseda suud lahti ajades ja koha peal tiirutama hakates, kusjuures vasakut pidi ei teinud ta mitte kumbagi neist. Seega mulle tundub üha enam, et väga suure osa tema kõverusprobleemist on seotud ikkagi suuga. Kahjuks või õnneks... ei tea.
Kui me juba kontaktist räägime ja sellest, et ta on probleemne ning ratsmekontaktile tuleb väga suurt tähelepanu pöörata, siis siit tuleb ka teine märkimisväärne asi - nimelt terve see pikkkkkk 10 minutit, mis ma ta seljas istusin, ei tulnud tal kordagi mõtet oma suud lahti ajama hakata (välja arvatud siis selle eelkirjeldatud "katse" käigus). Täitsa arvestatava osa sellest 10 minutist me küll seisime paigal ja sama suure osa kõndisime pika ratsmega ringi, aga siiski mingi lühikese perioodi hoidsin täitsa korralikult ka kontakti eest. See ei olnud isegi päris udukerge kontakt, aga... mulle tundus, et ma tunnetasin hästi hobust ja olin iga hetk valmis midagi muutma, kui ta oleks suulisele vastupanu osutanud. Aga ta ei osutanud, mis oli väga lahe. :) Ma tean, et see oli kõigest samm ja alles esimene trenn ja nii lühikest aega ja võib-olla ei tundu mingi big deal, aga... äkki, kui ma vägaväga püüan, siis ma suudan seda sama rada jätkata?
Kapslit ma igatahes hetkel valjastele tagasi külge ei installeeri - saab siis näha, mida mu hobune mulle rääkima hakkab. :) Mul ei ole erilist probleemi hobuse "kuulamisega", küll aga on mul probleem järjekindlusega (ja kindlasti ka teadmiste, kogemustega), et tema väljendatud muresid lahendada. Seetõttu annan mõnikord liiga kiiresti alla ja hakkan neid probleeme, mille olemasolust tegelikult täiesti teadlik olen, lihtsalt ignoreerima. Võib-olla oleks aeg seda muuta...?
Subscribe to:
Posts (Atom)