Blogi autor õpetas oma hobused maalima, hoides suus pintslit ja tõmmates sellega üle paberi. Ma ei ole mitte vaimustunud niivõrd sellest maalimisest, aga sellest, kuidas ta hobuseid maalimiseni ja ka kõige muuni õpetas. Positiivne kinnistamine.
Ja veelkord igaks juhuks: positiivne kinnistamine tähendab seda, et sa premeerid hobust õige vastuse eest (näiteks sügad teda lemmikkohast, kui ta karjamaal kutsumise peale sinu juurde tuleb). Negatiivne kinnistamine tähendab seda, et sa avaldad hobusele survet ning õige vastuse puhul eemaldad surve (nt tõmbad teda päitsetest, kuni ta edasi astub, seejärel lõpetad tõmbamise). Mõlemal juhul on hobuse jaoks meeldivam sulle õigesti vastata, lihtsalt positiivse kinnistamise puhul ei kaasne hobusele ebamugavat survet.
See on õpetamisviis, kus sa hobust ühegi vale vastuse eest ei karista ning mingit survet ei avalda, vaid üritad teda ainult kiitmise ja preema abil panna õiget asja tegema. Võib minna tükk aega, enne kui hobune, keda siiani on teiste meetoditega treenitud, sellest täielikult aru saab, aga need tulemused on imelised. :) Sest hobune ei vasta sulle õigesti mitte sellepärast, et ta PEAB, vaid sellepärast, et ta TAHAB. Hobune on õnnelikum, see on fakt.
Olen seda võib-olla kunagi juba maininud, aga siiski: kuigi ma ei usu sellesse, et hobust saab 100% ilma negatiivse kinnistamiseta õpetada (näiteks turvalisuse huvides on see vältimatu) ning noh, tänapäeva ratsasport suuremalt jaolt eeldab õpetamist just selle meetodi kaudu (ja mõne arvates ka karistamise kaudu - seda ma ei pea enamasti vajalikuks), siis ma olen täiesti veendunud, et positiivne kinnistamine (nimetatud blogi autor nimetab seda attraction) on kõige hobusesõbralikum viis ning mida rohkem seda üritada igapäevastesse treeningutesse kaasata, seda meeldivamaks läheb nii hobuse kui inimese jaoks koostöö.
Ma tahaks proovida Albatrossi sellel meetodil õpetada. Ma tahan aga ka nö klassikalisel viisil ratsutada ja meie kergel tasemel koolisõitu harrastada, seega olen sunnitud erinevaid meetodeid kombineerima. Kombineerimine on võib-olla hobusele keerulisem mõista ning aeglustab mõnevõrra õppimisprotsessi, aga annab see-eest kahekordselt võimalusi ja erinevate märguannete valikut.
Täna sain Albatrossi endale järgnema ning mõne korra ka koha peal seisma ja ootama, aga mitu korda ta ei tahtnud oodata ja kuna ta teadis, et minu juurde ei tohi tulla, siis kõndis lihtsalt ära. Märkusena nii palju, et ma saan ta küll väga lihtsalt maneezis lahtiselt enda kõrval kõndima ja jooksma panna, kui hobuse kõrvale lähen ja käskluse annan - aga see on tal jällegi õpitud värk ja ta teeb seda, sest teab, et peab. Nii et tänane järgnemine oli veidi teise meetodi ja eesmärgiga õpetatud - sellega, et Albatross ise tahaks antud hetkel kõige rohkem just minuga koos kõndida, mitte midagi muud teha.
Peale seda ronisin ka selga ja tegime lühikese sammu-traavi trenni nö tavaliselt viisil, ainult et jälgisin 150% tähelepanuga oma käsi. Jäin rahule, aga ratsatreeningutest räägin täpsemalt vast järgmises blogis, muidu saab jälle liiga palju.
Igatahes kui kõik oli tehtud, hobune karjamaal ja mul veel paarkümmend minutit bussini aega, siis läksin õunaga karjamaale. Vaatasin esialgu, et Albatross seisab ja igavleb keset karjamaad - hea võimalus temaga seal meie uut "meetodit" katsetada, aga lähemale jõudes selgus, et ei olegi Albatross. :D Hoopis üks teine valgesokiline. Nähes, et Albatross on ikka vanas tuttavas kohas - heinarulli sees (sõna otseses mõttes) - siis loobusin oma mõttest, sest seda hobust heina juurest naljalt ära ei meelita, ka mitte maiustustega....
... kuni tänaseni. Ma ei saa kindlalt öelda, see oli selle treeningu tõttu, mida me paar tundi tagasi maneežis tegime, aga ma ei oska ühtegi muud võimalust välja pakkuda - igatahes ta jalutas heinarulli juurest ära, kui ma teda kutsusin! Ta muidugi nägi, et mul on õun kaasas, aga... see ei loe. Ta ei ole praktiliselt KUNAGI heina juurest ära tulnud, kuigi mul on enamasti miskit suupärast kaasas, mida talle pakkuda. Seekord aga tuli, sai õunaampsu, ja järgnes mulle kutsumise peale veel kaugemale. Ta kõndis üliaktiivselt, nii et katsetasin isegi mõnda jooksusammu, aga selle peale jäi tüüp seisma ja vaatas mind näoga "kuule, ära nüüd liiga ahneks ka mine". Olgu siis. :) Kõndisime veel paar ringi, andsin viimase õunatüki ja märku, et ta võib nüüd tagasi sööma minna. Ja ta läks muidugi. Aga see väike vahesündmus, see oli nii hämmastavalt lahe, et ma lihtsalt PEAN asja jätkama ja vaatama, kas ma suudan sellise treenimisviisiga (teiste meetodite kõrvalt) Albatrossi entusiastlikumaks teha. :)
Mina pole täna veel heinarullist ampsugi saanud, ausalt!
No comments:
Post a Comment