No räägime siis sellest, et ma istusin täna Albatrossi seljas üle.. ee... 6 nädala vist? Täitsa uskumatu, et ma olen nii kaua vastu pidanud. Enne tegin muidugi igasuguseid muid vahvaid asju temaga - alguses karjamaal ja pärast platsil, sh veidi kordet ja maatööd. Lõpuks ronisin 10 minutiks selga.
Aga kaks asja vajavad märkimist. Esiteks - proovisin teda seljast peatuse ajal saada oma pead ja kaela tugevalt ühele ja teisele küljele painutama. Nii nagu sõber kauboi Taanis tegi ja näitas. Albatross pole küll noorhobune ja tema treenimiseks on nüüd juba peamiselt teised võtted, aga teoreetiliselt mingit one-rein-stop moodi asja ta võiks küll osata, arvestades tema mõningast... keerulist käitumist näiteks maastikul. Selle kirjeldamiseks ütleb allolev pilt rohkem kui tuhat sõna.
Pilt on kusjuures ühest blogist (http://paintinghorse.wordpress.com/), millest ma ka mõnes postituses veidi kirjutada tahaks, aga... ilmselt mitte seekord. Kokkuvõtlikult öeldes on see blogi hobuste treenimisest positiivse kinnistamise abil. Kes tahab, see piilub. :)
Igatahes, kui nüüd tagasi teemasse minna, siis - mis te arvate, kummale poole Albatross, kes teatavasti on üsna tugevalt paremale kõver hobune, kergemini ja meelsamini painutama nõus oli? Paremale...? Wrong. Hoopis vasakule. Ebaloogiline? Ei ole. Tähendab, mulle ei olnud, sest ma nägin hobuse käitumist ja sain hetkega aru, miks ta paremale painutada ei tahtnud. See oli suulise pärast. Vasakul pool ta ju võtab vabalt suulisega kontakti, isegi liiga tugevalt, ja kui ma teda just üle tema võimete piiiride painutama ei kutsu, siis pole sellega probleeme. Aga paremale - parema ratsme kasutamise peale on tal esimene mõte küll nina paremale viia (et kontaktist lahti saada), aga kui selle peale kontakt siiski säilis ja tema kaelalt veel rohkem painet nõudis, siis t kohe üldse ei sallinud seda! Üritas pääseda suud lahti ajades ja koha peal tiirutama hakates, kusjuures vasakut pidi ei teinud ta mitte kumbagi neist. Seega mulle tundub üha enam, et väga suure osa tema kõverusprobleemist on seotud ikkagi suuga. Kahjuks või õnneks... ei tea.
Kui me juba kontaktist räägime ja sellest, et ta on probleemne ning ratsmekontaktile tuleb väga suurt tähelepanu pöörata, siis siit tuleb ka teine märkimisväärne asi - nimelt terve see pikkkkkk 10 minutit, mis ma ta seljas istusin, ei tulnud tal kordagi mõtet oma suud lahti ajama hakata (välja arvatud siis selle eelkirjeldatud "katse" käigus). Täitsa arvestatava osa sellest 10 minutist me küll seisime paigal ja sama suure osa kõndisime pika ratsmega ringi, aga siiski mingi lühikese perioodi hoidsin täitsa korralikult ka kontakti eest. See ei olnud isegi päris udukerge kontakt, aga... mulle tundus, et ma tunnetasin hästi hobust ja olin iga hetk valmis midagi muutma, kui ta oleks suulisele vastupanu osutanud. Aga ta ei osutanud, mis oli väga lahe. :) Ma tean, et see oli kõigest samm ja alles esimene trenn ja nii lühikest aega ja võib-olla ei tundu mingi big deal, aga... äkki, kui ma vägaväga püüan, siis ma suudan seda sama rada jätkata?
Kapslit ma igatahes hetkel valjastele tagasi külge ei installeeri - saab siis näha, mida mu hobune mulle rääkima hakkab. :) Mul ei ole erilist probleemi hobuse "kuulamisega", küll aga on mul probleem järjekindlusega (ja kindlasti ka teadmiste, kogemustega), et tema väljendatud muresid lahendada. Seetõttu annan mõnikord liiga kiiresti alla ja hakkan neid probleeme, mille olemasolust tegelikult täiesti teadlik olen, lihtsalt ignoreerima. Võib-olla oleks aeg seda muuta...?
No comments:
Post a Comment