Energiast ja tasakaalust

Albatrossi pole vist kunagi talveilm heidutanud, aga mina olen küll see aasta kuidagi vastupidavam nende külmakraadide suhtes. Pühapäeva õhtul tallist tagasi tulles oli -26 ja mõni varba- või näpuots läks küll jahedaks, aga seda vana head tuttavat jäätumisetunnet isegi ei tekkinud.

Viimased päevad on siiski natuke vähem krõbedad olnud; ei tea, kas asi on selles või milleski muus, aga Albatrossi energiatagavara teeb iga päevaga hüppe järgmisele tasemele. Eile otsustasin üle mitme päeva ühe korralikuma kordetrenni teha, aga enne seda lasin ta maneeži lahtiselt kappama - näha oli, et rodeo sealt tulemata ei jää, ükskõik kas nööri otsas või ilma nöörita. Parem siis ilma nöörita, eksole. Veel enne kappamist aga jalutasin teda siiski mõni aeg käekõrval. Ma ei oleks eriti vaimustatud sellest, kui ta sellise möllutamise juures oma külmasid lihaseid-liigeseid kuidagi vigastada suudaks.

Igatahes see on väga vahva, kuidas ta ennast välja elab. Ta jookseb väikese jupi või heal juhul paar maneežringi ja siis jääb kuhugi seisma ja mulle otsa vaatama ja ootama, et ma midagi teeks. Vahel piisab ühest väiksest sammust kõrvale, et ta uuesti koha pealt minema sööstaks ja pukitamiste ja kihutamistega jätkaks. Jookseb paar ringi ja jääb jälle minu reaktsiooni ootama. Naljakas. :) Ja siis ühel hetkel, kui Albatross tunneb, et on ennast selleks korraks piisavalt välja elanud, langetab ta pea, vaatab taaskord otsa (aga seekord juba hoopis teise pilguga) ning jalutab minu juurde nagu maailma kõige rahulikum hobune.

Hehe, pühapäeval jäi ta mingil hetkel ühes nurgas seisma, uuris ja nuuskis midagi tükk aega. Siis sai midagi hammaste vahele ja traavis minema, mina veel vaatasin, et mis pagana puupulga ta omale sealt leidis, otsapidi paistis veel mokkade vahelt välja... Kuna ta seda maha ei visanud, vaid hakkas hoopis agaralt närima, siis läksin ja kookisin selle asjanduse tal suust välja. Oli see jaaaaaa puupulk, see oli hoopis jäätunud porgand! Ei tea, kes vaese porgandi maneeziääre peale külmuma oli jätnud, aga hoolimata mõningasest porgandimaitsest või -lõhnast (mida Albatross ilmselgelt tundma pidi) arvasin, et sellise jääkamaga murdmise peale ta oma hambaid siiski kulutama ei pea ja peitsin porgandi ära. Albatross vaatas TÄPSELT sellise näoga nagu laps, kellel on komm käest ära võetud. :( Aga no ta ei oleks sellest jagu saanud, halvemal juhul oleks mingi aja pärast tervelt või suurte tükkidena alla neelanud. Söötsin õnnetule hobusele selle asemel pisikesi täitsa mittejäätunud porgandi tükikesi ja tundub, et ta leppis ka nendega.

Kui kordetamisest paari sõnaga rääkida, siis... viimasel korral võttis tal jälle aega, enne kui lõdvestunult liikuma hakkas, aga võib-olla on seegi külmade ilmade tõttu, lihased soojenevad aeglasemalt jms. Lõpuks aga jooksis taaskord täitsa rahuldavalt. Jällegi külgratsmetega ja ainult traavi. Kuigi mul on külgratsmed kinnitatud ülilõdvalt, siis iga kord traavist sammu ülemineku ajal on näha, kuidas Albatross hakkab oma hoogsat, pikka sammu tegema (vaba samm on ilmselt tema kõige parem allüür) ja siis käib nõks! mille jooksul külgratsmed teda blokivad ja ei tule enam kuskilt seda sammu, mida ta sekund tagasi oli valmis astuma. Tulevad väiksed ja kramplikud sammud, nii ongi. Kuigi ma tegelikult tahaks temaga kordel rohkem üleminekuid teha, siis kahjuks pean siiski valiku langetama - külgratsmed VÕI üleminekud. Sest külgratsmed sobivad tõesti ainult traavi ja mitte millegi muu jaoks (kuigi kindlasti leidub ka erandeid).

Suu lahti ajamist ei näinud ma mitte ühtegi korda. Valjad on tal endiselt kapslita, korde oli aga kinnitatud päitsete külge. Paremale joostes eelistab ikkagi pigem hoida kontakti ainult välimise külgratsmega. Mõtlesin korraks külgratsmete pikkuse reguleerimise peale, aga siis järsku tundus mulle kõik väga vastuoluline. Nimelt - kui ma tahan, et ta painutaks VÄHEM paremale, siis võiks ma teoreetiliselt vasakut külgratset lühemaks (või paremat külgratset pikemaks) panna, eksole? Aga mis see annab - loomulikult veel parema võimaluse Albatrossile parempoolset kontakti vältida ja toetuda vasakule ratsmele, mis nüüd rohkem pingul on. Täiesti ebaloogiline. Nii et ma ei muutnud midagi. Endiselt on välimine ratse 2 auku pikem kui sisemine ja... ta peab sellega toime tulema.

Lisaks näen ma nüüd selgelt, kuidas ta on paremat pidi kordel joostes palju rohkem tasakaalus. Ta hakkab kergemini lõdvestuma ja kontakti (olgugi, et ainult vasakpoolset) otsima ning ta on võimeline tegema üsna aeglaseid, kuid siiski aktiivseid ja edasipürgivaid samme. Joostes suunaga vasakule kaasneb sammude aktiviseerimisega praktiliselt alati ka nende kiirenemine. See viitab ju kõik tasakaalule (või selle puudumisele). Imelik, et ma sellist vahet varem märganud pole.