Sünnalaps!

Tänasega (tegelikult praeguseks hetkeks juba eilsega) tiksus täis Albatrossi 9. eluaasta ja kuigi see viimane tõi endaga kaasa ettearvamatuid muudatusi, siis loodetavasti on tal sellegipoolest veel mitmeid ilusaid ja õnnelikke aastaid ees. :) Kui ma natukenegi oma hobust tunnen, siis jah - ma usun, et ta on hetkel täitsa õnnelik ja rahulolev. Samuti soovin talle tõesti palju-palju õnne, sest see kulub igal juhul ära!

Huvitav, kas 2004. aasta 12. märtsil oli veidi varsasõbralikum ilm võrreldes tänase 15 miinuskraadiga?

Rõõmustasin Albsu porgandite ja õuntega. Platsil tegime 10 minutit ohjamist, aga tal olid vist muud mõtted peas, kõndis enam-vähem vastu seina vahepeal :P, hakkas mingeid taandamisi pakkuma ning lõpuks otsustas ka oma üleliigset energiat hakata valla päästma, seega pidasin paremaks talt liigsed nöörid igaks juhuks ümbert ära võtta. Hiljem jäi maneež tühjaks ning täna suutis A päris hästi ennast ühe koha peale parkida, kuni ma maneeži teise otsa liikusin, ja siis kutsumise peale juurde traavida. Vahva. :)

My on vahepeal mingid trennid nagu... mitte päris see, mis võiks, aga eks meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Siis vahelduseks hoopis hüppasime, ehitasin täitsa väikse parkuuri üles ja puha. Ta hakkab ses osas ka juba täitsa asjale pihta saama - praeguseks ei ole probleemi ka ilma abilattideta hüpata (varem ma seda eriti teha ei tahtnud, sest kui ta sammu mitte klappimise tõttu raskesse olukorda sattus, siis kadus hobusel endal igasugune hüppetahe ära) ja isegi okseri proovisime ära. Keeramised-pööramised galopis muidugi ei ole kõige kergemad ja sujuvamad veel. Üritasin palju mõelda sellele, et kurvides energiat ja tempot võimalikult säilitada, aga et pealesõidul enam sellega pusima ei peaks, vaid hobune hoiaks ise ennast aktiivsena. Ja isegi kui vahepeal natuke uhamise tunne tekkis, siis üritasin ennast veenda, et see on ok - sest seljast tundub tempo alati kiirem kui kõrvalt ja sellisel noorel pisikesel hobusel on ikka tunduvalt kergem takistusi ületada, kui liikumises piisavalt hoogu ja jõudu on. Vahepeal tabasin ennast küll hüppe peal veidi hobusest ette kiirustamas jälle (ja ilmselt veel mitu asja, mida ise ei märkagi), seega ilmselt tasuks mingil hetkel mõni trenn võtta ja lasta endale seda ka kõrvalt meelde tuletada.

Nüüd viimased trennid on see ratsastuse asi jälle paika loksunud ja poni on täitsa tubli, ainult et ma pole endaga sugugi rahul jälle. Nokk kinni, saba lahti, noh. Tunnen, et jalad kuidagi lahmivad niisama ringi igal pool, tasakaal pole päris paigas jnejne. Proovisin teha palju üleminekuid, kasutades ainult istakumuutust ja no võttis ikka TÜKK aega, enne kui midagi tulema hakkas - ja konkreetselt sel puhul on ikka päris kindlasti põhjus minus, mitte hobuses. Aga egas midagi, tuleb pingutada ja püüda asja paremaks saada, eks see olegi ju asja mõte. :) Ehk õnnestub nüüd järgmise nädala jooksul või millalgi kauaaegne plaan kah täide viia ja mõned videojupid filmida, mis iseendale kindlasti väärtuslikuks õppematerjaliks saab.

Nädalavahetus Kurtnas oli samuti edukas - esiteks tegime vabahüppeid ja 2-aastane Quality mära (minu eelistus sellest aastakäigust) suutis ennast lõpuks tõestada ja tegi täkupoistele seekord pika puuga ära. :) Ainuke hobune, kes suutis tähele panna, ajusid kasutada ja hüpata üheaegselt - ma olin täitsa üllatunud. Aga tegelikult näitasid kõik ennast seekord enam-vähem heast küljest.
Teise toreda asjana õnnestus Caddyga juba lahtiselt traavi sõita. Ta on jube sahmerdaja ja kärsitu ning suulistega kah sobivat keelt ei leia (võib-olla mõni neist iseloomujoontest, miks Clintoni järglased väidetavalt keerulised pidid olema?), aga muidu küll täitsa vahva väike mära. Kahjuks jääb see saduldamine hetkel sinnapaika, sest plaanide järgi pidi ta juba täna kaugele-kaugele ära sõitma ja mõne aja pärast loodetavasti koos kõhus kasvava tulevase tšempioniga naasma. Sellest kombinatsioonist võiks hea õnne korral miskit päris huvitavat tulla - arvan mina, kes ma küll takistussõiduhobuseid üldiselt ainult kaugelt imetlen ning asjast tegelikult suurt midagi ei jaga. Aga eks me ühel heal päeval saame teada...