Albatross ja teised hobutegelased

Niinii, hobused viidud - Albatross Kurtnas ja Myron oma uues kodus. Päris ilusti läks õnneks, ma esimest korda rahustasin hobust ilma ühegi veti juuresolekuta (aga tulebki ju oma hobuse peal katsetada, kellega siis veel eksole) ja muidugi mul liikusid peas kõik kõige mustemad stsenaariumid, et ta saab anafülaktilise šoki või süstin veeni asemel kogemata arterisse - mulle väideti kunagi, et IGAL vetil tuleb seda vähemalt elus kord ette ja palvetasin et minu kord veel käes ei oleks :D. Aga tegelt läks kõik ilusti ja probleemideta - noh, kui see välja arvata, et ka väga uimane Albatross kaalub endisel üle 700 kilo ja teda treikusse lükata on endiselt raske. Kõik keharakukesed magama ei jäänud, nii et veidi punnis vastu küll, aga jõudu ei olnud siiski piisavalt ja natukese jantimisega saime peale. Myroniga muidugi polnud mingit probleemi, nagu arvata võis. :)


Caddy tuli kah Eesti tagasi, aga kuna ta on selline väike stressipallike kohati, siis ei hakka teda praegu selle mõne nädala pärast trennidega kiusama, vaid viisin ära sõprade juurde kaugemale karjamaale. Kusjuures tiinusehormoonid vist mõjuvad hästi, sest ta tuli sinna niiiiiiiiiii mõistlikult, mis siis et vahepeal teise karja hobused kõrval galoppi uhasid. Ahjaa, ja tõestamaks, et hobustele on võimalik autos/treileris käimist õpetada (ja et Albatross on lihtsalt natuke kehv näide selle jaoks), siis ma enne karjamaale viimist otsustasin Caddyga kah seda asja proovida - auto seisis parasjagu sobivalt talli ees. Noh, selles mõttes et teda pandi ju ka mõlemad korrad mitmekesi ja tükk aega ja igast ekstreemsete meetoditega peale, ühesõnaga järgmine hobune klassi "ÜLDSE ei lähe auto peale". Noh, siis ma seal ca 30 minutit istusin rambi peal, väike kaerapotsik kõrval ja ootasin, kas ta kunagi ÜHE jala vähemalt rambile raatsib panna või jääbki sinna ette seisma. Siis ühel hetkel ikkagi pani ja järgmise 5 minuti pärast käis autos nagu vana võistleja. :) No problemo. Vahva hobune.

Albatrossi tahaks ka sinna autosse panna ja ma katsetasin - ta tuleks küll täitsa, aga kuna auto on seest ikkagi suht kitsas, siis Albatross ei pruugi uskuda, et ta mahub seal ümber pöörama ja seda ma küll kardan, kui ta sealt KÕRGE rambi pealt suure hooga välja hakkab tagurdama. Mingite luumurdude tagajärgedega toimetulemine ei ole mul hetkel tulevikuplaanidesse sätitud, nii et jätan selle vist sinnapaika. Proovime parem sügisel või millalgi treikuga jälle sõbraks saada, väheke ohutum ettevõtmine igatahes.

Mis veel... Tartus on paar ponilist kah, kellest üks on 4-aastane Torm ja no hobusele on nimi igatahes õigesti valitud. :) Selle tüübi intelligentsitasemes veendusin juba esimestes kordades, kus ta ausõna täiesti teadlikult suutis peale pea alla tõmbamist iga kord ühe jala suure kaarega üle korde tõsta, nii et ei jätnud mulle ühtegi võimalust tema kinni hoidmiseks. Ta sai ikka täiesti suurepäraselt aru, et just see jala tõstmine on tema võidu võti. Mulle see muidugi niiväga head meelt ei teinud, aga no tegelikult on ju tark hobune ikka alati parem kui rumal hobune (isegi kui ta alguses sind tänu sellele üle kavaldada oskab). Paari korra jooksul leidsime veidi ühisema keele ja peale seda ta on täitsa asjalik ning usun, et ka saduldamisega ei teki mingit probleemi, kõõlusin üle sadula tal juba täitsa mitu sammu. Kui ta muidugi järgmist temaga tegelevat inimest samamoodi proovile ei hakka panema... ;)

Torm

My on eesliga suur sõber!

Läikiv ja rasvane ;)

Võta mind paluun...!