Suvi on ukse taga

ÜKS eksam veel ja siis on kõik selleks aastaks. Loen minuteid. Ega mul midagi väga huvitavat kirjutada polegi, selline tüüpiline õppimisest viilimise postitus on jälle...

Korra käisin veel siin Tartus kah tallis, sai Tormil seljas ära käidud. :) Vahva oli... kuigi nagu arvata võis - kui teised ta üks päev ette olid võtnud, siis oli ikka tormi jälle teinud korralikult. Aga küllap nad ka selle koostöönupu üles leiavad üsna peagi.

Teine hobu otsustas oma verelisust demonstreerida ja mulle natuke liivakündmise nalja teha, mis ei olnud küll minu ideaalettekujutus meie viimasest ühisest trennist, aga noh... mis sa ikka teed, vahel juhtub. Ei olnud tegelikult keegi süüdi kah nagu ja lõpetasime siiski sõbralikult. Tegelikult on ta tore hobune - selles mõttes, et huvitav oli jälgida, kuidas ta nende paari kuu jooksul iga korraga rohkem usaldama hakkas ja üha enam ise kontakti otsis. :) Ma pole just kuigi paljude hobuste juures sellist asja täheldanud, et nad "omadel" ja võõrastel nii väga suurt vahet teeks - tavaliselt lihtsalt kas on suhtlejad või ei ole.

Selle seiklusega suutsin muidugi oma lemmikkoha ehk selja väheke ära põrutada, aga siis ongi paras nädal aega veidi vaiksemalt võtta (kuigi Kurtnas õnnestub äkki kergelt Võluriga trennitada), et siis uue hoo ja suure entusiasmiga Taanis pihta hakata. Mul pidi seal väidetavalt juba omajagu hobuseid ees ootama. :D Ja pisike Z on ju ka kuidagi üleöö 3-aastaseks saanud, nii et kui ta just mingit järjekordset lonkamist plaani pole võtnud, siis kavatsen teda sel suvel ikka korralikult kiusata ja midagi ratsahobusetaolist välja vorpida! Mul on miskipärast kuri kahtlus, et see jääb mu viimaseks niivõrd ratsutamisrohkeks suveks, nii et üritan sellest võimalikult palju teadmisi ja kogemust juurde noppida.