Tahtsin täna hobustele midagi vaheldusrikkamat pakkuda ja mõtlesin Myroniga ka lahtiselt maneežis tegeleda, aga kahjuks polnud vaba maneeži. Seega ratsutasin siiski, kuid ilma sadulata ja suhteliselt pika ja lõdva ratsmega. Sellegipoolest tegime igasuguseid erinevaid harjutusi. Ta kael oli üsna venitatud ja madalale sirutatud, samas hobune oli ikkagi põhimõtteliselt sääre ja ratsme vahel (ühesõnaga ratse ei olnud päris ära visatud) ja tunne oli kuidagi väga mõnus ja pehme. Nii hea on, kui saab kõiki asju teha minimaalse ratsmesurvega, lihtsalt keharaskuse ja säärte abil. Ma tahaks täpselt seda tunnet kogu aeg, AGA ma ei ole leidnud nippi, kuidas saaks seda kergust ja lõdvestatust 100%-liselt säilitades hobuse raskust veidi rohkem tagaotsale nihutada ning teda eest "kergitada".
Üks hüppamine leidis ka vahepeal aset. Selles mõttes oli väga hea, et ta reageeris minu märguannetele superhästi ja liikus täpselt nii nagu ma tahtsin. Soojenduse ajal kippusin teda vist säärega veidike taga ajama, aga hüpete ajaks tundus vähemalt mulle endale küll kõik hästi toimivat. Mingi aeg enne hüpet, kui paistab et tempo ja rütm on head, üritan oma märguanded miinimumini viia ja lihtsalt lasta hobusel segamatult see takistus ületada - kahjuks see on see osa, mis ei olnud (vähemalt esialgu) nii väga hea. Ja ma ei saa sellest aru. Enne takistust tundub mulle kõik enam-vähem ok, aga hüpe ei tule siiski välja nagu võiks. Võib-olla on ta lihtsalt selline hobune, keda ei tohi päris nii omapead hüppe ajaks jätta, vaid tulebki kuni viimase sammuni kaasa aidata, vähemalt esialgu. Nii vähe kui me koos hüppasime, siis Albatross oli igatahes selline - ma võisin teha vale otsuse, liiga kaugelt ta lendu lükata või mingi võimatu sammu üritada enne takistust teha, aga kui MINA nii ütlesin, siis ta kuidagimoodi sai hakkama. Kui ma ise aga kõhklesin ja päris selgeid märguandeid ei andnud, siis oli asi suht kaootiline, sest tema ei tahtnud otsustamist enda peale võtta. :) Muidugi tol ajal olid mu põhimõtted ka hüppamise osas ilmselt veidi teistsugused kui praegu ja ega ma eriti ei tegelenudki sellega, et soodustada tema enda mõtlemist ja otsustusvõimet - tahtsin lihtsalt hästi reageerivat hobust. Selles mõttes kindlasti Myroniga olen asjale veidi teisest küljest lähenenud - aga hetkel mulle tundub, et see ei tööta nii hästi kui võiks ja ilmselt nüüd oleks aeg natuke teisti proovida. If you always do what you've always done, then you'll always get what you've always gotten, eksole.
Tegelikult trenni keskel läks ta täitsa asjalikuks, tegi mõned väga ilusad hüpped ja lõpuks jäin ikka rahule, nagu tavaliselt, nii et ei ole hullu miskit. :) Lihtsalt ma usun, et midagi muutes (kui ma nüüd teaks täpselt mida) võiks veel oluliselt paremini. Proovime edasi, kuni leiame õige "nupu".
Albatrossi groomisin ka üle pika aja hoolikalt, isegi lakka tasandasin väheke. Plaanisin küll nüüd lasta ta lakal pikaks ja metsikuks :) kasvada (ega ma tegelt lühemaks ei lõiganudki eriti), aga kellegi/millegi rüüstamise tagajärjel oli see praeguseks kuidagi väga inetult ebaühtlane - nüüd jätab vähemalt veidi hoolitsetuma mulje. Kõht ja kintsud on vist ka 20 soojakraadi juures veel külmakartlikud, sest sealkandis leidub ikka pikka karva kah veel, aga noh, A jääb alati selle vahetusega hilja peale.
Käisime nööri otsas jalutamas ja rohututte näkitsemas - peamiselt muidugi niipidi, et mina jalutasin ja Albatross näkitses. :) Väljaspool koplit kasvab rohi praegu pisut kiiremini ja nagunii on võõras alati maitsvam kui enda karjamaa oma. Ühtlasi üritasin talle selgeks teha, et kui ma ütlen, et lähme edasi, siis tuleb hoolimata suuuuuuuuuurest isust oma pea rohu seest üles tõsta ja sõna kuulata - enamasti ainult häälest ei piisanud vaid pidi ikka päitsetest pisut sikutama, et Albatrossi mõtted söögimaailmast enda juurde kutsuda. Asja teine pool oli see, et kui peatume, siis ei tohi samuti automaatselt pead alla sikutada, vaid oodata ära, kuni lubatakse. See sai jällegi väga kiiresti ja hästi selgeks.
Mõeldes eesootavale treikusõidule (sest otsustasin ta siiski ka see aasta "suvekoju" transportida, võib-olla isegi kauemaks kui ainult suveks) tuleb ilmselt kasuks, kui ta natuke maast erinevaid käsklusi meelde tuletab - mitte et need nüüd meelest läinud oleks, aga praktiseerinud oleme neid viimasel ajal vähe. Arvestades seda, et mul pole seekord võimalik teda üldse enne sõitu treikuga harjutada (peale-maha kõndimine pidi liigselt trappi lõhkuma), siis on muidugi üsna tõenäoline värk, et A seda pealelaadimist meile väga lihtsaks ei tee. Kui ma kunagi endale veel mõne hobuse ostma peaks, siis eeltingimuseks on see, et enne oman isiklikku treilerit, ausõna... Harjutamine on ainus asi, mis aitab, ja ilma selleta on Albatrossi väga keeruline sinna sisse võluda. Ohkan juba raskelt ette ära igatahes. Võib-olla peaks kaaluma mõne suukaudse rahusti proovimist, kui neist piisavalt tolku on...?
Et positiivselt lõpetada, siis eelnevas postituses mainitud noor trakeenipreili ületas seekord kraave nagu ta oleks seda eluaeg harjutanud. :) Ei mingit kõhklemist. Õppimisvõime on ikka üks hämmastavalt meeldiv asi siin maailmas.
Ja mul on tunne et blogi vist kisendab piltide järgi, taaskord.
No comments:
Post a Comment