Säh sulle võistlusi, üleeile õhtul tabas mind aegade kõige hullem kõhuvalu ja pole nüüd juba teist päeva seetõttu hobuse selga saanud. Praeguseks on õnneks juba üsna mugav paigal olla ja istuda, kõndimine ja üleüldse igasugune liigutamine ei ole endiselt veel kõige meeldivam, aga vähemalt läheb paremaks.
Mu imearmas 5-aastane hiiglane reisiski uude koju, no ikka täitsa kahju on tegelikult. HZ sai kah uue omaniku, nii et jäin korraga kahest oma ilmselt kõige mõnusamast hobusest ilma. Aga mis seal ikka, tuleb järgmised kiiresti sama heaks saada. :) Ma ei tea, olen õnneks oma mõttemaailma suutnud nii palju ümber kohandada, et hobused on hobused (ainult Albatross on ja jääb ilmselt erandiks) ja nagunii tuleb enamusest neist ühel hetkel loobuda - natuke on võib-olla kurb, aga tulevad järgmised ja paremad. Ei saa öelda, et selline suhtumine mulle päris 100% meeldiks, aga see on absoluutselt vajalik, et oleks võimalik paljude erinevate hobustega tegeleda.
Paari oma noore hobusega olen hetkel tegelikult ülirahul - kusjuures enamasti saavad mu lemmikuteks need, kes alguses on suht keerulised, aga siis lühikese aja jooksul saavutavad suuri edusamme. Nt on üks mära, kelle kohta Pixie juba talvel (kui rootslased teda saduldama hakkasid) ütles, et ta arvab, et mulle see hobune meeldiks. Kui ma temaga nüüd juunis tegelema hakkasin, siis mõtlesin, et no way!, ta on mu 4-aastastest kõige ebamugavam ja raskem sõita, miks ta mulle meeldima peaks? Aga nüüd kuu aega hiljem on ta niiii palju paremini toimima hakanud ja areng võrreldes teiste hobustega on oluliselt suurem olnud. Nii et muidugi ta on mu lemmik. :)
Ja eks see ole ka üldiselt tõsi, et mida noorem hobune, seda lihtsam nendega tegeleda on. 4-aastasele hobusele (kes sadulas vaid mõned kuud käinud) on ju üks kuu trennitamist ikka suur asi ja muidugi nad muutuvad sellest üldjuhul paremaks. 5- ja 6-aastased on juba sellised, et kui nad müüdud pole, siis järelikult a) nad on keerulisemad sõita kui keskmine hobune või b) nad on väheke juba ära rikutud ja ümber õpetamine on alati raskem kui algusest peale õigesti teha. Õnneks see reegel ei kehti alati - mõned on küll veidi vanemad juba, aga siiski väga head hobused, kes lihtsalt pole veel sobivat omanikku leidnud (sest kallimaid hobused on alati raskem müüa kui odavamaid, eriti kui nende kõrgem väärtus ei seisne mitte paremas ratsastuses, vaid lihtsalt paremas hobuse kvaliteedis).
Viimasel ajal olen tõsiselt hädas ka sadulatega - mis mulle meeldib, ei meeldi (või noh, ei sobi) hobusele ja mis hobusele meeldib, ei sobi minule. :) Nt need pagana Wintecu sünteetilised sadulad - ma ÜLDSE ei salli neid, aga mingil täiesti ebaloogilisel põhjusel sobivad need enam-vähem 90% siinsetest hobustest. Samas mu ülimugava Passieri jaoks on enamikel siinsetel soojaverelistel liiga suured ja laiad turjad. Trakeenidele ja veel mõnedele õblukestele on see enamasti ok.
Ja ma pean ikka reaalselt minema kuhugi ja ennast selle sadulasobivuse koha pealt veidike harima. Tean küll, et see ei tohiks mingi raketiteadus olla (noh, vähemalt mitte sellel tasemel, et mitte hobusele täiesti ebasobivat sadulat selga panna) aga ma ikka oma arust ei jaga üldse seda asja. Muidugi ma vaatan, kas sadul on märkimisväärselt kitsas või lai, surub kuskilt vastu turja, on seljas tasakaalus ja paari asja veel, aga mulle tundub alati, et on veel tuhat olulist asja, mis mul märkamata jääb. Nüüd viimasel ajal, kus mul on olnud ka mõned hobused, kes VÄGA selgelt välja näitavad seda, kui sadul ok pole, siis olen seda hakanud muidugi rohkem tähtsustama ka. Sest nende hobuste kõrval, kes vale sadulaga sind alla pukitavad, on 10x rohkem neid hobuseid, kes lihtsalt hambad ristis selle ebamugavuse ära kannatavad - aga see ei ole ju päris ok? See on ikkagi inimeste kohustus tagada, et hobusele varustus sobiks, mitte oodata, kuni hobused juba väga märkimisväärselt protestima hakkavad.
No comments:
Post a Comment