Albatross ja teised hobutegelased

See blogger on mul tõsiselt jonnima hakanud, ei salvesta enam kunagi mustandeid ära... jube masendav.

Igatahes, kuna mu litsentsiteema sai lõpuks (väga keerulise ja kuluka) lahenduse, siis käisime nädalavahetusel täkupoisiga tšempionaadil siiski ära. Ühest küljest ei ole suurt midagi hõisata, sest hinded ei tulnud nii head, kui lootnud olime ja mida see hobune mu arust väärt oleks tegelikult. Eks meil on ratsastuses omad nõrgad küljed ning tema jaoks oli see üldse esimene võistlus, minul jällegi esimene kord noore täkuga kuskil käia - närveerisin ka ikka hoolega muidugi. Lisaks tundus, et kohtunikud eelistasid seekord veidi teistmoodi sõidetud hobuseid näha, eest rohkem "suletud" raamiga jms, nagu ikka.

Teisest küljest, kui ma hindeid üldse teada poleks saanud, siis oleks ma selle käiguga 100% rahul olnud, sest hobune oli supermõistlik, palju rohkem kontrolli all kui viimased paar trenni, ei kartnud suurt midagi - no natuke ikka piilus silmanurgast ja võistlusväljakul päris kohtunike nina alt läbi ei tahtnud sõita, aga see selleks - ja hoidis oma hormoonid ka üsna kontrolli all niikaua, kuni ma teistele hobustele liiga lähedale ei läinud. Õnneks oli soojendusväljak suur. :) Ratsastuse koha pealt samamoodi - ma tean meie probleemkohti ja need muidugi mingil imeväel võistluste ajal kuhugi ei kadunud, aga ma arvan, et ta näitas parimat, milleks ta tol hetkel minusuguse ratsaniku all võimeline oli, nii et selles mõttes ma ei saa millegi kallal vinguda. Mu arust on ta väga lahe tüüp.

Pärast tegime kodus fotoshooti. :D Vähemalt üks meist on fotogeeniline...

Aga järgmine nädalavahetus on jälle võistlused. :) Lähen kahe lemmmmmikuga kerget skeemi sõitma, märaga ilmselt tuleb suht kaootiline sõit, aga ZB on äkki isegi asjalik? ZB-ga käisin eelmine aasta ühel noorhobuste võistlusel ja nüüd sain ta jälle omale sõita, jee. Ta on muuseas täkupoisi vend, nii et ma oskan omale neid lemmikuid ikka valida. Kusjuures, võtsin 3-aastastest märadest ka ühe lisaks Zinyle veel omale tegeleda ja mu väljavalituks 9 hobuse seast osutus kes? ZB ja täkupoisi õde loomulikult. :D Täiesti juhuslikult, ma ei teadnud üldse enne, kes või mis ta selline on. Paistis sümpaatne lihtsalt.

ZB eelmisel suvel 4-aastasena

Skaibitrenni õnnestus ka jälle eile saada. Oleks tahtnud sama hobusega mitu trenni käia, aga eelmise nädala trennilisele ilmus vahepeal üks potentsiaalne ostuhuviline, nii et võtsin seekord igaks juhuks teise - sellesama mära, kellega võistlema plaanis minna. Jeerum, ta on vist üks KÕIGE keerulisemaid hobuseid, kellega ma kunagi sõitnud olen. Ta ei viska küll kedagi alla ega ole ohtlik ning ma usaldan teda 100% - nt käisime ratsakoolis ja kui mul teiste noorte hobustega võõrasse kohta minnes on alati selline tunne, et no nüüüüüüüüüüüüüüüüüd kohe viskavad mingi puki sisse (sest nad on kõik oluliselt energilisemad ja ka tundlikumad kui need, kellega ma tavaliselt Eestis tegelen) vms, siis tema seljas ma võin praktiliselt iga kell ratsme pikaks visata. Aga niipea kui ta tunneb, et tal ei lasta piisavalt liikuda või hoitakse suust liiga või ta ei saa aru ratsaniku soovidest või ei tea mis veel, siis läheb ise nii stressi ja sabistama ja läbi kogu keha kangeks jms. Tõeline kunst on teda terve trenn rahuliku ning lõdvestatuna hoida - ma vist ei ole siiani sellega hakkama saanud. Mõned jupid trenni jooksul ehk parimal juhul.

Seesama mära jälle...

Väiksel Zinyl käisin üksinda isegi korra seljas nüüd. Ta tasapisi oskab juba paigal ka seista - vähemalt nii kaua et ma kiiresti selga sain ronitud. :D Pööramisega on veel kehvasti, nii et ta tuigerdas vastu minu tahtmist maneeži kõige koledamasse nurka (seal on käru ja takistusepostid ja igast muud kola) ja siis otsustas seda nurka kartma hakata, nii et pidin üsna kiiresti jälle alla tulema ja ta teise otsa talutama, et uuesti proovida. Aga küllap me tasapisi areneme.

Eelmisel nädalal käisime kaks korda Bent Branderupi juures ka jälle. Esimest korda kolmapäeva õhtul (iga kuu esimene kolmapäev neil on nö avalik treening, mida saab siis vaatama minna ja ta seletab, mida nad teevad hobustega) ja teist korda reede hommikul lihtsalt "eriloaga" :D, sest üks meie endistest hobustest tegeleb ka oma uue sakslasest omaniku käe all selle academic dressage'ga ning ta oli selleks nädalaks koos hobusega Saksamaalt Benti juurde külla ja trenni tulnud - seega läksime ka vaatama.

Endiselt ma ei arva, et minust kunagi päris sellise stiili harrastaja saab, aga endiselt on seal niiiiii palju asju, mida ma tahaks küll oma ratsutamisesse üle võtta ja kasutada. Ja see Bent on üks väga kummaline mees küll, aga tema jutt lihtsalt söövitab ennast sulle ajju ja paneb kõige üle järgi mõtlema. Otsene tagajärg seekordsetest külastustest on see, et ma otsustasin Ziny kõigepealt proovida cavessoniga märguannetele reageerima saada ja alles siis võtan suulise kasutusse. Tähendab - suuline on tal suus küll ka ja õnneks ta talub seda väga hästi, 3x on valjad peas olnud ja ei mingit üleliia matsutamist ega mälumist ega keelega mängimist. Kui ma teda käekõrval ratsmetest aga juhtida üritasin, siis talle muidugi see väga ei meeldinud. Seega tahan lasta tal mõnda aega lihtsalt suulistega rohkem harjuda, ratsmed kinnitan lihtsalt cavessoni külge ja proovin märguandeid sealtkaudu anda - nendest peaks ta tunduvalt paremini praegu aru ka saama, sest üsna sarnane ju päitsete survele.

Ja veel natuke ajuloputust - ta rääkis, et osade oma hobustega jõuab ta mingi soovitud tulemuseni 10 kuuga, samas kui teise jaoks läheb sama asja jaoks 10 aastat - tema võrdles nt oma noort andekat andaluusia täkku vana frederiksborgi hobusega, kelle kehaehitus on kõike muud kui koolisõiduks sobilik. Noh, see selleks, aga point oli selles, et kui läheb 10 aastat, siis ta kulutabki 10 aastat. Sest kui sa üritad 10 aasta töö 1 aastaga ära teha, siis sa lihtsalt lõhud oma hobuse lõplikult ära. Ja tänapäeval, kus inimestel ei ole VAJA hobuseid et ellu jääda, vaid kogu ratsutamine toimub ainult ja ainult lõbu ning ajaveetmise pärast - siis kuhu meil kiiret on? Miks on vaja mingi tähtaja jooksul treenida hobune teatud tasemele, arvestamata seda, et kõik hobused on erinevad. See on täiesti jabur tegelikult ju. :D Selle jaoks mul hobune ongi, et teda treenida ja sellest rõõmu tunda ja ratsutamist nautida, aga millegipärast tahavad kõik need huvitavad etapid lihtsalt võimalikult kiiresti läbida, et kuhugi kaugemale jõuda. Miks? Kas ratsutamine ei oleks toredam, kui me võtaks iga etapi jaoks täpselt nii palju aega, kui vaja - selleks, et areng oleks rahulik, kooskõlas hobuse füüsilise ja vaimse valmidusega, mõlemale poolele meeldiv?

Ma saan muidugi aru, et hobusekasvatus ja ratsasport on teisest küljest ka äri ja sel puhul muidugi aeg on raha, aga - no ausalt, kui paljud meist võtavad hobuse raha teenimise eesmärgil, mitte lihtsalt sellepärast, et meeldib nendega tegeleda, treenida, võistelda? Enamus ilmselt mitte.

Kui mina omale kunagi järgmise päris enda hobuse võtan (eks näis, kas Ziny jääb siia või tuleb kunagi Eesti), siis mina kavatsen küll täiesti kindlalt treenida teda enda jaoks, mitte teiste inimeste "silmadele". See ei välista loomulikult võistlusi jms, kui ta selleks valmis on, aga ma ei kavatse temaga teha mitte üht liigutust, mida ma ise õigeks ei pea, selle nimel, et kellelegi kuskil paremat muljet jätta. Tegelikult on see vist üsna vastuoluline, et mul on olemas küll soov hobustega käia võistlustel või näitustel ja loomulikult unistan sellest, et ma üks päev suudaks mingi GP hobuse välja õpetada (tean samas hästi, et see unistus jääbki vaid unistuseks, mis seal ikka), aga kui aus olla, siis ma pigem sõidaks elu lõpuni oma hobusega igavaid voldikesi ja serpentiine ja A-klassi skeeme, kui et jõuaks kuhugi kõrgele ja kaugele meetoditega, mida ma õigeks ja hobuste suhtes ausaks ei pea.

Mina ja minu filosofeerimine nagu ikka... :) Aga vähemalt oli pilte seekord.