Albatross ja teised hobutegelased

Ootame juba tükk aega lubatud äikesetormi, aga mida pole, seda pole. Nüüd täna õhtul siiski tuli väike tuuleke ja isegi vihma sabistab praegu, aga üldiselt need viimased paar nädalat on päris kurnavad olnud. Kogu Taanimaa õhk on otsa saanud ja kuskilt juurde ei tule, ma ei hakka parem seletamagi, kui mõnus selliste ilmadega trenni teha on. Lisaks veel mingid pisikesed mustad putukad, kes ilmselgelt sellist leitsakut naudivad ja oma urgudest või kustiganes välja poevad - nad on mul juustes ja riiete all ja riiete peal ja näos ja igal pool mujal ka. Aga ei, tegelikult ma ei tohi kurta, sest need on ka ainukesed tüütud putukad, keda siin leidub (kärbsed ka, kui neid toas palju on ja nad hommikul kell pool viis üles ärkavad) - ei taha mitte mõeldagi eesti parmudele, kihulastele, sääskedele või neile hiigelmonstrumitele, kes käsivarrest tüki liha välja hammustavad ja sellega minema lendavad.

See eest oleme palju rannas käinud - ainuke koht, kus selliste ilmadega olla kõlbab. :) Päeval vedelen rannas mõttega, et õhtupoole on jahedam ja parem hobuseid sõita, ning igal õhtul avastan pettumusega, et ei ole kuskil seda jahedust. Olgu, aitab vingumisest.

Hobuseid oleme palju müügipiltide jaoks fotoshootinud ja peab tunnistama, et nad näevad endiselt piltidel paremad välja kui mina. :) Aga ma tõesti tõesti üritan oma istaku- ja muude probleemidega tegeleda ja neile mõelda ning tundub, et midagi ikka vahepeal läheb paremaks ka. Päris tihti tuleb trennides ette, et kui mulle tuletatakse meelde sirgelt ja korralikult istuda, siis momentaalselt teeb hobune all mõned vägaväga palju paremad sammud - nii et see on tegelikult päris hea motivatsioon enda istakut rohkem jälgida.

Meie Skype-treener sõitis selleks nädalavahetuseks siia lähedale ühte ratsakeskusesse trenne andma, mistõttu on meil ka hea võimalus mõni "päris" trenn temalt võtta - lausa kolme hobusega olen siiani käinud ja kui väga hästi läheb, siis saab homme veel äkki ühe trenni. Olen väga rahul, nii täkupoisi kui ZB-ga sain mõtteid, kuidas või mis nendega edasi teha. Kolmandaks võtsin ühe 4-aastase mära, kes on vähem sõidetud ja mul temaga nagu mingeid erilisi probleeme veel pole tekkinud, mida ma lahendada ei suudaks, aga tagasisidet on sellegipoolest hea saada - et asi liigub õiges suunas ikka.

Täkupoisil on selline tüütu komme ennast esiotsale vedada ja ratsmele vastu ette ja alla sikutada - isegi kui ma väga vähese ratsmekontaktiga sõidan ja ainult korraks lühikesi signaale annan, siis ikka ta kuidagi suudab seda ennetada ja täpselt samal ajal ennast jäigaks punnitada ja vastu tõmmata, rääkimata siis sellest, kui ma tahaks ühtlase ja pideva kontaktiga sõita. Ja ta on üks nendest tüüpidest, kes säärega tagant peale sõites ennast veel rohkem sinna ette ja alla veab, mitte ei kergita ennast suurema energia tõttu üles. Aga nüüd sain paar mõtet juurde, kuidas ma selle taguotsa väheke rohkem tööle ja hobuse alla saaks proovida tuua, mis on tegelt ainuke lahendus sellisel puhul.

Kusjuures Myron on ka väheke selline - tema küll ei sikuta ratsmeid, aga ka kipub ennast mõnikord esiotsale vedama. See oligi meie põhiline probleem, millele ma vääääga hästi lahendust ei osanud leida - nii et kui ma ta nüüd äkki veel üheks aastaks peaks sõita saama (ja selline plaan praegu on), siis ma juba huviga ootan, et saaks mõningaid siin saadud ideid katsetada.

Mul on motivatsioon küll hetkel kergelt laes ja niiiiväga tahaks ühte pikaajalisemat projekti endale, kus ma saaks hobusega mitu aastat järjest tegeleda ja mööda treeningetappe tasapisi üles ronida... aga see eeldab ilmselt oma hobust siiski ja vist ei tule kuidagi välja enne kooli lõppu lisaks Albatrossile veel ühte hobust pidada. Aga mis seal ikka, tegutsen siis edasi noortega ja loodetavasti ka Myroniga, kellega on igatahes huvitav jätkata see aasta, ja... vaatab, mis saab.

Väike Z jätkab tasapisi oma ratsahobuse õpet, sammume ja traavitame ning oleme isegi õues täitsa üksipäini jalutamas käinud. Ta muutub üha mõistlikumaks. Tundub olevat aga üks nendest hobustest, kes mitte ei mõtlegi oma kaela allapoole sirutamisest ja lõdvestamisest, nii et võib-olla proovin elu lihtsamaks teha ja panen talle korraks või paariks miskid abiratsmed peale. Kui ma miskit leian üldse, sest meil on talli sadularuumist KÕIK abiratsmed ära korjatud ja enam-vähem kappi luku taha pandud :D, sest mõnedel on siin varasematel aegadel tekkinud komme kõik hobused lühikeste külgratsmetega kordele jooksma panna või muude sääraste rumalustega tegeleda. Aga kui küsida, siis mulle äkki paariks korraks eriloal ikka antakse midagi. :P Tegelikult Natalie (teine tüdruk, kes siin praegu noori sadulasse paneb ja õpetab) sai omal mingite hobuste jaoks selle kummist kaelapikendaja vms kasutada, aga mulle see asjandus väga ei meeldi - ma eelistaks pigem mingeid kolmnurkseid külgratsmeid näiteks.

Zinyl oli mänguaeg

Magic powers

Aa ja ükspäev käisime hobustega ühes teises ratsakeskuses, Natalie enda omadega hüppas veidi ja ma võtsin lihtsalt ZB kaasa, et ta väheke vaheldust saaks - nimelt seal on ka krossirada olemas ja kuigi ma krossi küll ei hüppa (vähemalt mitte selle hobusega), siis see on lihtsalt niiiiiiiiii ilus koht, kuhu hobusega minna. Mururajad kulgevad läbi metsa, põõsaste ja lillede vahelt, palju tiigikesi ja väikseid sildu ja jõgesid, künkad ja kraavid ja mäenõlvad. Ma peamiselt küll jalutasin, sest ZB pole ka vist elus väga palju kordi metsa näinud - koolisõiduhobuse raske elu veedetakse suuremas osas maneežis ja liivaplatsidel (ja peab tunnistama, et me oleme siin veel eriliselt kehvad hobuste maastikule vedajad) - aga kunagi kui me vähe julgemad oleme, siis nendel radadel galoppi lasta oleks lihtsalt magic. No veel lahedam oleks muidugi, kui mul oleks hobune, kes sealseid krossitakistusi ka hüppaks. :D Aga väga tore oli sellegipoolest.

Oli küll eluohtlik, aga lõpuks saime siiski sealt veest kah läbi käidud...

Tegelikult ma olen isegi mõned hüpped teinud selle aja jooksul siin - mõned hobused on küll niiiiii koolisõidused, et ma lihtsalt tõesti ei viitsi hakata enda ja nende elu keerulisemaks tegema, üritades neid hüppama panna. Ma arvan, et suurem osa oleks vast ikka peale mõningast treeningut võimelised mingeid takistusi ületama, aga ma lihtsalt ei viitsi tõesti sellega vaeva näha, et neist midagi välja pressida, milleks nad mõeldud pole. Mõned aga on täitsa asjalikud - vaatavad ja mõtlevad ja teevad täitsa hüppemoodi hüpped - ja nendega on päris lõbus vahelduseks kõksida pisikesi.

Maastikuga on siin üldiselt kehvasti, pole nagu väga kuhugile minna, ilma et ühtegi ohtlikku või väga ebamugavat kohta läbima ei peaks... aga nendega, kellega julgen, käin vahel suuuuurtel karjamaadel galopitamas ja saba sirgu laskmas... või no peaaegu sirgu. :D Neil hobustel siin üldiselt energiast puudust pole, nii et natuke peab ettevaatlik olema, aga alguses mõni traavijupp (kui õnnestub) ja siis galoppi ja siis väheke kiiremalt ka ning pole hullu miskit.

See on esimene (ja vist ainuke hobune), kelle sündi mu ema näinud on, kui ta kunagi umbes 4 aastat tagasi mulle Taani külla tuli - nii et ilmselgelt on ta sellest ajast peale empsu lemmik!