Neli sõpra

See september on ikka üks eriliselt õnnetu kuu olnud, aga hetkel on kõik katkised hobused pisut paranenud (või vähemalt paranemas), nii et saab tasapisi äkki uuesti mingile trennirežiimile üle mindud. Tõenäoliselt küll ei tohiks ma julgeda seda siia kirjutada ja leian kättemaksuks homme kellegi kolmel jalal kalpsamas vms. :) Aga kõigist siis järgemööda:

Nädalavahetusel käisin Kurtnas Albatrossi (ja koolisõiduvõistlusi) kaemas. Mu suur sõber on kolm nädalat igavat boksirežiimi nautinud ja ainult maneežis väheke liikuda saanud - nüüd aga võeti niidid välja ja haav tundus suht kena, nii et tahtsin ta karjamaale viia mõneks ajaks. Õnneks tuli mul tallist välja minnes viimasel hetkel pähe lühike jalutusnöör pika vastu vahetada. Kui karjamaa väravast sisse sain, siis järgnevad 10 minutit üritasin Metsikut tagasi maa peale neljale jalale toetuma saada, sest noh - kolmveerand tonni minu kohal õhus kepslemas ei tundunud just väga turvaline olevat  ja nööri oli ka päris keeruline lahti võtta. :) Võõral vanaonul, kes parasjagu karjamaa kõrval jalutuskäiku nautis, tundus lõbus olevat.

Sandro on suutnud vähemalt ennast kenasti tervena hoida ja on nüüd täitsa regulaarselt trennitanud. Ülimõistlik ja normaalsete närvidega hobune - oleme õues jalutamas käinud, ringi galopeeriva varsaga samas maneežis sõitnud jms. Kui ta tõesti ei taha midagi teha, siis tsipa võib-olla annab märku sellest, aga seda pole kuigi palju juhtunud ja üritan mitte talt "üle piiri" midagi nõuda, et häid suhteid hoida. :) Siiani oleme peamiselt edasiliikumisele ja sääre peale reageerimisele tähelepanu pööranud, kaelast ja kuklast tundus ta vaba ratsmega sõites pisut jäik, aga nüüd viimane trenn hakkasin veidi rohkem ratsmekontakti hoidma ja polnud hullu midagi, täitsa lootustandev.

Riisikas (kui Rising Sun on riisikas, siis ilmselgelt on seda ka Sunrise, eksole) oli tükk aega rivist väljas, aga nüüd ronin temalgi seljas ja uitame platsil ringi. Ta pole endiselt kuigi heas konditsioonis (kuigi sadulavöö järgi on ühe augu võrra juurde võtnud siiski), nii et ühest küljest tahaks teda küll rohkem liikuma saada - terve suvi ju boksis seisnud, nii et lihaste koha pealt on suht nulliring - aga teisest küljest pole nagu eriti midagi, millest neid lihaseid kasvatada. Hoian koormuse madala ja ehk ta jätkab vaikses tempos kosumist. Muidu on mõlemad kaksikud endiselt vahvad, tulevad karjamaal kutsumise peale ligi ja on üldse toredad.

Ja siis pisike My, kellel kah vahepeal väike paus oli - natuke olen ilma sadulata maastikul ja platsil jalutamas käinud, aga nüüd mu tagumik hakkas taas sadulat nõudma. :) Saaks nüüd ometi regulaarselt sõita, siis tahaks temaga ka trennidesse jõuda - hüpata natuke vahelduseks ja tegelikult mõtlen isegi mõne koolisõidutrenni peale, kui peaks võimalus tulema, sest nüüd on mul üsna konkreetne asi, mille kohta kelleltki nõuannet tahaks. Midagi uut ei ole, endiselt see liigne esiotsale vajumine, mille parandamiseks mul mõtetest puudus on. Enda keharaskust üritan teadlikult kindlalt hobuse keskel või veidi tagapool hoida, et mitte talle asja raskemaks teha. Kui lihtsalt edasi sõita, siis läheb My aktiivsemaks ja võib-olla kiiremaks, aga ei vii raskust rohkem tagaotsale. Ratsmetega ka ei taha väga palju askeldada, sest tema liikumistahet on üsna kerge "kinni jooksutada", kui liiga palju eest mässata - rääkimata sellest, et üritada hobust ratsmete abil eest kõrgemaks saada on lihtsalt VALE ja ei saagi niisama lihtsalt toimida. Mis aitab küll, on see, kui ma teen palju üleminekuid - vahepeal läheb ikka tunduvalt paremaks, aga... äkki on veel midagi, mille peale ma ei tule. See eest küsin talt praegu trennis tihti kergeid küljele liikumisi ja sääre eest liigub üldjuhul väga mõnusalt, nagu pehme ussike :)

Mul on tegelikult isegi paar pilti hobustest, aga kahjuks null viitsimist neid praegu välja otsida, nii et järgmine kord.