Albatross ja teised hobutegelased

Seekord võiksin lähemalt kirjutada ...
- sellest, kuidas mu hobused ennast esimesel nädalal järjest ära suutsid lõhkuda nii siin kui Kurtnas
- sellest, kuidas vaene Albatross oma õmmeldud kaelaga nüüd juba pikemat aega boksis peab istuma, sest väljas on igavesti palju õelaid kärbseid ja muud satikaid
- alati tuju tõstvatest vet-arvetest
- järjekordse vahva koolisõidutäku Don Romantic lahkumisest (ta on ühtlasi Ziny vanaisa nr.2, kes minu arvates liiga noorelt oma elu lõpetama pidi)
- imestusest selle üle, kuidas keegi on võtnud omale eesmärgiks pidada blogi/foorumit teemal "Bad riding" - kuigi ma ilmselt nõustun enamikuga seal kirjutatust, ei taipa ma siiski, miks mitte teha selle asemel lehekülg "Good riding", mis oleks kõigile kasulikum ja aitaks hobustega tegelemisest rõõmu tunda, mitte vastupidi

... aga ma tõesti ei vaevu. Igal pool juhtub nii palju igasugust jama, et kui sellele liigselt tähelepanu pöörata, siis ei jää vist endast midagi varsti järgi. Ma ei tea, kas see suhtumine tähendab, et ma hakkan vanaks jääma või mis? :D Õnnetusi ikka juhtub, hobused saavad (enamasti) terveks, raha ongi mõeldud kasutamiseks (niikaua kuni seda vähegi jätkub) ja see, kui kellelegi tõesti meeldib mingis valdkonnas justnimelt halba ja ebameeldivat välja otsida, siis noh - lasku käia.

Eelmise sügise Albatross

Kirjutan parem siis sellest, et mul on ikkagi täitsa vahvad hobused. Kaksikud ikka endiselt üllatavad mind oma mõistlikkusega - ma ei tea, kas ma olen lihtsalt harjunud sellega, et kõik noored hobused on enne ratsastamist täismetslased või milles asi... Sandrol olen mõned korrad seljas käinud ja täna traavitasime juba maneežis ringi; Sunrise on natuke rivist väljas olnud ja seetõttu pole temaga eriti miskit veel jõudnud teha - ta on temperamendilt vähe elavam ja tsipa rohkem "pea laiali otsas", aga ma usun, et ilmselt on ka tema nõus mind ilma suuremate probleemideta välja kannatama. :)

Myroniga trennitame kah vaikselt, et tasapisi võhma ja vormi veidi paremaks saada. Ratsastuse poole pealt on ta üsna kiiresti endise "raja" jälle üles leidnud - ma ei teagi, kas see on hea või halb. Selles mõttes, et tugevad küljed on endiselt tugevad ja keerulisemad asjad on endiselt keerulised, nagu oodata võis. Aga üritan mingil määral sõita temaga nagu "uue" hobusega ja vähemasti ise mitte eeldada/ennetada, et nonii, see asi, mida ma kohe proovima hakkan, ei tule ilmselt väga hästi välja. Sest siis on ju kindel, et ei tulegi. Eeldan ikka, et ta oskab ja suudab mu märguannetele hästi vastata ja kui mingil hetkel ei suuda, alles siis proovin teda (või noh, enda märguandeid pigem) oma parima äranägemise järgi parandada. Täna näiteks läks täitsa mõnusaks trenni lõpuks.

Eile oli ka huvitav tallipäev - kuna sügise saabudes on kõik trennilised jälle hoogu sattunud, siis mul tuli endal kah isu peale ja küsisin omale mõnda adekvaatselt hüppavat hobust laenuks. Juhtus nii, et sain rohkem kui "adekvaatse" Epicurose ja no ikka ja jälle veendun, et sellised hobused on ikka kulda väärt tõesti. Ühest küljest ma olen muidugi nõus, et erru läinud sporthobused on omale mõnusa pensionipõlve ja puhkuse ära teeninud, aga teisest küljest on just nemad see peaaegu et kõige olulisem lüli noorte ja tulevaste ratsanike edukaks treenimiseks. Ma ei räägi siinkohal endast, minust nagunii mingit asjalikku takistussõitjat erinevatel põhjustel kunagi ei tule, aga nendel trennilastel on ikka vedanud küll, kes sellise hobusega õppida saavad. Mina õppisin küll oma algusaastatel suure enamuse asju selgeks, ratsutades sama rohelistel hobustel nagu ma ise ratsanikuna olin ja kuigi see oli omamoodi kasulik, siis teisest küljest omandasin (ja õpetasin hobusele) sama suure hunniku vigu ja eksimisi - sest mul ei olnud kedagi, kellelt ise õppida.

Kui nüüd trennist ka midagi rääkida, siis noh, algus oli päris huvitav. Hobune tegi igati korralikud ja stabiilsed hüpped, aga mul kulus ikka jupike aega, enne kui ma asjale pihta sain ja segamatult kaasa suutsin minna - ma ikka olin iga kord valmis ise midagi susserdama hakkama, aga tark Epicuros tegi kõik töö ise ära, enne kui ma midagi väga vussi jõudsin keerata. Siis edasi läks juba vähe lihtsamalt.

Väheke on mu jaoks endiselt segane, et kui palju ja millal ma ikkagi ise midagi tegema pean. Ühest küljest peaks lihtsalt hoidma head tempot ja aktiivsust, suunama õigesti takistusele ja laskma hobusel ülejäänud ära teha. Teisest küljest - kui ma ikka näen, et see samm lihtsalt ei saa kuidagi õigesse kohta sattuda, kui ma samas ühtlases minekus teda hoian, siis peab ju miskit muutma ja mida varem (see eeldab muidugi ka head silmamõõtu, mida mul väga pole) sellega pihta hakata, seda kergem ja sujuvam see on. Kui hästi läheb, siis päris viimased sammud enne takistust juba jälle klapivad hästi, nii et pole vaja otse tõkke ees enam hobust tõugata ja tõmmata. Jällegi - kui on kogenud hobune, siis muidugi pole tal probleem vähe lähemalt või kaugemalt see hüpe ära teha, aga noor ja roheline loom satub mu arust liiga tihti rasketesse olukordadesse, kui ainult tema mõistusele lootma jääd ja ise midagi ei otsustada ei aita. :) Nii et see on selline dilemma, on vaja natuke ühte ja natuke teist, aga mitte liiga palju korraga.

Traavihüpetel oli veel alguses natuke probleeme raskuse korralikult jalusel hoidmisega - kippusin ikka vahepeal liiga sügavale sadulasse istuma. Galopis on lihtsam. Käsi pidin madalamal hoidma - see oli veidi harjumatu, sest suvi otsa räägiti mulle, et ma kätt liiga alla ei lükkaks, aga noh... nüüd siis niipidi. Ja enne takistust ei tohi käsi enda poole võtta. Said vist põhilised asjad nüüd kirja, et meelest ära ei läheks.