Ülevaade

Hobused on viimasel ajal väga vahvad olnud. Noh, eks nad ole kogu aeg, aga... kui asi järjepidevalt edasi liigub, siis on veel parem.

Sunrise on kohati juba päris meeldiv sõita ja viimati sain isegi ühtepidi galopis mõned head sammud kätte. Ilmselgelt ei ole ta mingi koolisõiduhobune ja ma kahtlen, et temast kunagi selline tuleb, kelle seljas lihtsalt istun ja naudin, aga... seevastu usun, et hea koolituse korral võiks ta olla väga kergetele märguannetele kiiresti vastav ja reageeriv. Teisest küljest on temas väga lihtne stressi tekitada, nii et ma väga loodan, et selle hobuse tulevane ratsanik saab olema rahulikuma närvikavaga kui tema all olev hobune, siis võiks täitsa asja saada. Kui kõik on korras ja okei, siis on ka Sunrise rahulik ja mõnus. Ajapikku tuleb üha pikemaid juppe, kus ta ennast on nõus vähe lõdvaks laskma ja nendel hetkedel on tunda peaaegu normaalset traavi (mille olemasolus ma pikalt kahtlenud olen), mitte ainult jalgade liigutamist pulksirge selja küljes. On küll vähe keeruline mu jaoks, aga õnneks praegusel hetkel olen väga kindel ja järjepidev selles, mida ma temalt ootan ja seetõttu on oluliselt lihtsam selle poole püüelda.

Uue hobusena tuli Sintsu, kes nüüd on ilusti kohanenud ja näitab ka välja uskumatut mõistlikkust. Kevadel oli ta ainuke kolmest, kes esimestel kordadel märgatavalt sadula vastu protesteeris ning ka minu selgaronimist kartis, nii et jõudsime temaga vähem teha kui teistega. Siin olles on ta täpselt ühe korra paigal seistes võpatanud, siis kui esimest korda kõhuli selga ronisin, ja edaspidi on absoluutselt null ärevus- või kartmismärki andnud. Ta võib küll ehmuda kergelt, nii et ma seda hetke väga ei oota, kui minu seljas olles keegi käruga vastu maneežiseina sõidab vms :), aga ratsanikuga paistab ta olevat küll idee poolest igati leppinud. Päitsete ja valjaste pähepanemisega on tal ka vahelduva eduga üsna mitmeid probleeme olnud, ei meeldi see kukla ja kõrvade juurest katsumine, aga selles suunas teeb ka pidevalt edusamme.

Myroniga käisime sel nädalavahetusel koolisõitmas. :) Lihtsad A-skeemikesed olid ja poni ei olnud sugugi nii rahulik ja külma närviga, kui ma eeldasin, aga esimese koolisõiduvõistluse ning väikse mure tõttu üksinda võõras kohas viibimise tõttu võib hulga asju andeks ka anda, nii et tegelikult oli My tubli. Esimese sõidu ajal pani ta kohe kõrgema käigu sisse, sammumisest ei olnud väga vaimustatud ja peatumisest hoopiski mitte, kokku 60%; teine sõit oli juba asjalikum ja 62,9%. Seekordsed kaugemalt kohale kutsutud kohtunikud ei olnud nii helded punktide jagamisega nagu eelmiste aastate omad, aga minu arvates pigem õiglased - eks sellistel ratsakoolide võistlustel, kus keskmine tase kuigi kõrge pole, on lihtne õpilaste motivatsiooni hoidmiseks neid pisut ülehinnata, aga mina eelistan muidugi võimalikult objektiivset tagasiside, mille abil saab ka ennast mujal Eestis toimunud võistlustel osalejatega mõnel määral võrrelda.

Ja noh - minu motivatsioon igatahes tõusis oluliselt. Mõned vead, mille olemasolust ma täiesti teadlik olen, aga kodus enam-vähem ära peita oskan, tulid võõras keskkonnast ja vähese keskendumisvõime juures väga kiiresti tagasi välja. Põhiline probleem oli tal õlgadega sisse/välja vajumine - ehk ta ei liigu piisavalt hästi sääre eest küljele ja/või paindesse mul.  See tingis ka ebarahuldavad voldid, nurkade lõikamise (eriti kui need Myle veidi ohtlikud paistsid) jms, nii et surmkindel värk, et enam ma trennis sellise asja ees silma kinni ei pigista, tuleb korda saada see.

Aa, ja kui ma vaba ratsme annan, siis ta on nii kärsitu, et pooleldi sikutab mul selle käest ära. See üleminek oli küll maneeži tagumises otsas ja viskasin talle võimalikult kiiresti kogu ratsme ära :D, nii et vist väga silma ei torganud (kommentaare vähemalt polnud ja hinded 7), aga õige asi see muidugi pole.

Need kaks asja ongi vist põhilised, millele edaspidi on oluline tähelepanu pöörata. Kiirustamine, viltu olemine või väiksed tasakaalu-, ja rütmikaotused panen võistlusnärvi arvele ja ei tee neist suuremat numbrit. Kokkuvõttes saime vähemalt vahva kogemuse ja suurema konkurentsi puudumise tõttu õnnestus Myronil oma rosetikogu alustada sini-must-valgega, nii et taaskord jään rahule. Nüüd saab jälle mingeid huvitavamaid asju trennides katsetada (muidugi neile põhivigadele ka keskenduda) ja kindel plaan on väheke hüppamisega ka jälle tegeleda. Poolteist nädalat tagasi olid mingid takistused üleval, tulime neid paar korda ja isu kohe kasvas. :)