Hands-free

Jutustan siis oma tegelastest ka jälle.

Riisikas on... keeruline. :) Ta üritab küll, aga keskendumine ei taha alati väga hästi välja tulla ja isegi kui tuleb, siis noh - vahel jookseb peaaegu viisakalt, aga mitte nii, et seljas oleks päris õige tunne. Ta muidugi on kõvasti arenenud, nii et selles mõttes ei saa kurta, nagu miskit ei toimuks, ja ma olen temaga üldjoontes täitsa rahul (muidugi ma kipungi oma hobustega enamasti rahul olema). Mul on lihtsalt selline tunne, et ma ei saa teda liiga tagant pushida - tasakesi ja rahulikult ja äkki ta ikka ühel heal päeval hakkab oma keha õigesti kasutama. Kusjuures ma olen seda (õiget liikumist, noh) näinud ühe korra kordel ning paar korda lühiajaliselt ka seljast tundnud, nii et it must be there ja küll see ükskord ka välja tuleb, ega ta tulemata ei saa ju jääda. Selleks aga, et mitte jääda liiga kinni ideesse temast lahedat koolisõiduratsut vormida (mis ei ole võimalik ka parima tahtmise juures), olen juba maalatte treeningusse lisanud ja korde peal proovisime kavalette kah enam-vähem edukalt - need aitavad kindlasti arendada tähelepanu koondamist ja lisab jällegi vaheldust.

Loodan, et järgmine nädal saab tal hambad kah üle vaadatud - mul ei ole reaalselt endal olnud ÜHTEGI hobust, kes oleks peale hammaste raspeldamist sõidus mingit moodi muutunud, aga ta on üks neist vähestest, kelle puhul ma natuke isegi loodan, et sealt põsest midagi leiaks, sest vasaku poole ratsme aktsepteerimine on õiiiiige pisut liiga puudulik, et ma seda ainult hobuse kõveruse vms süüks julgeks ajada. Ja mära nagu ta on, siis üsna välistatud on see, et ma ise üksinda sinna tagumiste hammaste juurde midagi uurima pääseks - suukaudu ravimeid manustades oleks ma kunagi peaaegu oma sõrme ohverdanud, nii et olen veidi ettevaatlik. Muidu on ta ikka vahva - karjamaal tuleb alati kõige suurema rõõmuga vastu, isegi kui ma kapuutsi enda isiku varjamiseks pähe tõmban, et temast kiiresti möödudes teiste hobuste järgi minna. Ei õnnestu. :)

Sintsu otsustas kah loobuda "terve hobuse" staatusest ning jõudis arvamusele, et tal on üks töötav silm ülearu. Alguses oli kole, aga abi saabus kiiresti, valuvaigisti tegi silma kohe lahti ja paistetus taandub ka edukalt, nii et ma vägaväga loodan, et see haavand läheb sama kiiresti, kui tuli.
Aga muidu... kiitsin teda juba eelmises postituses, et ületas oluliselt mu ootusi ja ratsaniku seljas olemist üldse ei põe, nii et täitsa ratsutame. Korraks tal tekkis nagu mingi blokk edasimineku ees, et liigub, liigub, liigub, aga kui veel natuke rohkem küsida, siis ütleb järsku EI. Tõmbasin ise veits tagasi, piirdume praegu ainult traaviga (nagunii galopis suurt midagi teha ei saaks veel) ja üritame säärele reageerimise ning vaidluse teemal "kas ikka peab või ei pea" enne järgmisi katsetusi ära lahendada. Usun, et jõuame kokkuleppele. See on ka ülimalt meeldiv, et ma ei pea enam kulutama 20 minutit valjaste lahti võtmisele ja pähepanemisele (nagu kevadel Kurtnas), sest noh - porgand teeb imesid ja kaotab kõik mälestused sellest, et hobusel oleks kunagi kõrvade katsumisega mingi probleem olnud.

Ja siis on muidugi Myron. Proovime tublid olla ja trennides käia ning mul on kahtlane tunne, et ma pean varsti hakkama koolisõidutrenne ka võtma, sest üksi on ikka nii lihtne asju nässu keerata. Või siis ootan ära oma talvise motivatsioonikuu Taanis, see enamasti aitab ka mõneks ajaks. :) Aga viimane trenn oli meil jälle hunnik latte maha sätitud ja nii hästi polegi My neid vist varem tulnud. Või noh... tegelt ma lausun kiidusõnad hoopis endale :P sest My oskab alati latte tulla, aga mina kipun teda liiga roolima neile peale, samas kui seekord piisas lõpuks sellest, et ma lihtsalt vaatan õiges suunas ja õrnalt küsin sisemise säärega painet ja oligi olemas! Selline hands-free ratsutamine on ikka hoopis õigem asi kohe. Kui ma nüüd meelde tuletan, siis kuulsin ma sama juttu (et mitte sisemist ratset üle kasutada) juba kevadel ja päris mitu korda, aga noh... mis sa teed, kui kohale ei jõua. :) Tuleb pool aastat puhata ja uuesti proovida.

Hüppamine on nagu ikka vähe keerulisem, sest ma seda nuppu, mis ta päris ilusti käima paneks, pole veel leidnud - võib-olla seda polegi olemas ja ei jää muud üle, kui ise leiutada. Aga sellegipoolest läheb mu arust siiski väikeste sammudega ka see osa paremaks, nii et las ta siis läheb aeglaselt, kui tahab. Asi polegi vist niivõrd selles, et ta ei suudaks, vaid selles, et ta ei näe ise piisavalt põhjust pingutada - aga see motiveerimine pole ka alati just kõige lihtsam ülesanne ja keeruline on tõmmata piiri, et kui palju ma küsida võin, enne kui tal asi üle viskab. Ja seda viimast ma kindlasti ei taha.

Aga taaskord - kui ma võrdlen praegust olukorda eelmise kevadega, siis on tal seda aktiivsust nüüd ikka juba oluliselt lihtsam hoida + galopp läheb ka mõnikord ülesmäge, mitte ainult vastu maad :P + ta suudab teha mõlemat pidi kontragaloppi läbi lühikeste otste, mis (mõneti küll mu üllatuseks) talle pool aastat tagasi veel väga suuri raskusi valmistas + ma saan lisaks ta õlgadele ka juba vähesel määral ta taguotsa ühele ja teisele poole liigutada. Nii et tubli ju igatpidi. Kõige keerulisem on praegu vist see sisemise sääre eest liikumine, millele ma peale võistlusi olen üritanud rohkem tähelepanu pöörata, aga... midagi teen vist valesti, sest aeg-ajalt My arvab ikka, et ma niisama ilma põhjuseta tema külge sügan. Aga küll kuidagi saab... millalgi.

Mis sa teed, kui kõik hobused nii asjalikud on. Võib-olla on nad ainult pooleldi nii asjalikud kui ma kirjutan ja pool mõtlen ise juurde, aga sellest olen küll juba ammu aru saanud, et rumalate ja kehvade hobustega ei ole üldse meeldiv ratsutada - mistõttu ma keeldun enda omasid selliseks tunnistamast.