Aasta 2013

Veidi vara võib-olla on, kuna lõpuni on veel peaaegu 10 pikka päeva jäänud, aga 2013. aastast võb seekord täitsa teha mingi kokkuvõtte, sest oli igal juhul parem ja toredam kui eelmine.

Albatross - it is what it is, aga võib täiesti ausalt öelda, et praeguseks olen tema/meie olukorraga igatpidi leppinud, eks ka väärtushinnangud on nüüd hoopis teised. Ta pole enam küll trennikaaslane, aga sõber ja lemmik endiselt ning Albatrossi vahva olek ja mänguhood suudavad mind tänasel päeval täpselt sama palju või isegi rohkem rõõmustada, kui kunagised edusammud trennides vms. Ühest küljest ei ole eelmise aastaga võrreldes nagu midagi muutunud, aga... minu mõtlemine ja suhtumine asja on kindlasti teistsugune ning nüüd on mul taaskord hobune, kelle üle head meelt tunda, mitte see, kelle üle ainult muretseda ja kurvastada. Muidugi mulle meeldiks teda tihemini näha kui praegu, aga siiski arvan, et praegune valik teda Kurtnas hoida on väga paljudel põhjustel parim variant ja olen sellega hetkel väga rahul. Usun, et Albatross on samuti.

Myron, hoolimata minu kurtmisest ühel või teisel teemal, on tegelikult kokkuvõttes siiski üks väga lahe elukas ja mul on nii hea meel A üle, et ta omale sellise hobuse kunagi oskas leida - arvan, et neil saab ükskord koos väga tore olema. My ja praegused noored on väheke rohkem sisu andnud ka ratsutamisele ja selles osas vaeva nägemisele - tean küll, et meie koostöö ilmselt väga pikalt enam ei kesta, aga mitte ükski neist ei ole see "suvaline" hobune, kes tuleb 2 kuuks, läheb sama järsku ning on aasta pärast peaaegu et meelest läinud.

Viimane suvi Taanis oli igas mõttes suurepärane. Kuigi ma olen täiesti teadlik sellest, et suures plaanis vaadates on mu ratsutamisoskus endiselt palju vähem väärt, kui ma tahaks, siis kui need konkreetsed inimesed, kes on mulle eeskujuks olnud ja kellelt ma alati õppida olen püüdnud, tahavad nüüd mind igal võimalusel oma hobuseid sõitma ja õpetama , siis noh... järelikult on viimaste aastate jooksul midagi kuhugi suunas siiski arenenud ja minu jaoks on sellel väga suur tähendus.

Ja väike Ziny - hoolimata praegustest väga lahtistest küsimustest ja võimalustest, on tema see, kellega tegeledes ma saan ka kaugemasse tulevikku vaadata ja mõelda, et äkki ühel heal päeval saab tema selliseks hobuseks, kelle õpetamise nimel ma need kõik möödunud ja järgnevad aastad pingutada tahaks. Võib-olla ei saa ka (tema pisikese kasvu tõttu ei ole ma veel päris kindel, mis temaga peale hakata), aga... nii kaua, kui see minu või millegi/kellegi teise poolt otsustatud pole, ei oma see tähtsust. Mõnes mõttes oleks muidugi väga lahe ta nüüd 4-aastasena kodule lähemale tuua; teisest küljest pole mul veel mingit kindlat ettekujutust sellest, millega või kus ma aasta pärast ise tegelema hakkan, ning ega eriti ei tule pähe ka, milliseid järeleandmisi ma veel teha saaks selleks, et tema Eestis ülalpidamiseks praegusel hetkel ressursse leida. Enda arust on mul kõik otsad nende igasuguste hobuste ja ratsutamise nimel juba nii kokku tõmmatud (mitte, et ma seda kuidagimoodi kahetseks), et rohkem pole midagi kuskilt eriti tõmmata. :D Rohkem kui kolme hobust ka nagu kooli kõrvalt eriti endale tegelemiseks ei jõua võtta, nii et... eks ta vähe keeruline on.

Aga tegelikult on mul kaks maailmalahedat hobust + veel igasuguseid muid vahvaid, kelle peal igapäevaselt oma oskusi harjutada ja lihvida; ja see on nii umbes 1000% parem olukord, kui ma aastaid tagasi üldse ette oleks osanud kujutada, nii et ausalt - pole nagu põhjust virisemiseks. Tegelikult on praegu kõik peaaegu et üsna hästi. :) Ainult tulevikuplaane oleks vaja vähe selgemaks saada - mõtteid on küll igasuguseid ja miljon erinevat, aga kes ütleb, milline neist see kõige parem on?