Suhkrunina

Kunagi ammu

Nädalavahetusel käisin oma suhkruninal külas ja meel läks nii rõõmsaks. Nädal tagasi sai ta uued rauad jälle alla ja kui S ütles, et talvekrihve talle ei taha, sest ta on karjas ja mängivad palju, siis R oli uskumatult Albatrossi vaadanud: et SEE tüüp käib mänguhoos sõpradel esijalgadega seljas? :D (kujutan ette, kuidas Albatross seal vahekäigus seistes oma kõige flegmamat nägu tegi).

Aga tõsi ta on, et A on oma karja kõige suurem möllutaja - mängib, jookseb, hüppab, kargab ja mõtleb muid asju välja, et igavust peletada. Miks see mind nii rõõmsaks teeb? Aga sellepärast, et mis iganes märke ma üritan temast kogu aeg välja lugeda, et kui palju see jalahäda teda ikkagi häirib või kui palju mitte - siis ma olen täiesti veendunud, et mitte ükski õnnetu ja valude käes kannatav täiskasvanud loom ei käituks nii nagu Albatross praegu. Teiste hobustega omal initsiatiivil mängimine on vist kõige oodatum märk, mida ma kogu aeg tema käitumisest otsin - minu jaoks näitab just see kõige paremini, et ta tunneb elust rõõmu ning on endiselt õnnelik ja rahulolev hobusepoiss. Õnneks on ta seda märki siiani ikka üsna regulaarselt ilmutanud ja aitab sellega kaasa, et mu süda rahul oleks. :)