Eile patsutasin Albatrossi kah ära ja 30. detsember on nagu peaaegu aastalõpp juba, seega Albs läheb uude aastase rõõmsana, tsipa porisena ning täis kõhuga. :) Koplis käib neil lõputu mudaralli, aga mul on hea tuju, kui tal on hea tuju.Ratsutada oli mul ka plaanis, aga nii kui hobuseid ühest kohast teise liigutad, siis läheb mingiks arvete klaarimiseks lahti, nii et need noored märad ei ole hetkel just ideaalses sõiduvormis. 6-pealises karjas juba ammu tuttavate hobuste juures peaks justkui leebemalt see kohanemine minema, aga noh... ei lähe. Mõne korra siiski tegin igaühega trenni. Murelaps Riisikas jälle õigustas oma staatust, sest 2 viimast korda ratsutades ei olnud ta enam kohe üldse normaalne hobune ja mul endal on tegelikult täitsa halb tunne teda niimoodi jätta, aga võib-olla aitab puhkus... või õnnestub teistel midagi paremini teha. Ma ei saanud täpselt aru ka, kas neid kehvasid trenne põhjustas suu (proovisin ilma suulisteta sõita), sadul (proovisin erinevaid, kuigi minu enda oma, mida lõpus kasutasin, jäi kahjuks Tartusse) või lihtsalt liigne energia (proovisin ette kordetada), aga midagi igatahes oli väga teistmoodi kui varem.
Seevastu sõitsin korra E hobustega ja kuulujuttude järgi nad väga palusid, et nad ka blogis ära mainitaks, siis teen seda. :P
Kõigepealt oli Fally. Noh, ta ei ole (ja ei saa kunagi olema) mingi maailmalihtne hobune, aga mul pole küll ta vastu midagi, ongi huvitav. :P Ta on üks sellistest, kes väga kergelt "puulõua" nimetuse omale välja teenivad, aga noh - selle seaduse vastu ei saa isegi Fally, et sikutamiseks on vaja kahte osapoolt ja kui ratsanik seda ei tee, siis ei saa hobune üksi midagi ära teha. Ratset kasutasin küll päris palju (võib-olla vahepeal liiga) ja alati ei reageerinud nii nagu tahaks, aga samas kuskile otsa ta ise küll kunagi istuma ei jäänud, nii et selles mõttes pole hullu. Need hetked, mil ta vahepeal heaks ja mõnusaks läks, tulid ikkagi sellest, kui sai säärega veidi peale sõita, poolpeatuseid teha vms, aga MITTE eest liiga palju sättida. Igati loogiline, aga millegipärast läheb see teadmine aeg-ajalt ikka kahtluse alla ja vajab natuke valesti sõitmist ja siis jälle õigesti sõitmist, et kogemata hea hetk taaskord üles leida ja ise veenduda, et kõva ratsmekontaktiga ei saavuta mitte midagi. Mitte kunagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mis mulle meeldiks.
Vedette on hoopis teise äärmuse hobune, väga tundlik ja võib-olla vahel seetõttu miskit reageerib üle, aga iseloomult tundub hästi heasüdamlik ja koostööaldis. Et üritab küll nii palju kui vähegi oskab ja suudab. :) Tal on selline iseenesest rulluv kael, mis on siiski palju-palju paremaks läinud võrreldes sellega, milline ta alguses, mõned aastad tagasi, oli - sellel ajal oli ta enamjaolt kas väga ratsme taga või kramplik ja kael kõrgel, aga nüüd on hoopis teine lugu. Kui soojaks saab, siis hoiab kohati täitsa meelsasti juba ise ka kontakti, on pikale ratsmele nõus järele sirutama, ei taha alt ära joosta (ainult peale galoppi kiirustas vähe traavist), vaid vastupidi reageerib juba imeväikesetele istakumuutustele, mille abil saab hästi tempot reguleerida. Arvan, et ta osaliselt sellepärast on ka niivõrd palju usaldavamas muutunud ratsme osas, et nüüd on kätt oluliselt vähem vaja kasutada lihtsalt hobuse tagasihoidmiseks või -võtmiseks. Galoppi jookseb ta kogu aeg... kuidagi mõnusalt jõuliselt või impulsiga või ma ei oskagi öelda. Selline tunne nagu tahaks kogu aeg maksimumi oma liikumisest võtta (isegi siis kui ta tegelikult kuhugi ei kiirusta vms, on ilusti kontrolli all) ja et hea treeninguga võiks päris päris hea parkuurigalopp olla tal.
Vot nii. E tegi väiksed filmijupid ka hoolimata mu pisikesest põiklemisest (et võõrad hobused ja nagunii midagi ilusat ei saa), aga tegelikult oli kasu küll. Ilusat pilti ei rikkunud ära üldse mitte võõrad hobused, vaid see olematu istakuga ratsanik... väga õudne ikka kui palju nõmedaid vigu mul on. Vahepeal mul on tunne, et istun ikka totaalselt vale punkti otsas ja sellest tuleneb ka see, et õlad alatasa ette vajuvad ning säär paigast läheb. Sest neid nö tagajärgi ma võin küll ühekaupa proovida parandada, aga... see nagu ei vii lõppkokkuvõttes ikkagi soovitud tulemuseni. Eks see noorte hobustega sõitmine ole muidugi korralik istakurikkuja ka, aga midagi peab ikka ette võtma. :P Ma olen päris kindel, et seal istaku juures on ka mingi "imelambike" kuskil, mis põlema minnes mitmeid probleeme korraga lahendaks, ainult et keegi võiks mind selle lüliti suunas natuke tõugata.
Siit ka järgmise aasta hobuse- ja ratsutamisteemalised eesmärgid:
- parandada oma istakut
- õppida juurde midagi, mis ei ole seotud ainult päris noorte saduldamise ja algratsastusega (mida, kus, kuidas ja millal - see on veel lahtine)
- My osas katsetada seda hüppamist ikkagi veel. Mul on juba selle mõne puhkusepäevaga täitsa mitu mõtet ja omajagu motivatsiooni tulnud tema suhtes. :)
Rohkem polegi vist praegu. Küll tuleb juurde. Aga nüüd on pardalemineku aeg, nii et ülejäänud peavad ootama veel.
No comments:
Post a Comment