Kuigi mul esialgu oli natuke kurb ka, et noorte märadega koostööd jätkata ei saanud, siis praeguseks tundub, et see oli ikka väga õige lahendus, kuna 3 hobuse jaoks ei oleks see poolaasta küll kuskilt aega võtta. Tublid inimesed, kes päevasel ajal 8-st 5-ni oma teist sorti tööga tegelevad ja siis iga õhtu veel talli jõuavad mitme hobusega trennitama.
See-eest proovin Myroniga korralikult ja regulaarselt trenni teha ning paremasse vormi saada - eile oli peaaegu et juba lihtsam sadulavööd pingutada, kui nädal aega tagasi. Esimene trenn mul oli veidi selline tunne, et wowow misasja selga ma nüüd sattusin (sest suurte koolisõidutaanlaste seljas on natuke teistmoodi istuda), aga see läks kiiresti mööda ja praegu toimib küll kõik samamoodi nagu eelmise aasta lõpus.
Ehk siis, traavis on suur osa ajast päris mõnus sõita. Minu arust ta reageerib päris hästi allüürisisestele muutustele (edasi-tagasi), aga loomulikult kui üritasin sama asja teha õlad sees asendis, siis My ütles: eee... mida? Nii et siit kohe üks mõte, mille kallal töötada. Muidugi meil ei ole see harjutus iseenesest veel üldse nii hästi käpas kui tahaks - mingid hetked tuleb hästi välja, mingid hetked ta nagu ei saaks aru päris täpselt, kas ma ikka seda küsin - nii et ühest küljest teeb see tempomuutuse nõudmine (noh, ideaalis muidugi sammupikkuse muutus) asja veel keerulisemaks, aga teisest küljest ei ole sellest õlad sees liikumisest ju mitte mingit kasu, kui ma sealt midagi muud küsida ei saa. Harjutuse point on see, et ta sisemise tagajalaga aktiivsemalt enda alla astuks, aga kui see sisemine tagajalg minu säärele tuimaks muutub ja EI ole nõus aktiivsemalt edasi astuma, siis jääb harjutusest järgi lihtsalt... hobuse kõver liikumine.
See, et ta ükskord saab aru, kui ma säärt küljele liikumiseks kasutan, ja teinekord jälle ei saa ning pakub ainult kiiremat edasiliikumist ning hoopis säärele veidi vastu trügimist - nüüd ma hakkan mõtlema, et see ei ole üldse Myroni probleem, sest mul on teisigi selliseid hobused olnud. Seega jälle peab ratsaniku poole kurja pilguga vaatama. Ma pean kuidagi paremini ennast arusaadavamaks tegema - kas ma tahan edasi liikumist või küljele liikumist. Kunagi tundus loogiline, et kui mõlemad sääred vastas - siis edasi; kui üks säär vastas - siis küljele. Aga praktiliselt kõik treenerid, kelle trennides ma käinud olen, rõhutavad rohkem sisemise sääre kasutamisele, nii et see üks säär vs mõlemad sääred loogika ei toimi. Mõlemad sääred töötavad ühepalju ainult siis, kui hobune sirgjoonel liigub; niipea, kui ta painde võtab, muutub sisemine säär (enamasti) olulisemaks.
Olgu, sääred ei ole ainsad juhtimisvahendid. On näiteks tasakaal - mis minu teoorias on õige veidi sissepoole nihutatud, kui ma tahan, et hobune nt oma voldil jätkaks, ning õige veidi väljapoole nihutatud, kui ma tahan et ta peaaegu sirgeks ennast lükkaks ja väljapoole sääre eest ära astuks. AGA siis on need hetked, kus ta mul nt nurgas sisse vajub - ma tahan, et ta säilitaks oma painde sissepoole, aga samas liigutaks õlgu ja tagumikku väljapoole. Ma üldse ei imesta, et neil ajud selliste asjade peale krussi lähevad. Ma ei saa isegi täpselt aru, mida ja kuidas ma täpselt küsima pean, ja minu aju on proportsionaalselt oluliselt suurem kui hobuse oma. :D Ma saan aru, et ma ei jõudnud siin selle aruteluga eriti kuhugi välja, aga... enda jaoks pean igatahes selle asja natuke selgeks tegema, enne kui hobuselt õigeid vastuseid oodata saan. Sellist asja ei saa olla, et ma täpselt samade märguannete peale ootan hobuselt üks hetk ühte, teine hetk teistmoodi reageeringut.
Peatusi harjutame praegu palju, eelkõige selle eesmärgiga, et saaks taandamisega tegelema hakata. Taandamist oleme proovinud küll varemgi, aga kui ma mingi hetk otsustasin, et peatused tahavad rohkem tööd, siis hakkas ta pidevalt igas suunas (ka tahapoole) liikumist pakkuma ja see tegi asja palju raskemaks. Seega nüüd proovin need peatused saada sellisteks, millega rahul olen ja kui see talle hästi kinnistunud on, siis uuesti taandamisega alustada. Üsna varsti, ma usun.
Galoppi tahaks endiselt väheke paremaks saada. Ilmselgelt ma seda niisama suurtel ringidel kilomeetreid kogudes ei saavuta, nii et pean seal hakkama rohkem erinevaid asju küsima ja harjutusi tegema. Küll aga tegi ta sammust paar ilusat galopitõstet mõlemale poole ning ka kontragalopp läheb talle füüsiliselt järjest lihtsamaks - ei pea enam hobust igaks juhuks üleliia palju väljapoole painutama ja sisemise säärega päris igal sammul toetama, vaid saab rohkem lasta tal lihtsalt liikuda ja ise oma tasakaal leida. Võib-olla mingi hetk leiabki?
No comments:
Post a Comment