Myroniga sõitsin kiirelt eile ilma sadulata ja oli väga hea. Kuna ma viimasel ajal nii harva ilma sadulata või isegi lihtsalt ilma jalusteta sõitnud olen, siis oli alguses kurvides küll maha libisemise tunne - seetõttu ilmselt võtsin vähe ettevaatlikumalt, aga kokkuvõttes mõjus see ainult hästi ning My jooksis isegi galoppi supermõnusas tasakaalus, kiirustamata ja esiotsale vajumata. Ma loodan väga, et see oli tänu veidi teistmoodi sõitmisele, mitte tänu sadula puudumisele, sest noh... sadulamured - teate isegi. No words needed. Ei ole seda hetkel vaja.
Võib-olla ma olen teda lihtsalt viimasel ajal hakanud liialt "üle" sõitma? Ma tahaks saada Myronit muidugi tagant aktiivsemaks (sama lugu hüppetrennides), aga tundub, et mingist piirist alates läheb samm lihtsalt pikemaks ja lamedamaks, aga mitte suunaga üles - ja siis pole sest ju enam kasu. Järgmine kord igatahes proovin, kas saan sadulaga sama tasakaalutunde kätte.
Hüpanud olen nüüd mõned korrad üksinda. Osaliselt seetõttu, et pole õhtustel trenniaegadel õnnestunud talli jõuda, ja teisest küljest ei ole ta hüppetrennide jooksul väga suuri edusamme näidanud; ma pole vist ainuke, kellel mõtted ja ideed, mida proovida, natuke otsa kipuvad saama. Ja noh, kohati ta hüppab üksinda isegi asjalikumalt: ilmselt seetõttu, et soojendust teen vägaväga lühidalt, ning hüppan ka täpselt parasjagu siis ja nii palju, kui talle sobivat tundub. Viimati näiteks panin lühemate vahedega süsteemi ja väikse penerolli (sest hobuste normaalsetes vahedes peab pisike ennast lõhki pingutama) ja hüppas igati tublisti. Seega, kui ma vahel näen, et talle tegelikult ei käi see füüsiliselt üle jõu, siis ikka jätkub motivatsiooni edasi proovida ja endiselt loodan üks hetk natuke paremini pihta saada sellele, miks vahel nii hästi läheb ja teine päev jälle üldse ei sobi see hüplemine talle. :)
Albatrossi lasin üks päev maneeži ja ta lennutas oma värskelt allalöödud raua minema. Peab vist kalossid välja otsima, kui ta oma trikitamisega samamoodi jätkab. Igatahes natuke hakkas äsja lõigatud kapja hellitama, seega rohkem temaga eriti midagi ei teinud. Ahjaa, treileriga oleme mänginud paar korda. Kui ma kunagi vist kirjutasin, et 10-aastasena võiks ta jalutada juba treilerisse nagu nalja, siis noh.. not going to happen. Treilerisse tegelikult tuleb küll, aga kiire välja tagurdamine on nüüd juba pikemat aega see põhiline probleem. Harjutame hetkel lihtsalt poolest saadik treileris seismist ja ootamist. Ma näen, kuidas hobusel jalad värisevad selle ajal, nii et ma loen seda endiselt hirmuks ning ei saa neid probleeme kuidagi lollitamise süüks ajada (kuigi kindlasti leidub neid, kelle arust ma lihtsalt oma hobuse sigatsemist väga erapoolikuna näha ei oska).
Uus aastakäik noorukeid tuleb ka vaikselt saduldamisele, seekord 3 ruuna ja 1 mära. Kahe nädalavahetusega on nad õppinud enam-vähem kordel jooksma, kandnud valjaid ja sedelgat, ja üldjoontes on kõik väga lihtsalt sujunud, kuna nendega sai aasta tagasi natuke eeltööd juba tehtud käekõrval. Ruunad tunduvad mõistlikud ja mingeid suuri probleeme nende puhul ei oota (eks näis, kas mu eeldused ka paika peavad), aga mära on alati teistest oluliselt temperamentsem ja tundlikum olnud. Sellegipoolest on ta siiani mu lemmik ja praegugi on väga vahva selle koha pealt, et näiteks mind paistab igati usaldavat - see on lihtsalt kogu ümbritsev maailm, mis teda erutab ja üles krutib. Ma seda selgaronimise hetke tema puhul väga ei oota :D, aga kes teab, võib-olla suudab mind üllatada ja saab koos inimese julgustava toega ilusasti hakkama.
No comments:
Post a Comment