Tegelikult olen täitsa aktiivne olnud ja Albatrossiga 6 päeva järjest "trenni" teinud! Vaesekesel jookseb vist küll juhe kokku sellise koormuse peale. Nüüd saab ta õnneks jälle ajusid puhata jupp aega. Kõigepealt lasen ta võimalusel maneežis lahti, et tüüp saaks ennast välja elada - kui ta just peab, siis pigem jooksku ja hüpelgu lahtiselt, kui korde peal, ma arvan. Esimestel päevadel läks selle peale 15 minutit, hiljem 5 minutit, siis oli valmis mulle keskenduma.
Korde peal ilusti lõdvestab ennast ja sirutab kaela, samas jääb nö ümmarguseks ja saab suulisega kontakti hoida. Okei, ma praegu kirjutasin automaatselt "suulisega", tegelikult kasutan ainult cavessoni, aga... sama hea kontakti saab sellegipoolest. Ilmselt parema. Vasakut pidi liigub ta korrektsemalt, saab nt kergelt õlga välja lükata, mille peale ta tagumise otsaga paremini enda alla astub. Paremat pidi on keerulisem, sest paine on küll olemas ja surve eest liigub ta väljapoole ka, aga taguots läheb alati õlgadele järgi või isegi kaugemale, nii et tihtipeale liiguvad tagumised jalad esimestest hoopis suuremal ringil. Seda ma ei taha.
Seisu peal saab ilusasti teda mõlemale poole painutada, kuigi paremale poole on lihtsam läbi keha painet saada. Ta on alati olnud hobune, kes paremale poole ennast meelsamini painutab, tihti isegi liiga palju. Tasakaalu tahapoole nihutamist tuleb katsetada vääääga pisikeste sammudega, sest surve eest taandamise on ta kunagi hästi ära õppinud ja seetõttu nüüd ta ei saa päris hästi aru, miks ma ei luba tal tagasi astuda. Ma usun, et ta saaks veidi rohkem selgust, kui saaksin seda teha seina ääres, ise hobuse külje peal seistes, nii et saan korraga esi- ja tagaotsa mõjutada (praegu teen seda hobuse ees seistes, ja otseselt ainult pead mõjutades), aga... enne selle proovimist on vaja mõned eelnevad asjad selgeks saada ja kinnistada.
See on mu jaoks alati olnud natuke müsteerium, kuidas saab hobust panna käe kõrval enda suunas küljendama. Hobuse kõrval töötades on lihtne kontrollida esiotsa, sest sinu kasutuses on mõlemad ratsmed, kuid keerulisem tagaotsa, sest välimise sääre asendaja justkui puudub. Seega sääre eest astumist ja õlad sees on oluliselt lihtsam teha, kui küljendamist (sama, mis proovida seljas teha küljendamist või traversit ilma välimise sääre toeta - not so easy). Proovisin Albatrossile esmalt lihtsalt seisu peal selgeks teha, et kui ma stekiga tema välimise puusa poole osutan, siis ta peaks seda minu poole liigutama. Noh, vähemalt plaan oli hea. ;) Aga ei toiminud, ta ei saanud suurt midagi aru. Liigutas küll mõned korrad, aga... see oli pigem see, et pakkus ühte ja teist ja kolmandat ning suures segaduses lõpuks kogemata liikus õiges suunas. Kui ma aga liikumise peal sama asja proovisin, siis... ma ausõna EI TEA, miks... aga ta nihutas oma tagumiku mu märguande peale sisse ja ikka märgatavalt, nii et see ei olnud enam suvaline mittetahtlik liigutus. Tõenäoliselt sellepärast, et stekiga osutamine mõjutas tagaotsa aktiivsemalt liikuma, aga eest ma tal kiiremaks minna ei lasknud ja tal polnud mujale lihtsalt selle tagumikuga liikuda? Aga who cares, ma sain oma vastuse ja olin jube õnnelik. Esialgu küll pakkus vahel välimist painet ka sekka, aga paari päeva jooksul jäi seda üha enam vähemaks. Algusetapist on mul isegi pisike video:
Nüüd viimasel päeval panin talle cavessoni külge ka ratsmed (enne oli ainult üks nöör/korde keskmises rõngas) ja proovisin samu asju teha ise natuke rohkem külje peal olles ja ratsmeid tema kaela/turja piirkonnas hoides, aga see ei olnud väga edukas. Ta küll liikus endiselt surve eest ära, aga hakkas ennast igal võimalusel väänama, üle painutama, kõverdama ja noh... nii ei ole nagu asjal eriti mõtet. Ma olen 100% kindel, et need on lihtsalt minu enda ratsutamise ajast õpetatud vead ja viisid kontakti vältimiseks, mis niimoodi nüüd välja tulevad ja asja raskeks teevad. Kui tal selliseid nö väljakujunenud harjumusi poleks, siis ei tohiks tema reaktsioon niivõrd palju sõltuda sellest, kas ma mõjutan cavessoni ühe nööriga keskelt või kahe ratsmega külgede pealt. Aga nii kui ma hakkan tema pead mõjutama nö tagantpoolt, siis tulevad talle endised harjumused meelde ja võtab need kasutusele. Võiks ju loota, et hobune unustab halvad harjumused aja jooksul ära, aga... kui ma talle täna selga istudes sain imekerge survega teha täpselt samasuguseid asju nagu 2 aastat tagasi (okei, eelmisel talvel käisin ka paar korda mõned minutid seljas), siis see on ikka vägagi selge, et tal pole midagi meelest läinud. Kui hobune oma oskusi ei unusta, siis miks ta peaks unustama halbu harjumusi? Seega pole muud võimalust, kui kõik valed asjad proovida ümber õpetada ning õigemini selgeks saada.
Tegelikult päris lahe, kui palju saab hobusega juba ainuüksi seistes ja sammudes teha. Kui lihtsalt... suuta veidi mainstream'ist kõrvale vaadata (kas siis olude sunnil või omal valikul) ja näha, et on veel palju erinevaid sihte, mille suunas hobune areneda saab. Ma muidugi ei tea, kaua mul seekordne huvi püsib, aga hetkel on olemas ja selle kallal pusida on lõbus.
Järgmine postitus juba Myronist, kelle juurde ma ka täna lõpuks jõudsin. Väga ümmarguseks on ta paisunud, kuigi tubli K õnneks ikka liigutas teda minu äraolekul (ja hoidis muidu silma peal)... aga üritan oma parima anda, et võimalikult tihti trenni teha ja paremasse vormi jälle saada.
NB! Pean omale muretsema pikad ratsmed. Ma ei saa endiselt aru, miks kõik valjastega komplektis olevad ratsmed nii lühikesed peavad olema. Albatrossi valjad on küll X-full suuruses, aga nendega kaasnevad ratsmed küll turjani ei ulatu, kui ta oma kaela tõeliselt välja ja pikaks sirutab. Ja näiteks Ziny cob-suurus valjaste ratsmed ajasid mind lausa naerma, need meenutasid pikkuselt rohkem kingapaela.
No comments:
Post a Comment