Hüppame

See nädal sai lausa kolme erineva hobusega hüpatud, pean vist suunda hakkama muutma... :) not really, aga mõnus vaheldus siiski.

Myroniga oleme see nädal veits liimist lahti, võib-olla isegi mina rohkem kui hobune - aga ta on viimasel ajal nii hüpertubli olnud, et on lubatud korra heast trennilainest kõrvale kalduda. Ratsastustrennides olen vähe laisk olnud ja pole viitsinud korralikult millegagi vaeva näha. Hüppetrenn ei tulnud ka väga hästi välja, aga seekord küll võtan kõik süüdistused enda kanda, sest hakkasin talt natuke liiga palju nõudma - mitte kõrguste osas (ei proovinud üldse mingeid rekordeid purustada), aga küsisin nii palju edasiliikumist, et sai liiga raske tema jaoks ja natuke siiber vist. Ei tahtnud väga mulle enam vastata, mistõttu hüpped ei klappinud nii hästi kui võiks, ja selle tagajärjel rasketesse olukordadesse sattumine võttis talt muidugi veelgi tahtmist vähemaks. Ma oleks lihtsalt pidanud seda kõike trenni ajal suutma analüüsida, mitte tagantjärgi, aga noh... loodetavasti õpin enda vigadest. Saan muidugi aru, et see energia ja edasiliikumine jääb ilmselt edaspidigi meie suurimaks raskuseks, aga... arendada saab seda siiski ainult samm sammu haaval ja korraga liiga palju nõuda tekitab pigem tagasilööke. Aga järgmine kord oleme jälle tublimad, kindlalt...

Siiiiiiiiiiis järgmine oli noor Z, kes mulle nädalakeks sõita sattus ja neljapäeval läksin täitsa hüppetrenni. Hüppas nagu noor ja kogenematu hobune ikka, aga täitsa vahva oli. :) Hobusel on muidugi väga korralikku tööd veel ratsastuses vaja, et hüppamine paremini sujuma hakkaks, aga kohati kalpsas täitsa lõbusalt ja mingeid väga dramaatilisi lahkhelisid meil ka ei tekkinud (tal on tsipa komme takistusest kõrvale põigata, kui see variant sobivam tundub :) ). Päris alguses katsetas, edasi oli juba ok. Korra jäime okseri ees minu enda rumala vea tõttu seisma ja tõsine probleem tekkis ainult päris lõpus tünni ületamisega, mille kohta tal ikka väga kindel arvamus oli. Isegi kui latt oli ainult maas, tünni ja puki vahel meeter tühja maad (kust vahelt ta oleks saanud ilma hüppamata läbi pugeda) ja lisaks minule veel tagant utsitajaid, siis võttis ikka kole kaua aega, enne kui ta muude väljapääsude otsimise lõpetas. Aga kui ükskord lõpetas, siis järgmine kord tuli juba miskitsorti hüppega sealt üle ja sellega ka lõpetasime.

Ja lõpuks siis nädalalõpp Kurtnas, kus me ammu haudunud naljaka idee teoks tegime ja mind Prexuga pisikest 70 cm parkuuri võistlema ajasime. :D Sõidu kvaliteediga päris rahul ei saa olla, aga Prex toimis nagu kellavärk ja harrastajate klassis piisas edukaks sõiduks neist paarist pisemast pöördest (mida mul õnneks meeles sooritada oli), hoolimata minu pisut pea laiali otsas olekust. Sain ka taaskord aru, kui ebaõiglane see ratsasport tegelikult on - üks näeb oma hobusega aasta otsa vaeva, et võistlema minna, aga teine (seekord siis mina) võtab kellegi teise ilusti välja õpetatud hobuse ja teeb praktiliselt ilma eelneva harjutamiseta ikka edukama tulemuse. Aga noh... hobune vähemalt oli oma koha igati välja teeninud ja üritan ka ise mitte väga süümepiinu tunda :D sest ega mul üldiselt pole sellist luksust olnud, et kogenud ja väljaõpetatud hobustega lihtsalt kuskil rosette kogumas saaks käia. Kui päris aus olla, siis... edukalt võistelda on muidugi tore, aga tegelikult on head tulemused ikka palju tähendusrikkamad, kui need on su enda pika töö ja vaeva tulemus. Seekordne tulemus oli puhtalt tänu hobusele ja sõitjale, kes temast sellise vahva harrastushobuse teinud on.

Aga kokkuvõttes... oli ikka õnn küll, et need kaks supervahvat torikat kunagi 8 aastat tagasi meie talli õuele sõitsid. :)

Kullatükid Albatross ja Prex :)