Mul on see nädal mingi totaalne entusiasmipuudus... Nädalavahetusel suutsin haigeks jääda, siis oli My mitumitu päeva sõitmata ja nädala sees on nii tihedad päevad olnud, et tallis olen kogu aeg väsinuna käinud, lisaks selle ülirumala vea teinud, et läksin täis kõhuga ratsutama (sest varem päeva jooksul ei jõudnud süüa :D) ja kõik oli niiiiiiii raske. Pahurana otsustasin, et Myron on ka oma norimise kombega liiga pealetükkivaks muutunud ja hakkan nüüdsest sellele rohkem tähelepanu pöörama. See iseenesest ei ole üldse halb mõte, ainult et seda poleks vaja alustada halva tujuga eksju.
Eile olin targem ja läksin talli küll hilja, aga tühja kõhuga. :P Mõtlesin, et hobusel on äkki must kopp ees, kuna ma temaga viimased päevad selle norimise pärast tõrelend olen (erinevalt varasemast, kui ma lihtsalt ignoreerisin), aga kui pimedas koplis teda otsisin ja hüüdsin, siis väike armas My jalutas heinakuhja juurest ära ja otse mulle vastu. Tõstis kohe tuju. Tahtsin täna proovida pisikesi kõkse taaskord, polegi peale viimast ebaõnnestunud hüppetrenni sellega tegelenud, aga avastasin, et tublid tallilised on kõik pukid värskelt ära värvinud. Siiski 2 roosat oli saadaval, nii et kasutasin siis ainult ühte takistust ristikesena ja hiljem madala lattaiana - proovisin ise kõik ilusasti läbi mõelda, mitte üle nõuda ja kokkuvõttes oleks võinud liikumist rohkem olla (nagu alati), aga siiski Myron läks taaskord natuke isegi omal initsiatiivil tõkke poole ja hüppas ilusti kõik ära, mis vaja oli. Mingeid lahkhelisid ei olnud ning lõpetasime mõlemad hea tujuga. Jee!
No comments:
Post a Comment