Trennitame regulaarselt ja tasapisi, seega pole nagu millestki väga erilisest blogida. Nüüd leidsin põhjuse kirjutamiseks, sest viimasel nädalal on My mind paaril korral üllatanud.
Esiteks... vedasime ükspäev kambakesi talli kuuseoksi ja ehitasime endale hüppetrenni jaoks neist kolltakistuse. Ja kui hüpata proovisime, siis Myron ütles: no way. :D Varem on ta hüppamisest kõrvale põigelnud üksikud korrad ainult siis, kui eelnev hüpe kogemata väga kehvasti välja on tulnud. Seekord ta lihtsalt otsustas, et selline asi pole hüppamiseks mõeldud ja kuna see herdeltakistus oli ka erakordselt kitsas, siis ma päris kohe teda ümber veenda ka ei suutnud. Kuna me pole varem vist kunagi ühtegi takistust hüpanud, mis koosneks millestki muust kui tavalistest lattidest, siis tegelikult polnud sellest mitte midagi - katsetasime mitmeid kordi, siis sai sealt üle tuldud küll ja lõpuks polnud Myl enam mingit kavatsust sealt kõrvale hiilida. Ja kui trenni jooksul mingi areng toimub, siis peab selle ju kordaläinuks lugema. :) Okseri all olevat tünni ta polekski nagu tähele pannud ja üldiselt hüppas too päev mõnusalt.
Teiseks... käisime ilusa ilma puhul veidi põldudel ennast sirutamas. Tegin paar galopijuppi nii, et teine hobune traavis tükk maad ees ära ja siis lasin Myronil talle järgi kapata - esialgu jooksis rahulikult nagu ikka, aga kui ratsmed täiesti ära andsin, siis tekkis tal täitsa pisike isu järgi jõuda ja tõstis oluliselt tempot. See oli vahva, sest tavaliselt pean mina olema see, kes talle edasiliikumist meelde tuletama peab. Vahepeal traavitasime ja jalutasime ning kui viimase lõpusirge kodupoole veelkord galopis tulime, siis... tuli Myl selline minek sisse, mida ma ei uskunud, et tal üldse olemas on. Seekord läks C oma suure hobuse galopisammuga eespool ning Myron lõdva ratsmega järgi, aga kiirus läks järjest suuremaks ja kui ma veidi siiski liiga niiske pinnase ja hasarti mineva hobuse tõttu ühel hetkel mõtlesin teda tagasi võtta - siis ei olnud see üldse nii lihtne, kui ma arvasin. :D Ja SEDA pole küll kunagi juhtunud, et ma Myronit tagasi ei saa võetud, ka mitte maastikul. Kuna mul olid suulised seekord (muidu olen viimasel ajal hüpanud ja maastikul käinud bitlessiga), siis ma muidugi jõuga ei hakanud üritama ka, mõtlesin et las siis jookseb, kui tal nii harva selline tuhin peale tuleb. Peab teinekordki sellist trenni tegema. :)
Ratsastustrennidest... proovime nt galopist sammule üleminekuid. Need ei ole minu jaoks miskipärast kunagi eriti lihtsad olnud ja ka Myron praegu veel enamasti lisab galopi ja sammu vahele elemendi "venivad traavisammud esiotsal", aga mõnikord on ilusasti välja tulnud. Teine asi, mis peavalu põhjustab, on keskmine traav. See harjutus mu arust kas on hobusel geenides või ei ole, ja kui pole, siis on see hard work. Kõige paremini toimib, kui nt nurgas energiat koguda ja siis sirgel või diagonaalil nö hobune vabaks lasta - niimoodi saame vahel mõned hääd sammud, aga noh... üldiselt tuleb ikka vaevaliselt ja samm tahab kiireks minna, mitte pikaks.
Avastasin ka, et vasakut pidi galopis toimub mingi parema sääre ignoreerimine. Minu jalg kipub rajal sõites vastu seina lohisema ja pidin suht valjuhäälselt sellega nügima, enne kui My reageerida suvatses. Seepärast ka need vasakutpidi ringid-voldid kipuvad tihtipeale veidi välja venitatud olema. Nüüd jälle tean, millele tähelepanu pöörata.
Muud asjad on täitsa ok praegu. Mitmete harjutustega on nii, et üks päev super ja teine päev tekitab natuke hobuses hämmastust, et mis sa nüüd küsid? Aga mida rohkem harjutame, seda vähem hämmastust.
No comments:
Post a Comment