Albatross ja teised hobutegelased

Ma ikka ei saa üle sellest, kui naljakas tegelane Ziny on - ma pole ausalt sellist mära veel elus kohanud. Ruunasid küll, poistele üldiselt meeldibki rohkem mängida jms, aga märade puhul ma pole sellist asja väga täheldanud. Eks ta on muidugi noor ka veel, aga kõnnib reaalselt alati minuga mööda kopliäärt kaasa ja teeb suuri silmi, kui ma temaga tegelema ei lähe. Ta lihtsalt nii naudib, kui midagi toimub - saab koplist välja midagi uurima või uudistama, maneeži mängima või kasvõi trenni tegema, peaasi, et oleks vaheldust igapäevaelus.

Vahel lööb siiski temperament ka välja, nt kui täna õhtul väliplatsile sõitma tahtsin minna, siis kordel möllas küll nii nagu ma väääga kaua näinud pole. Selles mõttes on ta natuke siiski veel memmekas, et mingi hetkeni on huvitav ja tore, aga siis vahel tuleb meelde, et isver kari jäi ju koplisse ja ta on kindlasti täiesti ihuüksi maamuna peale jäetud. Aga no mis seal ikka, lasin tal siis vurtsu välja joosta suurel ringil ja tegin seljas pärast ainult väga lühidalt trenni, sest ta oli ennast juba ära väsitanud. Küll aga käisime peale trenni pikal retkel kuni suure teeni, minnes traavis ja tagasi tulles jalutades. Suht naljakas on mõelda tegelikult, et 4-aastane hobune pole oma kodust kaugemal kui kilomeeter käinud, seega otsustasin, et peab talle hakkama maailma tutvustama. Suure teeni ka päris kilomeetrit pole, aga siiski üsna jupp maad, mis talle uus ja huvitav on. Tagasi tulles muidugi tsipa tahtis kiirustada, aga mingi hetk hakkas pika ratsmega mõnusat sammu kõndima - see on talle ka kindlasti väga kasulik. Mäletan, et nooremana oli tal väga hea samm, aga nüüd ratsutades nagu kipub see kogu aeg veidi lühem olema kuidagi... hakkab peaga palju üles-alla nõksutama, kuigi ma teen suurema osa sammust endiselt vaba ratsmega võimalusel. Aga millegipärast hoiab ennast veidi pinges ikkagi, nii et peale trenni kuskil pika sirge tee peal jalutada on kindlasti kasulik, kui liigset ärevust pole ja samm kodu poole minnes pigem pikemaks ja maadhaaravamaks läheb.

Täna käis meil vahelduseks üks teine treener ja sain lausa kahe hobusega veidi juhendamist. Õpetas küll natuke teistmoodi, kui ma harjunud olen, aga paar väga head ideed sain küll. Näiteks on mulle on alati jäänud veidi selgusetuks, kuidas täpselt hobusele selgeks teha, kas sa säärt kasutades tahad aktiivsust ja edasiliikumist juurde või küsid hoopis painutamist/sääre eest ära astumist. Tema ütles, et aktiivsust nõuab alati sääre alumine osa (pahkluu piirkond umbes) ja painutamist sääre ülemine osa ja põlv. Kuigi ma kunagi sain päris häid tulemusi, kui proovisin hobust põlvedega ühele või teisele poole suunata, siis teadlikult ma pole seda nüüd üsna ammu enam miskipärast teinud (eks alateadlikult ikka natuke aitab kogu jalg kaasa) ja päris niimoodi ma pole asjale lähenenud, nagu tema täna selgitas. Aga hetkel tundub see üsna loogiline.

Samuti lasi ta tempo mõlema hobusega oluliselt aeglasemaks võtta, kui ma harjunud olen. Ise ka tajun, et tihtipeale kipuvad mul hobused natuke liiga tempokalt jooksma, aga nii tundub mul kuidagi lihtsam neid aktiivsena ja sääre ees hoida vist... Ega see õige pole, noorte hobuste puhul muidugi vahel tuleb pisuke kiirustamine andeks anda, aga üldiselt ju "fast is the enemy of forward". Mära, kellega trennis käisin, läks küll niimoodi supermõnusaks, et tegin üüüüüsna aeglast traavi ja siis vahepeal veidi edasi küsides sai ikka vägaväga häid pikendatud samme. Okei, tal on muidugi loomu poolest juba hea impulsiga liikumine (mõne teise puhul kaoks liiga aeglase tempo puhul tagajalgade aktiivsus võib-olla kergemini ära) ja sammude venitamist on alati suhteliselt hästi teinud, kuid siiski oli väga hea tunne. Õhtul proovisin sama asja ise teise hobusega, kes on hoopis teistsugune - väga kergelt kiirustama ja lühikesi samme tegema hakkav - aga tema puhul toimis see ka päris hästi. Kui ta soojenduse lõpuks natukene lõdvestama hakkas, siis võtsin tempo aeglaseks ja siis sealt sai päris hästi vahepeal pikemaid samme küsida. Muidugi  peab ise väga täpselt piiri pidama, nii kui liiga palju korraga tahta, siis läheb ikka lihtsama vastupanu teed ja muudab sammud kiiremaks.

Ja kolmas mõttetera ongi rohkem lihtsalt... eesmärk vms, mitte otseselt treeningmeetod, aga see pärineb Bentilt, kelle juures me jälle üks päev trenne käisime vaatamas. Nimelt õpetas ta ühte tüdrukut oma islandi hobusega, kes pisut eest liiga raske või vastu suulist kippus olema - ja Bent ütles, et sellisel juhul peaks üritama selgusele jõuda, kust hobune kange on. Kui ratsmekontakt muutub jäigaks või raskeks, siis on kindlasti hobuses kuskil pinged - aga üldse mitte ei pruugi see tähendada, et tema SUUS midagi viga oleks (antud hobusel oli vist cavesson ka, kui ma ei eksi). Ühega enda hobustest on mul suur probleem see, et nii kui nõudmised veidi keerulisemaks lähevad, siis on hobune suust nagu pulk - ei sikuta küll ise otseselt, aga ajab lõuad jäigaks ja ühelegi ratsmemärguandele ma head pehmet vastust enam ei saa. Muidugi on kõikide sarnaste hobuste puhul hea ja lihtne ajada süü "kõva suu" kaela vms, aga tegelikult on pinged suure tõenäosusega kuskil mujal hobuse kehas ja kui selle oskaks üles leida, siis oleks ka suurem võimalus probleemi tõelise põhjusega tegeleda, mitte ratsmeid nätsutades üritada hobust "pehmeks" mudida. Ühesõnaga - kuigi ma päris täpselt veel ei tea, kuidas nende pingete asukohta leida :D, siis kavatsen vähemalt järgmised korrad alati MÕELDA sellele, millise piirkonnas see jäikus ühe või teise hobuse puhul minu arvates olla võiks.

Why ka ikka vaikselt edeneb - tasapisi, aga siiski. Viimased päevad on hästi kiired olnud, nii et mul on üldse oma hobuste jaoks veidi liiga väga aega olnud, aga üritan seda nüüd lähitulevikus parandada ja ehk saan varsti järgmistest edusammudest kirjutada. Aega on sellepärast vähe, et see märadega jändamine võtab ikka koleeeee kaua iga kord. Esialgu oli vb 3-4 mära päevas, nüüd viimased päevad on see arv umbes 10 hobuse võrra suurem olnud, nii et veidi hullumaja. Nende viimine-toomine ja siis vastavalt vajadusele toimetamine kulutab ikka omajagu tunde. Aga nüüd 29. juunist hakkavad esimesed järjest tiinuskontrolli tulema, nii et huvitavaks alles läheb. :)