Hobuste pidamisest ja tervisest ja südametunnistusest ka :)

Kuidagi märkamatult on kuu aega mööda läinud ilma ühegi postituseta, aga ega mingeid hiiglaslikke elulise tähtsusega muutusi pole ka aset leidnud. :)

Kehvakesed varsad on õnneks ilusasti kosunud ja isegi väikestest lisaprobleemidest hoolimata nüüdseks piisavalt terveks saanud, et naudivad nüüd jälle karjas õueelu. Viimane aeg oli nad tallist "välja visata", et nad talvel õues elamiseks pisavalt karastuks - samas on meil siin hoolimata novembrikuust mitmetel päevadel sellised toredad 15 kraadi sooja, nii et temperatuuri mõttes ei peaks neil häda küll olema ning vihma- ja tuulevarju õnnestub ka pisikestel minna, siiani saavad ilusti hakkama.
Küll aga ei olnud kõik mured veel läbi - üks hobune sai omale sellise sooleummistuse, et asi lõppes kliinikus ja lõikusega. Nüüdseks on sellest umbes poolteist nädalat möödas, hobune tagasi kodus, ja paistab tasapisi kosuvat, aga...  väga mitmed tuhanded eurod, mitu kuud boksirežiimi ja jalutamist, rääkimata ohust, et probleem võib halvemal juhul korduda + suure tõenäosusega tulevik sugumärana, sest kes see ikka tahaks hiljuti koolikuoperatsioonil käinud hobust omale osta? Aga noh... üks päästetud elu sellegipoolest ja suure loomasõbrana arvan, et see on kogu seda aja- ja rahakulu väärt küll. Kõrvaltvaatajana on muidugi lihtne rääkida, kui ise ei pea olema see, kes nende kulude jaoks ressursse leidma peab.

See on üldse väga keeruline teema. Ühest küljest olen muidugi nõus sellega, et hobune on elusloom ja sõber, mitte ainult spordivahend, ja loomaomaniku vastutus tähendab ka seda, et looma eest ollakse valmis ja võimeline ka haiguste või muude probleemide korral hoolitsema - mis tähendab, et kui sul piisavalt raha pole (või pole valmis seda kulutama), siis sa ei peaks sellist kallist looma üldse omamagi. Teisest küljest - paljudel nö tavalistel hobuseomanikel ei ole võimalik vajadusel oma hobuste terviseprobleemide selgitamiseks või lahendamiseks aastas kümneid tuhandeid eurosid välja käia, samas aga elavad nende hobused palju vabamat ja õnnelikumat elu koos karjaga õues käies jms, võrreldes rikaste sponsoritega sporthobustega. Nii et kumbasorti hobusepidamine see parem variant on?

Mina isiklikult olen muidugi teinud otsuse, et Albatross on maailma tähtsaim hobune ja hoolimata sellest, et ma temast mingit otsest kasu enam ratsutamise näol ei saa, siis võtsin omale vastutuse tema eest hoolitseda nii kaua kuni ta ise elurõõmus ja õnnelik on. Olen ka kohati kriitiline inimeste suhtes, kes teevad teistsuguseid valikuid, sest... miks nemad oma loomade eest sarnast vastutust ei ole nõus võtma? Tundub kurb ja ebaõiglane nende hobuste suhtes ja ilmselt ongi. Reaalsus on aga see, et ratsaspordist ja hobusekasvatusest laiemas plaanis ei jääks ilmselt suurt midagi alles, kui iga spordiks (olgu see siis võistlus või niisama hobi/harrastamine) või siis nt aretuseks kõlbmatu hobuse aastatepikkuseks ülalpidamiseks ja vajadusel ka ravimiseks niivõrd suuri ressursse kulutama peaks nagu hobuse (kvaliteetne) pidamine maksab. Nii kurb kui see ka poleks.

Kuigi surutakse peale inimeste südametunnistusele, et ole nüüd vastutustundlik ja hoolitse oma vana/haige hobuse eest, samuti koguvad populaarsust igasugused organisatsioonid, mis sellistele hüljatutele uusi kodusid otsivad jnejne, siis lõppkokkuvõttes see probleemi siiski ei lahenda, sest kulutused nende hobuste peale on sellegipoolest hiiglaslikud, lihtsalt makstud kinni mitte hobust "kasutanud" inimeste, vaid teiste heasüdamlike taskutest näiteks. Küll aga võiks märkimisväärset mõju omada see, kui hobuseomanikud ja sportlased oma tegevusi planeerides oleksid veidi teadlikumad sellest, KUIDAS selle vigase hobuse tekkimist üldse vältida. Kui hobuse keskmine eluiga on ca 25 aastat, siis ei ole ju ometi normaalne, et 10-aastaseks saades on pooled (see suurusjärk on nüüd küll täiesti laest võetud, pean tunnistama) hobused piisavalt tõsiste terviseprobleemidega, et neid eesmärgikohaselt kasutada ei saa.

Me võime ju rääkida, kui pahad on hobuse jaoks mingid teatud treeningvõtted või kui laastavalt liiga suur koormus noorest peast neile mõjub; teatud seltskonnal pole sellisest moraaliloengust kahjuks sooja ega külma. Kummaline on aga see, kuidas seesama seltskond inimesi ei suuda aru saada, et iga liiga varakult katki sõidetud hobune tähendab neile endale mitme aasta jagu pidamis- ja treenimiskulude vastu taevast lendamist, rääkimata sellest, et selle õnnetu hobusega pole suurt midagi edasi peale hakata ja ta satub selle seltskonna hulka, kelle saatusest ma siin pikalt juba jutustanud olen. Täpselt sama lugu käib pidamise kohta - muidugi on kulukas võimaldada hobusele liigiomaseid tingimusi, eriti kui ta sealjuures peab olema suuteline kõrgel tasemel võistlussporti harrastama, aga kui see hobune omale tõsised koolikud (see on muidugi kõige ekstreemsem näide), maohaavad vms pidamisega seotud terviseprobleemid saab, siis võivad need kohati tema sooritusvõimet vägagi oluliselt pidurdada, ning ravimine või kehvemal juhul hobuse "ära viskamine" on jällegi palju suurem kaotus igas mõttes.

Ja ei saa unustata muidugi aretuse poolt - lisaks omadustele, mis suudavad lühiajaliselt sooritusvõime tippu viia, tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kas need omadused juhuslikult mitte hobuse pikaajalist vastupidavust hoopis negatiivselt ei mõjuta.
Seoses Albatrossiga (ta ei kuulu nüüd siia sporthobuste teemasse väga, aga siiski...) olen päris mitu korda kuulnud, et nii kahju, et ta mära ei ole - ilus hobune ju ja saaks vähemalt millekski teda kasutada. I love him with all my heart, aga jeerum - mille kuradi pärast peaks ma kasutama aretuses hobust, kelle jalad on luukilde täis ning ei pidanud halva konformatsiooni ja ehituse tõttu (mis on kuuldatavasti iseloomulik ka teistele samadest liinidest pärit hobustele - seega mitte ainult juhuslikult Albatrossi õnnetu isiklik probleem) rohkem kui 5 aastat keskmise koormusega trennitegemist vastu? Selleks, et mina või mõni järgmine õnnelik omanik saaks mõne aasta pärast samasuguste murede ja probleemidega vastakuti seista ja kaaluda variante: kas ma maksan heast südamest järgmised X aastat selle hobuse ülalpidamist kinni või kas ma lõpetan ta elu või kas ma üritan ta mõnele teisele heasüdamlikule inimesele pähe määrida või kas ma äkki teen temast mõned nunnud varsad veel juurde?

Nojah, nüüd sai see ammu igalpool äraleierdatud teema jälle ühe ringi peale, aga mis teha - see lihtsalt ONGI väga oluline. Just see, et hobuse tervisele ja tulevikule mõeldakse piisavalt sellel ajal, kui kõik veel hästi ja korras on, mitte ei hakata esimest korda kaugema tuleviku peale mõtlema alles siis, kui loomaga tegelikult enam midagi peale hakata ei ole.

Mul nüüd siin selle maailmaparandamise käigus oma hobustest aega rääkida ei jäänudki, aga mis seal ikka. Hetkel on neid mul umbes 15, nii et ega kellelegi midagi meelde ei jääkski. :)