Vanast aastast uude!

Mõtlesin, et oleks ka ehk tore möödunud aastast väike kokkuvõte teha. Proovisin meelde tuletada, mida head ja halba juhtus, mille üle ma õnnelik olen ja mida võib-olla natuke kahetsen...

Otsustasin aga, et seekord ei ole tähtis sellest kõigest kirjutada - sest on midagi, mis kõigist teistest selle aasta juhtumistest ja tegemistest nii palju olulisem on.

Inimesel peab alati olema unistusi - juba ainuüksi nende positiivsete mõtete pärast, mis need endaga kaasa toovad. Ma ei ole arvanud, et kõik unistused, eriti kõige suuremad ja ebareaalsemad, täituma peaks, sest kahjuks ei saa kunagi kõike, mida tahad... Ja need mõned (ma tegelikult ei tea, kas neid on palju või vähe - võib-olla rohkem, kui ma arvata oskan?), kelle kõigekõige suurem unistus on täitunud, võivad ennast maailma õnnelikemaks inimesteks pidada - sest mida veel üks inimene tahta võiks?

Nüüd, koos Albatrossiga, saan mina ka ennast nende hulka lugeda. Kuigi ma vahel tunnen, et ei oska piisavalt hästi ratsutada või oma hobuse eest piisavalt hoolt kanda (heaks ratsutajaks, heaks hobuseomanikuks saamine kuuluvad ka mu väikeste unistuste hulka :) ), siis need pisiasjad ei loe suures plaanis mitte midagi, sest see kõige tähtsam on mul olemas ning keegi ei saa seda enam ära võtta.

Ma ei tea, kas veel elus sellist asja ette tuleb, et niivõrd suur ja tähtis unistus tõepoolest täitub. Aga aastal 2009 see juhtus, seega pole isegi vaja küsida, kas tegemist oli imehea aastaga või mitte!

Head uut aastat kõigile Ingridi ja Albatrossi poolt! :)

Täitsa kummaline, eile sai Albatrossiga juba soojenduseks peaaegu normaalset sammu teha. Alguses oli natuke raskem, aga peagi taandus kartmine-passimine vaid ühe nurga juurde. Sealt ta üritas küll mitu korda hoogsalt eemale hüpata, aga ma ei kurda - see on parem variant, kui igas nurgas ja ka maneeži keskel ilma igasuguse põhjuseta enda välja elamine. :) Igatahes teatud hetkedel ta isegi lõdvestas ennast natuke sammus.

Traavis ikka samad jamad, ma ei jäänud rahule väga. Ei teagi, kas nõuan rohkem või on ta lihtsalt kehvem kui mingi aeg tagasi. Samas niisama ringi sõites, volte tehes jms polnud viga eriti, aga sellest ei piisa ju.

Siis tegutsesin hoopis galopiga, mis alguses oli jälle raske, aga tegin kordamööda palju suuremaid ja väiksemaid volte, natuke üleminekuid, ning asi paranes. Sisemise ratsme kasutamise peale vahepeal ta tahab lihtsalt pea sisse keerata, mis on väga paha, AGA selle eest kui ta mingil hetkel järgi andis eest, siis läksin kohe peamiselt välimise ratsme peale üle ja vasakut pidi sain ta siis isegi pisikestel voltidel päris ilusasti sirgeks ja heaks. See oli jällegi hämmastavalt hea tulemus mitte nii ideaalsete meetodite kaudu, aga kui üks asi ei toimi, siis pean ju midagi muutma... Niikaua, kui see hobusele ebameeldivam pole, on ok, kuigi... mitte see, mis peaks.
Paremat pidi ei tulnud nii hästi - mu arust ei olnud tal seal nii lihtne enda alla astuda, tahtis kergesti tagumikuga välja vajuda. Jällegi - vastupidine sellele, mis viimati Nina trennis toimus, kus paremat pidi oli kõik ok, aga vasakule enam ei toiminud. Müstiline. Ainuke loogiline seletus, et ta lihtsalt väsis ära selleks ajaks, kui poolt vahetasin?
AGA, kuigi ta ei olnud väga mõnus paremat pidi, siis ta hakkas ise täiega ette-alla otsima (sellest ka mu järeldus, et äkki ta oli väsinud juba), mida ta galopis on siiani väga harva teinud ja ma olen ikka veidi kaasa aidanud, suunanud teda sinna poole ja nii.. seekord aga ta niii tahtis ennast lihtsalt lõdvestada, mitte neid vastikuid pisikesi volte sõite, ja see oli mu meelest hea. Et ta ise sinnani jõudis, ilma et ma teadlikult midagi selles suunas teinud oleks.

Ahjaa, ning ma ei salli üldse väljendit "andis eest järgi". Olen ise ka seda kasutanud (vist isegi tänases postituses), aga see põhimõtteliselt ei ole õige viis... See tähendab, et hobune on enne veidi kange ja siis mingil hetkel otsustab, et ta enam ei kanguta pead suulise/ratsme vastu, aga see ei tähenda, et ratsastuses mingi areng oleks toimunud. Areng käib ikka niipidi, et hobune ise otsib selle kontakti ratsmega sealt üles, ratsanik suudab seda  lihtsalt hoida ja aja möödudes ka reguleerida, ilma mingi pinge tekkimiseta.
Minu jaoks seekord oli see "järgi andmine" oluline, sest ma tundsin, et peale seda ta oli küll vähem pinges ning sealt sain natuke kuhugi edasi liikuda, aga tegelikult ei peaks need asjad üldse sellises järjekorras toimuma. Kehva ratsastaja viga lihtsalt.

Viimastel päevadel lugesin veidi Seunigi raamatut (jube raske lugemine, aga kui väga üritad, saab ikka aru :P), jälle paar uut ideed ja mõtet tuli. Osana neist ka see, et ma peaks väga tõsiselt jälle uuesti põhialuste juurde minema ja natuke teistmoodi asja tegema. Ma ei saa vist kunagi neist põhialustest edasi.... :)

Nüüd Albatross jälle puhkab mitu päeva, aga SIIS hakkan regulaarselt jälle pihta trenniga, ausalt.

Peale pikka puhkust

Eile ei julgenud ma oma tervise huvides peale 5-päevalist pausi ratsutama minna. Plaan oli esialgu olemas, aga juba puhastades ja valmis pannes oli mul vahekäigus üks väga elevil tüüp, seega loobusin. Platsile minek oli kohati ohtlik, sest kuskil oli vaip lume peal maas.. kuskil oli mingi puulatt, mida seal varem ei olnud... maneeži väravat piirav nöör oli küll seal, kus ta alati olnud on, aga ega see teda vähem hrimuäratavaks ei teinud... :)
Esimesed 10 minutit olid täis igasugu võimalikke trikke, mida Albatross sooritada suutis. Järgmised 10 minutit tegin üht- ja teistpidi natuke külgratsmetega traavis kordet, kusjuures vasakutpidi võttis ta paremini kontakti. Ei saa mina enam tal neist pooltest aru - seda tean, et ta igatpidi väga kõver on, aga ei suuda aru saada, miks tal nii ebaloogiliselt osa asju paremale ja teine osa vasakule joostes paremad on. Ma alati proovin enda jaoks leida sellele mingit põhjendust ning olen juba üsna osav - nii osav, et kui tal mõne harjutuse juures see "kergem külg" järsku vahetuma peaks, suudaksin selle ka teistpidi hästi ära seletada, musta valgeks ühesõnaga. Nii et ma oskan Albatrossi käitumist päris hästi lahti seletada, kuigi mul tegelikult pole tõelistest põhjustest õrna aimugi. Natuke kehv variant.

Viimased 10 minutit, või ka natuke rohkem, mässasime niisama käekõrval, selleks ajaks ta oli juba rahu ise. Ta ei oska enam korralikult õlaga eest ära astuda, nagu paindele vastupidises suunas. Kummaline... kunagi õpetasin ja siis oskas küll väga ilusasti, ma ei uskunud, et hobune midagi niimoodi ära unustada suudab. Ja ta ei tahtnud alguses pihta ka üldse saada, mida ma temalt soovin. Vaikselt ikka tuli midagi välja lõpuks.

Raspeldasin tal kabjad ka üle - FINALLY hakkab vist see paha-vastik kabjalõhe tal tagumisest vasakust välja kasvama. Loodan, et ma nüüd oma rõõmustamisega seda ära ei sõnu. Aga peale mitut aastat... oleks ka aeg. Ma olen nüüd küll hoolikalt ise raspeldanud regulaarselt ja vajadusel lasknud tal lõigata ka servi (see mul endal ei tule hästi välja ja seetõttu ei julge ka eriti), nii et kui see lõhe sellise hoolduse peale ka välja ei kasvaks, siis... ta jääkski sinna vist igaveseks. Muidu kabjad on tal minu meelest ilusad ja korralikud praegu.

Täna ratsutasin ka. Enne lasin hästi natukeseks kordele. TÄIESTI ilma põhjuseta ta täna isegi ringi ei hüpanud. Küll aga kartis ja vahtis kõiki nurki kümnekordselt võrreldes tavalisega, nii et oli üsna kange eest ja vahepeal äkilisemate liigutustega tõmbas eemale kah neist kollinurkadest. Aegamööda siiski asi paranes, kehast läks mõnusaks ja pehmemaks. Täna (taas?)avastasin, et nii töö- kui keskmises traavis saab temaga eest mõnusalt ühtlaselt kontatki hoida ning kui järgi anda ratset, siis ta sirutab ja otsib küll kenasti kontakti. Kui aga tahaks natuke kokku võtta ja koondada, st tagant siiski peale sõita, aga mitte niipalju edasi lasta, siis kipub ta suust ja kaelast vääga jäigaks minema. Keharaskuse abil on lihtsam ja parem teda kokku võtta, kui ratsme abiga. Muidugi, asi peakski eelkõige toimuma istmikuga ja ratse peaks vaid abistama, aga see ei ole ka hea, kui ma ratsmega mitte midagi mõjutada ei saa. Pealegi võivad istakuga antud märguanded teatud juhtudel ilma ratsme koostööta arusaamatuks jääda.
Probleem on just koondamises, sest nt traavist sammu võttes seda probleemi ei ole - muidugi aitan ka seal kehaga kaasa, aga tunnen, et ka kõige väiksemale ratsmemärguandele reageerib ta kiiresti ja pehmelt. Aga kui allüürisiseselt nõuda teda rohkem enda alla ja kokku, siis läheb asi segaseks. Tõenäoliselt on see üheaegne edasi sõitmine ja eest hoidmine, mis teda segadusse ajab (sest tõsi küll, nt sammu võttes ma praegu kuigi palju säärt ei kasuta... üleminekud pole ka just superpuhtad seetõttu) - ma üritan küll võimalikult vähehaaval ja kergelt seda talle selgeks teha, aga ei õnnestu.

Ma tõesti vajan seda blogi, et saaksin kirja panna, mis ma ise arvan ja mõtlen trennide kohta, et meelest ei läheks. Mul on nii kahju, et te (kesiganes seda blogi veel loevad) leiate siit alatihti eest üliigava seosusetu jutu mingite detailide kohta meie trennist, aga ma pean seda kuhugi kirjutama... Muidu on veel raskem hakkama saada.

Lõpuks ometi :P

Ma kahtlustasin õigustatult, et millalgi lõpeb kogu see jama siiski ühe maaühendusega. :)
Trenniga jäin tegelikult enam-vähem rahule, teine hobune oli ka platsil ning Albatross oli seetõttu natuke rahulikum. Kui see teine hobune aga korra mingeid naljakaid häälitsusi ja pisikese hüppe ratsaniku all tegi, ei suutnud Albatross (kes sel hetkel juba lõputraavi päris pika ratsmega tegi) ka enam vastu panna.

Positiivse poole pealt on see, et kui Taanis oli mul hobune, kellega ma sain ainult oma mõttejõuga traavis üleminekuid (keskmisele ja tagasi) teha, siis Albatrossiga saab niiviisi peatuseid teha, jee! :) I love it!

Jeejee, see ei ole muidugi AINULT mõttejõud, aga see füüsiline osa, mis sinna juurde tuleb, on niiiiiii imepisike, et mina ratsanikuna tõesti vahel ei saa veel arugi, et kehaga midagi teinud olen, kui hobune juba mu mõtetele õigesti vastab. Seda on raske sõnadesse panna, lihtsalt super...
Kui ma natuke vaeva näeks, siis saaksin traavis ka sellega hakkama, st üleminekud traavis, või traavilt sammule. Traavilt otse peatusesse on raskem. Ja üleminekud "ülespoole" on ka palju raskemad.

Jõulud varsti

Minu jõulurahulik hobune :)

http://toru.ee/view/d5ff457c00c5

http://toru.ee/view/a8888d8c2415

Ta tegi omaalgatuslikult hüppetrenni ka seal natuke, aga fotoka aku sai tühjaks.

Kust ta selle energia võtab?

Veidi olen praegu nõutu, sest Albatrossil on niiiiii palju energiat, et temaga ei saa normaalselt üldse trenni teha. Aga samas ei saa ju nüüd, kõige külmemate ilmadega, talle vähem süüa anda. Ja noh, see ei pruugiks ka väga palju asja muuta, kui siis, ainult õige natuke.

Kolma päeva olen nüüd trenni teinud ja iga kord on hobune rohkem hull... Tahan, et külmad ilmad läbi saaks, kuigi lumi jms on muidu tore. :( Traavis on ta väga hea siiski. Täna küll vahepeal isegi seal tuli mässamist ette, aga üldiselt on traav super viimasel ajal. Ja kuidas ta täna ennast lõpuks ette-alla lõdvestas - nagu mitte kunagi varem. Ta läks ninaga nii alla, et ma isegi tundsin, et jäin ratsmest teda vahepeal hoidma liiga. Et ta oleks pidanud veel rohkem saama ette sirutada, aga kuna ratsemd olid juba niiiiiiiii pikad (suurel Albatrossil on ju väga pikk kael, kui ta selle välja sirutab) siis mul oli imelik anda talle veel rohkem ratset - kui ta siis järsku oleks pea üles tõstnud, oleks mul kontakt absoluutne 0 olnud. Kui ta järgmine kord nii on, siis üritan rohkem talle ruumi anda. Aga kõik paindevahetused jms tulid sujuvalt ja ei vajunud liiga esiotsale.

Galopp oli eile vasakut pidi tavalisega võrreldes hea, paremat pidi halb 200% minu süül. Nõudsin midagi, mida poleks pidanud sel hetkel või sel viisil nõudma ja ma ei saanud sellest aru ka piisavalt kiiresti, seega rikkusin ära. Täna oli veel rohkem üleliigset energiat, ja see tegi asja natuke raskeks, kipus jälle juba metsa poole natuke, aga ma suutsin ennast kokku võtta ja mõelda veits, tegin hästi palju üleminekuid - alguses traavilt seisma/sammule, seejärel galopilt sammule ja lõpuks juba normaalselt galopp-traav-galopp ka. Siis läks tunduvalt paremaks jälle.

Nii eile kui täna tegin mõne üksiku hüppe ka, üks pisi-pisi okser oli diagonaalil. Eile hüppasin vist 5x seda, kõik korrad erinevalt kauguselt, erineva hüppega. Igalt poolt hüppas ilusasti. Minu eesmärk oli tegelt muidugi saada ta normaalsest kohast hüppama :P, ja kui lõpuks õnnestus, siis rohkem ei teinud. Täna tulin ainult mingi 3x, kõik olid head, kuigi ühe korra tulin ka teisest (st vasakust) jalast, nii et ülipisi pöörde (Albatrossi jaoks) pidi tegema ja hoog jäi seetõttu enne takistust suht väikseks, aga õnnestus ikka.

Kui niimoodi kokkuvõtlikult vaadata, siis tunduvad täitsa positiivsed trennid. :P Kui midagi tegema hakata, siis ta muutub ka palju tähelepanelikumaks, aga trenni algus on lihtsalt jube. Ta üritab suvalisel hetkel kiunudes all mingeid kitsehüppeid teha ja seetõttu ma pean teda kogu aeg eest liiga lühikeselt hoidma (see on ainuke asi, mis takistab tal hiigelsuuri pukke visata, mille tagajärjel ma lendaksin), mis omakorda takistab tal normaalselt kõndida, kui ta mingil imekombel seda vahepeal tippimise asemel proovima peaks. See on paha tunne lihtsalt... Aga ma ei saa ka lasta tal niisama ringi joosta platsil või kordetada ette, siis ta teeb ilma mingi soojenduseta oma trikke. Samas kui hobused lähevad talvel nt tallist karjamaale, siis nad ju ka vahel kohe hullult elavad ennast välja, nii et vb see ei ole nii ohtlik, kui ma arvan?!?

Ja ajutiselt lihtsalt mitte sõitmine pole ka otseselt lahendus, sest seda rohkem energiat tal tekib! Õõh, paha.

Igatahes, üks positiivne asi veel, mida eile proovisin - ei tahtnud ohutuse mõttes teda täiesti nö vabaks lasta, siis proovisin teadlikult sammus kordamööda, kas ta kumbagi ratsme järgi ka üksikult sirutab. Et kui mõlemat järgi lasta, siis küll läheb järgi, aga kas ka üksikult, st mõlemale eraldi? Ja läks küll, väga hästi. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud. Ma arvasin, et ta ei lähe, sest kui ta vahel sõites hullult kõveraks ennast kuskilt ajab ja ma teda sirgeks ei saa, siis põhjuseks olen pidanud seda, et TEGELIKULT ta siis ikkagi ei ole päris ratsmes. See on üldse kahtlane värk - kui ma ise kontrollima hakkan seda, kas ta reageerib istakule ja kas ta reageerib säärtele ja kas ta reageerib ratsmele, st otsib ise igatpidi kontakti, siis saan ma alati positiivse vastuse. Aga sõites tuleb siiski tihti ette selliseid hetki, kus ma mitte kuidagi ei saa teda ühel või teisel viisil normaalseks, aga ma ei saa alati aru, mis põhjustel... et konkreetselt millele ta siis õigesti ei reageeri?? Selleks oleks ikka hädasti treenerit vaja, kes ehk kõrvalt näeks midagi, mida mina ei näe.

Lumi!

Albatross :)

Käisin tallis, maneeži on soola viidud, nii et saab trennida küll. Üks pool, kuhu hiljem soola pandi, oli natuke kõvem, pealt valge ka veel pisut, aga homseks ilmselt juba täitsa ok.

Albatross, nagu külmade ilmade tulekuga ikka oodata võib, oli superhüperenergiat täis. Võtsin ta alguses kordega platsile, sest seal ehitati veits midagi ja arvasin, et kui ta väga pöörane on, siis mul kordega natuke ohutum. See oli küll varuvariant, tegelikult teda väga kordele lasta ei tahtnud, kuna seal ta läheb alati nii möllu täis alguses, ja ma ei tahtnud et ta oma külmadele lihastele mingite ekstreemsete võimlemisharjutustega liiga teeb.

Käekõrval käitus ta aga üsna mõistlikult, 2 korda hüppas küll ehmatuse peale suure kaarega ühele või teisele poole, aga tema puhul on see antud olukorras normaalne, mitte midagi ebatavalist. :P Hüppas, aga kohe jäi rahulikuks, kuulas mind.
Seljas oli suht sama asi - ta oli hästi pinges alguses, astus lühikeste sammudega, pooltraavis, vaatas ringi, ühe korra tegi oma põnevat neli jalga õhku kitsehüpet ka, aga niipea, kui ma tasakaalu tagasi sain, nõudsin kohe talt midagi. Kuna mingist lõdvestavast sammust ei olnud juttu, siis hakkasingi kohe alguses igasuguseid volte, suunamuutusi, külgliikumisi tegema ja hoolimata sellest, et ta pinges oli, vastas päris ilusasti kõigele.
Kuna ma tahtsin pikalt sammu teha, aga tema tähelepanu liikus VÄGA kergelt kõigele muule ümbritsevale, siis pidin lihtsalt kogu aeg midagi muutma, teda mõtlema panema. Kuna selline intensiivne värk oli, siis kasutasin kõik meile tuntud külgliikumised ära ja kui juba proovimiseks läks, siis tegime ka mõned algsed sammud küljendamist. :) See oli väga positiivne. Päris esimese korraga ei saanud küll aru, aga tundus, et ta teeb nüüd ikka natuke vahet sellel, kust mu säär teda parasjagu puudutab, sest lõpuks tulid paar sammu küll päris ilusasti välja. Taguotsapööre (muidugi algelises vormis, st ta tegi ikka väikest ringi oma tagumiste jalgadega ka, mitte ei jäänud päris samale kohale) ei valmistanud peale seda üldse enam raskusi.
Kui ma nüüd teda sellel teemal edasi hakkan õpetama (aeg ning tema oskused peaks nüüd sealmaal olema küll), siis otsustasin, et lähen kohe küljendamise juurde, ilma kaua aega traversiga (ehk tagumik sees) mässamiseta. See pole muidugi päris minu enda mõte, aga ma lugesin jälle kuskilt, et kuigi põhimõtteliselt on tegemist sama harjutusega, siis renvers (ehk siis vastupidi, tagumik rajal) ja küljendamine (diagonaalil nt) on loogilisemad ja hobuse treeningu kohaselt nagu õigemad, sest seal juhib ratsanik ikkagi eelkõige hobuse esiotsa ja tagumine osa järgneb vastavalt istakule/juhtimisvõtetele. Traversi puhul jäetakse enamasti esiots suht ilma tähelepanuta, ja põhirõhk on tagumiku sisse lükkamisel.
Tagumiku ühele või teisele poole lükkamine on muidugi kasulik nt hobuse sääremärguannetele tundlikuks saamiseks.

Tagasi trenni juurde, siis traav ja galopp ei olnud just midagi väääga eriliselt head - põhjus ilmselt lihtsalt selles, et pinnas oli kohati naaatuke kõva ning Albatrossil vajadus oma energiaülejääke ebatähtsate asjade jaoks kulutada. :P Reageeris ta see eest ilusasti ja tema pinges olemine ei väljendunud märguannetele vastu punnimises vms, ühesõnaga olukorda arvestades jäin päris rahule.

Ahjaa, veel üks asi, suuremalt jaolt mulle endale meeldejätmiseks. Galopis (mis ei olnud täna ka sugugi halb mitte) vasakut pidi sõites kipub ta nurkades/otstes hullult keharaskusega sisse vajuma. Ta ei vaju otseselt õlast sisse - jookseb mööda rada, aga kehaga nagu vajub sissepoole. Meenutab hästihästi palju mu lemmikhobu Taanis, kes täpselt samamoodi alguses jooksis, aga tema oli alles hiljuti sadulasse pandud ning treeningu käigus see hakkas peagi kaduma, oli lihtsalt kehva tasakaalu küsimus. Albatrossi puhul pean selle koha pealt ikkagi mingid põhjused leidma, miks ta nii teeb või mis ma valesti teen. Asi ei saa olla mu tasakaalus, kuna ma pigem viin tasakaalu liiga palju väljapoole, aga kindlasti mitte liiga sisse. Viimasel ajal teadlikult ka üritan hästi otse ennast sadulas hoida galopi ajal, aga probleem on ilmselt kuskil mujal nagunii. Mulle tundub, et ta mingil määral vasaku sääre eest ei lähe nö "läbi"... ei oskagi väljendada ennast täpselt. Ta nagu painutab küll ennast sinnapoole, sääre eest astumist nt teeb ilusti, et selles suhtes reageerib küll, aga... Ma ei tea. Olen tundnud keset trenni, et vasak säär on VÄSINUD, sest ma kogu aeg nügin sellega. Kui sellele tähelepanu konkreetselt pööran, siis tundub küll, et reageerib, aga midagi on ikka valesti. Kui selle lahendada suudaksin, siis vb galopiprobleem laheneks iseenesest.

Oeh, pikk jutt lühikese trenni kohta. Nagu tavaliselt. Kes lugeda ei viitsi, võivad lihtsalt pilti vaadata. :) Kaval on muidugi seda postituse LÕPUS ära märkida.

Head sõnad saavad ka lõpuks otsa

Igasugustes foorumites saab alati panna enda kasutajale "allkirja" vms (signature, noh), mis ilmub iga tema postituse all. Siin bloggeris oleks ka sellist süsteemi vaja - ma saaks sinna kirjutada, et mul on maailma kõige parem hobune ja ei peaks seda iga kord postitades eraldi mainima.

Üks päev oli Nina trenn. Läks päris hästi. Üksinda sõites teen palju suunamuutusi, serpentiine, poolvolte ja suuri ringe, aga väiksemaid volte (10m nt) eriti mitte - üritan nüüdsest rohkem neid ka harjutada. Traavis alguses oli super. Lõpupoole, kui natuke väsima hakkas, kippus õlaga välja vajuma ja siis kui ma ainult välimist ratset kasutasin, läks kõveraks kehast ja kangeks pisut, aga kui mul meelde tuli, et mul on KAKS kätt ja KAKS säärt, mida kasutada, siis läks uuesti tükk maad paremaks.
Galopp oli raske, sest seal tegime ka 10-meetriseid volte ja pika sammuga suur Albatross peab ilusa voldi sõitmiseks päris korralikult ennast koondama. Sellega kusjuures ei olnudki alguses probleeme, et ta ei teeks nii väikest volti (arvasin, et vajub õlaga suuremale ringile) - tegi küll, aga taguots kippus ära kaduma. Siis Nina lasi mul peaaegu kõik korrad teha kaks volti järjest, mul kauem aega teda seal sättida ning teise voldi lõpuks ta tõesti suutis ennast ilusasti kokku võtta, läks eest väga kergeks ja üles ning tõesti kandis ennast tagajalgadel, mitte ei tõuganud ainult edasi, super tunne oli lihtsalt!
Vasakut pidi on tal raskem ja ta oli pääris väsinud selleks ajaks, nii et siis hakkas asi nässu minema. Ma olin veits enda peale vihane ka ja Albatrossi pärast õnnetu, sest ta oli niinii tubli olnud, aga ma ikka nõudsin veel ja veel, kuni ta enam ei jaksanud. Siis tegin lihtsalt suurema voldi lõpuks, mis talle jõukohane oli, ja lõpetasime ära. Aga ma jäin temaga väga rahule!

Eile tahtsin lihtsalt teha kerge lõdvestava trenni ja kuigi ta alguses sammus hullult vahtis ringi ja nagu sipelgad olid püksis jälle :P, siis traavis läks kohe kõik paremaks ja tõesti, mitte ühtegi halba sõna ei saa öelda. Ma muidugi ei nõudnud palju, aga selles oligi mõte - et ta saaks positiivse ja kerge trenni. Natukene venitasin samme ainult vahepeal, see läks hästi. Galopis (mis eelmise trenni lõpus ju veits käest ära läks) tahtsin ka, et ta ainult pehme ja lõdvestunud oleks, oli enam-vähem. Tahtsin proovida natuke ette ja alla sõitmist, aga ei tulnud veel välja. Ta sirutab kaela küll, kui sammu pikemaks sõita, aga niisama mitte. Mis on kummaline, sest traavis ta just meelsamini sirutab sellise rahuliku tempoga, kui edasi/sammu pikemaks sõita, siis varem kippus tihti seljast nõgusaks minema. Galopis on nüüd vastupidi.
Galopp tahab muidugi kõvasti tööd ka veel, et ta hakkaks ratsmele ise järgi sirutama ja nii... praegu ta lihtsalt nö "annab järgi" eest, mis ei ole minu arust tegelikult päris õige viis alustamiseks, aga ta lihtsalt galopis ei reageerinud nii nagu peaks. Kindlasti tegin ise midagi valesti, aga ma ei osanud enam, mu pea oli tühi. Praegune olukord on siiski igas mõttes parem, kui see, et ta jäigalt, märguannetest välja tegemata ringi jookseb. Praegu on vähemalt mingi alguspunkt olemas, kust saab edasi minna - varem oli täiesti tühi auk galopi kohal.
Kui Albatross oleks kergelt ratsme taha mineja tüüp, siis ma ei saaks niimoodi toimida. Ta õnneks ei ole.

Mul on igatahes positiivne meeleolu praegu... vahepeal päris pikalt oli ühest või teisest küljest jama, aga nüüd liigub ikka paremuse poole. :)

Peaaegu hea

Dumdudum...
Täna oli mingi 4 tundi järjest hüppetrenne, nii et pidin ennast sinna vahele kuidagi ära mahutama. Õnneks paljud jäid teise trenni hullult hiljaks :D, ja see oli just siis, kui mina sõitma läksin, nii et lõppkokkuvõttes pidin ainult ühe hüppaja tee pealt eest hoidma.
Ma väga pikalt ei tahtnud teha ja vb ise natuke pealiskaudsemalt suhtusin asjasse, vaatasin kogu aeg ainult, et  ette ei jääks + takistused olid igal pool ja ei saanud nii palju hobusele keskenduda - ühesõnaga ta traavis nii super ei olnud, aga lõpupoole ikkagi üsna enam-vähem. Aga galopp oli täna peaaegu, et hea! Niinii natuke jäi ainult päris heast puudu... ;) Tõstis kõvasti tuju igatahes. Kuigi ega see ei tähenda, et järgmine kord sama hästi läheb. Selle pärast aga muretsen alles järgmine kord... homme.

Juttu rohkem ratsaniku kohta

Vahelduseks otsustas Albatross mudas mitte püherdada, seega eile käis puhastamine kiiresti. Jalad pesin korralikult ära ja veendusin taaskord südamerahuga, et mingist preist pole jälgegi. Meil viimasel ajal tallis päris mitmeid on see kimbutanud ja siis ma natuke pabistan oma valgesokilise pärast, aga siiani asjata. :)

Trennis proovisin vahelduseks jälgida kahte asja enda juures - et ma põlvi liiga kinni ei suruks ja et ma mõlame ratsmega kogu aeg hobusega kontakti hoiaks.

Esimene neist oli veidi keeruline, kuna trenni alguses hobune oli suht puhevil, vaatas ringi igale poole, tahtis samme lühendada jne. Ja siis korra hüppas värava juures ka platsilt välja - ei tea, mis teda ehmatas. Igatahes tema hüplemise puhul on enamasti kasulik ikkagi jalgadega võimalikult ümbert kinni hoida, nagu mu kogemused näidanud on. ;) Muidu kipuvad teed lahku minema...
Aga üldiselt mul on see suht halb põlvedega surumise komme juba päris kaua olnud - vanasti ei saanud seda kergelt ära õpitud ja nüüd ei saa sellest kergelt lahti. Kui ma põlvedega surun, siis ei saa ma esiteks kunagi normaalselt täisistakut selgeks, sest hoian ennast sadulas kinni. Kui siis põlved lahti lasen, põrkan palju ja kõrgele. Seepärast ongi kogu aeg tahtmine need põlved kinni suruda - siis ju istun enam-vähem paigal sadulas ja on mugavam. Pisikese traaviga hobuste puhul toimib see eriti hästi, Albatrossi puhul mitte nii palju, sest tema traavi puhul pole neist põlvedega kinnihoidmisest tihtipeale piisavalt kasu ja natuke jääb ikkagi ebamugavaks.
Teiseks tõuseb mul kand kogu aeg üles - see on ka nende põlvedega seotud.
Kergendatud traavis ma niivõrd mingit vahet ei tundnud, täisistakus aga küll. Alguses muidugi oli suht ebamugav, aga ma sundisin ennast ikkagi mitte põlvedega suruma. Midagi hakkas arenema, kui ma tõsiselt üritasin kogu keharaskuse alla kanda suunata (ja lahtiste põlvedega oli see isegi võimalik :P), siis tõesti tundusin, kuidas hüppeliiges toimis nagu vedruna ja ma sain kohati päris ilusasti kaasa minna hobusega, ilma ülekeha liialt taha lükkamata (sest see on teine asi, millega ennast ära petta - istuda ainult nö kahe istmikuluu punkti peal ja kõhulihaseid pingutades puusaga kaasa minna igal sammul). Mõneks hetkeks mulle tundus, et ma võib-olla praegu sõidangi umbes nii, nagu ma ilusat täisistakut ette kujutan. Loodan igatahes, et sain mingi väikse nipi jälle kätte, mille kallal edasi töötada ja ehk tuleb ka mingi areng siis...

Teine asi - ratsmetega ühtlase kontakti hoidmine - on ka ju jubejube keeruline. Ma tõesti pole sündinud ratsutajaks, sest kõik tundub keeruline. :P Aga ma ei anna alla...
Seal mul on jälle selline komme, et kui ma rastet järgi tahan anda, siis ma ikka TÕESTI ANNAN. Taanis ma õppisin selle enam-vähem ära, et ma mõlemat ratset korraga väga palju ei kasuta, ja mõlemat korraga ka üleliigselt järgi ei anna. Kui ma aga ühe ratsmega kontakti säilitan (välimisega enamasti, aga oleneb muidugi hetkest), siis viskan ma teise tihtipeale korraks päris lõdvaks. Selle juures on mitu negatiivset asja - esiteks ei saa ma üldse kohe uuesti selle ratsmega midagi teha, kui vajadus peaks tekkima. Teiseks kui ma võimalikult kiiresti üritan sellepoolse kontakti jälle üles korjata, on see hobuse jaoks palju rangem - selles suhtes, et täiesti lõdvast ratsmest nt piirava kontaktini on ju palju suurem maa kui stabiilsest, neutraalsest kontaktist piirava kontaktini. Seega, üritan oma märguandeid võimalikult leebeks teha (andes palju järgi peale nõudmist), aga tegelikult teen rangemaks.
Seda äraviskamist ma kipun eelkõige tegema siis, kui ma väga aktiivselt teise poole ratsmega töötan - nt kui välimisega midagi teen, siis tean, et sisemist pole hetkel vaja, aga selle asemel, et seda stabiilselt hoida, lasen selle lõdvaks. Lihtsam on ju ka - kui ühe ratsmega kontakti pole, siis ma pean oma tähelepanu ainult sellel teisel käel hoidma, aga tegelikult peaks ikka mõlemat kogu aeg suutma kontrollida.

Osaliselt võib-olla mu natuke teistsuguse istaku tõttu, aga traavis oli Albatross lõpus juba supermõnus. :) Väga headel päevadel saan ma traavis nagu kõike-kõike teha (tema oskuste piires muidugi), ta reageerib enamustele märguannetele väga hästi. Edasi läheb hea meelega, tagasi tuleb peaaegu ainult keharaskusele, saab aru mõlema ratsme toimest, hoiab ilusasti kontakti ja on valmis iga hetk ennast sirutama, kui ma ratsme pikemaks lasen. Kui ma lõpus mitmeid ringe järjest pika ratsmega teen, siis ta küll vahepeal kaotab natuke kontakti, aga nii pikalt järjest ta ei peagi suutma veel ilma esiotsale vajumata ette-alla sirutatud kaelaga jooksma + tihtipeale on see ka lihtsalt ringivahtimise asi, kuna lõputraavis ta ei pea enam nii palju keskenduma minule ja hakkab vist rohkem omi mõtteid ajama. Aga lühikesel perioodil ja nendel hetkedel, kui ma järgi anna, ta sirutab 99% korral.... See on väga hea. Üksikute märguannetena teeb ta ka vahet, kas külje poole nõudes säär on sadulavöö kohal või tagapool, st liigutab vastavalt kas tervet keha või ainult tagumiku. Kui kõike korraga küsida (nt küljendamise, traversi puhul), siis satub natuke segadusse.

Sammus on veidi toorem, aga sellega pea lihtsalt ise rohkem tegelema. Ma olen niivõrd vähe sammus tööd teinud, et see ongi normaalne. Võib-olla peaksingi natuke sellele vahepeal rohkem keskenduma. Ahjaa, sammust peatuseid tegi ta eile ilusasti. Väga tihti jätab ta tagumised jalad ripnema ja isegi esimestega ei astu ühte joonde paigale, aga seekord oli hoopis parem. Vahepeal oli täitsa tunda, kuidas ta peatumiseks nö astus edasi piirava kontaktini, mitte ei aeglustanud lihtsalt kuni seismajäämiseni.

Aga galopp... see teeb ikka natuke muret... Ma olen sellest vist juba niipalju kirjutanud, et rohkem pole mõtet sama asja korrata. Kirjutan siis, kui midagi tunduvalt muutub.
Ma arvan, et seal on ka mingi detail, või nipp või misiganes, mida ma tegema pean, millele tähelepanu pöörama peaks. Samamoodi kogu aeg edasi sõites ei hakka midagi muutuma. Kahjuks ei oska ma praegu enam üldse aimata, MIDA ma täpselt muutma peaks.. olen proovinud üht ja teist ja mõtted on otsas. Samas ma tean, et vana joru edasi jätkata pole mingit mõtet. Võib-olla peaks üldse galopi natukeseks sinnapaika jätma ja proovima mingi aja pärast uuesti... Pea on lihtsalt tühi selle koha pealt. Soovitused on teretulnud ;) kuigi ilma nägemata ei tea ju keegi, mida ma täpselt teen ja ei saa seetõttu ka eriti aidata millegi muutmise osas.
Suve-sügise paiku ma tahtsin millalgi minna muruplatsile sõitma - Albatross oleks tõenäoliselt väga energiat täis olnud ja igast asju katsetanud, aga ma tahtsin proovida seal galopeerida - suhteliselt suure ringi ja kõvema pinnase peal. Et maneežis on mõnes kohas pinnas natuke liiga pehme - see võib asja küll raskendada, aga samas ma ei ole väga veendunud, et see peamine põhjus on... Nüüd aga on libe ja sopane ja muruplats ei tule kõne alla. Eiteaeitea.

Aga positiivset on ikkagi rohkem kui negatiivset ja ma ei lase mingil galopijamal tuju kogu aeg ära rikkuda. Albatross on tubli siiski! :)

Kadunud hobu

Pime oli juba, kui talli jõudsin. Tavaliselt tulevad hobused õhtu saabudes kopli esimesse otsa, väravate lähedale, aga Albatrossi seekord nende seast ei leidnud. Asusin siis kottpimedas läbi muda oma kadunud hobust otsima... :P
Päris lõbus oli, täiesti pimedas näeb mingeid hobusekujusid maksimaalselt ehk 50 meetri pealt, aga karjamaa on VÄGA suur, täis kõrgeid künkaid, kraave, puid ja põõsaid. Ühesõnaga ma lihtsalt jalutasin ühelt poolt kopli tagumisse otsa, kus kedagi loomulikult polnud, ja siis hakkasin suure ringiga läbi soo ja muda ronides tagasi tulema. Leidsin tüübid kõige viimasest nurgast, peale väga pikka jalutuskäiku.
Õnneks oli mul seekord aega, nii et see pisike otsimisretk ei viinud tuju alla. Vastupidi, kui ma lõpuks Albatrossi üles leidsin, läks tuju heaks, niisama sügasin teda lihtsalt natuke aega. Talli poole tuli ta täna suurima heameelega ning kui ma vahepeal mudasse kinni jäin ja aeglane olin, jalutas ta minust pisut ettepoole, umbes et "tule, ma näitan ise sulle teed!" ;)
Mõnus mudakoll oli küll, aga pika harjamise peale sai ikka puhtamaks natuke. Siiboja tuli ka mingi hetk talli, sain temalt Albatrossi jaoks natuke vajalikku kraami liigeste jaoks... ja niisama tegin tükk aega parajaks, kuni ta valmis sai ja ära läks.
Siis läksime trenni, tegin mõnusalt pika soojenduse ja mahajalutuse peale trenni, vahepeal muidugi natuke intensiivsemat värki kah. :) Kohati on super (traav peale galoppi), kohati mitte (galopp ise). Galopis ta tahaks ainult esiotsal ja pika ratsmega joosta ning kui ma seda luban, on kõik okei, hobune ka enam-vähem mõnus pehme jne... Kui ma aga natuke midagi rohkem küsida proovin, läheb kõik nässunässu. Traavis ta on küll mu meelest päris ilusasti arenenud ja õpib juurde kogu aeg, aga galopis on kogu aeg nagu sellel samal tasemel. Muidugi alguses ei oskagi ta ennast väga kokku võtta ja lõdvestus on kõige tähtsam jnejne, aga see on juba üsna pikka aega selle koha peal olnud, tahaks natuke nüüd edasi. Vahepeal on küll mingid lühikesed perioodid, kus ma tunnen hästi positiivset muutust, kui vaid suudaks neid kauem ja regulaarselt säilitada. :)
Selles suhtes ei ole ta kerge hobune... minu jaoks vähemalt. Aga kui me ükskord kõigega hakkama saame (ja kunagi ju ikka saame!), siis on see väärt palju rohkem kui mõne hobuse puhul, kellega kõik alati lihtne on olnud.

Teine ruunapoiss, kellega tegelesin poolteist kuud, oli selline - heasüdamlik, tore, ja äärmiselt lihtne hobune. Jutud tema probleemidest ei osutunud minu õnneks sugugi nii hulluks ja temaga oli mõnus tegeleda. Traavis oli ta lõpuks juba päris hea ning algtasemel sai galoppi ka suurte ringide peal sõidetud. Oli jällegi tore kogemus.

Samas praegusel hetkel on supermõnus kõike hästi rahulikult võtta, kasutada aega Albatrossi toomiseks ja puhastamiseks, jalutamiseks, kiiret pole kuhugi. Lihtsalt tunnen rõõmu oma hobusest. :)

Võib-olla mõne aja pärast tahaksin jälle mõne 'projekti' võtta. Eks siis näis, kas leidub keegi... Praegu on niisama hea.

Back on track, ma loodan

On jälle vist aeg natuke midagi kirja panna.

Sain vahepeal Albatrossile sedelga, et natuke korralikumalt kordetööd teha, kuigi ega väga palju ei saanud tehtud sellegipoolest. Ega ma nagunii mingi suur kordefänn tegelikult ei ole, lihtsalt pidin üritama teda natukenegi millegagi vormis hoida. Ühe korra tegin külgratsmetega - laenasin Piretilt ja need olid normaalse pikkusega! Ma panin esialgu loomulikult kõige viimasesse auku, st võimalikult pikaks (sest väga tihti igasuguseid abivahendeid mu arust eriti lühemalt ei kannatagi panna - ei tea, mis ponidele need mõeldud on), aga pärast siiski lühendasin. Aga see oli vist hea, et alguses liiga pikad olid, kuna seekord Albatross hakkas kohe (juba enne külgratsmete mõjumist) ette ja alla otsima ning pärst, lühemate ratsmetega, võttis ka ilusasti kontakti ja ei olnud niimoodi ebastabiilne nagu viimane kord kui proovisin. Aga tegin ka ainult traavi nendega.

Niisama kordel panin talle veel paaril korral mõned kavaletid ette, ta ei ole nende jälgimisega just VÄGA hoolikas, seda tuleb lihtsalt palju teha ja harjutada. Ise peaksin tihemini sellega tegelema.

Ning üks päev, kui mul oli igast asjade kokkulangemise tõttu maailma kõige kurvem tuju, panin talle hoopis mõlemale poole korded külge, läbi sedelga, ja tegin ohjamist. Ta sai kõigest nii kiiresti ja hästi aru - edasi, peatus, keeramine, ka traavi tegime paar juppi. Sellest ei saanud aru, kui ma teda korderingile (ühesõnaga topeltkordele siis) tahtsin juhatada, mul ei olnud ka kordepiitsa ja korde endaga ei saanud ju mitte midagi selles suhtes teha, et see oleks vaid teda tagasi tõmmanud. Seega ma seda rohkem ei üritanud, nagunii pole mul topeltkordega mingeid kogemusi. Aga Albatrossi taga käies reageeris ta küll superhästi, juba korde raskusele suulisel ja puudutusele vastu külgi, otsest kontakti suuga isegi ei pidanud enamasti võtma. Ta tõesti tegi mu päeva jälle toredaks! :)

Üldjoontes need paar nädalakest on aga rahulikult, ilma suurema trennikoormuseta möödunud. Tegelesin temaga niisama, puhastasin, jalutasin käekõrval jms.

Aga nüüd lõpuks saime ka sadula! Ma olen superõnnelik, sest see oli mul hetkel üsna viimane lootus, et midagi talle leida... Aga uus sadul jäab talle turjast tunduvalt rohkem ruumi + sai topitud nii, et tagakaar ka ilusasti vastu hobust on. Albatross on suhteliselt sirge seljaga ja seetõttu paljud sadulad kipuvad tagant natuke õhku tõusma - mitte sellepärast, et oleks liiga laiad, vaid lihtsalt on mõeldud nõgusama seljaga hobusele.

Kui sadulat proovimas käidi, siis Albatross eriti viisakalt küll ei käitunud :P - alguses puhises võõraste inimeste peale, nagu pandaks talle esimest korda elus sadulat selga.. siis valjad poolenisti peas, hakkas lihtsalt mööda talli vahekäiku edasi kõndima... nagu mind polekski seal. Ma ei saa aru, ta pole kunagi nii varem teinud... ja platsil muidugi oli ülienergiat täis, sest polnud ju mitu nädalat sadula all olnud + seal ehitati maneeži piiret, nii et vahtimist oli küllaga. Hiljem ikka rahunes.

Täna siis tegin vaikselt juba trenni - esimesed minutid olid täiesti katastroofilised, peaaegu et hullemad kui eile sadulat proovides. Nii kramplik ja jäik ja kõver oli, mis ta pole ammmmmu olnud. Ma olin juba peaaegu suure pettumuse äärel, aga siis tuletasin meelde kõik põhilised asjad, mida lubasin endale nüüd jälle jälgida (peale ühe Heuschmanni clinic review lugemist) ja toimisin nende järgi - ja hobune hakkas ka toimima. :) Kõik on 99% minus kinni - kui ma ise endaga hakkama saaks, siis Albatrossiga poleks mingeid probleeme.
Galopis oli sama asi nagu alati, et ta üldse ei lõdvestunud ja läks jäigaks jne, aga ma lihtsalt sõitsin teda stabiilselt edasi, väga pingutama selleks ei pidanud, sest energiat oli tal piisavalt. Ja ma sõitsin tükk aega, ise täielikult sellele keskendudes, et ma EI TOHI hakata temaga nö kaklema, ehk vastu hoidma talle ratset või üritama teda käe abil kuidagi muuta, see lihtsalt ei toimi! Ma tean, ma ju (poolkogemata) teen seda alati ja nii tihti ja ta ei lähe sellest paremaks. Sundisin ennast hoidma käed niiiiiiiii rahulikud ja ühtlase kontaktiga kui ma vähegi oskan ja lõpuks - lõpuks! ta sai aru, et see, mida ta hetkel proovib, ei toimi ja pole õige vastus. Proovis teist varianti, ehk laseb ennast lõdvaks ning üritab ennast ise minu järgi sättida. Ja see ongi see õige asi...
Olen täiesti rahul, mis siis, et trenn algas hullusti. Tase pole üldse oluline - edasiminek on oluline ju!

Viimasel ajal on blogijad päris palju oma hobuste müümisest midagi rääkinud, mõned on seda teinud ka. Tean küll seda tunnet, et tahaks olla suuteline hobusega midagi rohkemat teha, kuhugi jõuda - mul on see tunne kogu aeg ja see aitab edasi areneda.
AGA
Ma tean, et Albatrossist loobuma või isegi sellele mõtlema ei paneks see tunne mind iialgi! Sest just tema on see hobune, kellega mul need eesmärgid on. Ühegi teise hobusega sama asja saavutamine pole ju enam seesama...

Kõik ei mõtle nii ja ei peagi, inimesed tahavad erinevaid asju ja leiavad nendeni alati oma tee.

Aga mina mõtlen. Sest sellisest sõbrast ma ju ei loobu. :)

Niisama

Pean vist kellegi anonüümse kommenteerija soovitust ära kasutama ja jätmagi Albatrossi nüüdsest koplikaunistuseks - talle sobiva sadula leidmine on 100x raskem, kui ma arvasin. MITTE ÜKSKI meie talli sadulatest ei lähe talle (mõningaid erahobuste omi ma lihtsalt ei vaadanud, aga vaevalt, et sealgi midagi leiduks) ja ma ei kujuta ette, kust talle see sobiv sadul lõpuks välja võlutakse.
Olen teda suht lõdvalt kordetanud paar korda, siis ta elab ennast NII täiega välja, et õudne! :D Möllab ja pukitab ja kiirendab ja on üldse metslast täis - päris lõbus on vaadata, kuigi kohati nagu läheb juba üle piiri. Õnneks ta teeb seda umbes 5 minutit, siis edasi saab juba midagi nõuda.
Täna jälle sõitsin korra (ühe sadulaga, mis vähemalt natukenegi tundus sobivat - oli küll parim variant võimalikest, aga nii õige ikka ei olnud, kui tahaks), hobune oli üsna ok. Ratsniku all ta sellist möllu õnneks ei korralda.
See nädal on üldse seega natuke tühja läinud, aga kui ma järgmiseks nädalaks mingit sadulat kasutada ei saa, siis teen küll veits tõsisemalt kordel tööd. Latte võiks teha.
Tegelt ei ole ka tühja läinud, sest ma olen niisama temaga aega veetnud, ükspäev nt tegin lihtsalt käekõrval mingeid asju, mängisime jne. Ta oli armas :)

Vaatasin Watermill Scandicu ja Totilase EuroChamps' sõite ja oli kohti, kus mulle nad meeldisid - nt Scandicu galopipikendus ja osaliselt passaaž (aga kohati läks väga käest ära) ning Totilase galopipiruetid ja osaliselt passaaž/piafee. Kurb. Või noh, tegelt võib-olla ka mitte. Sest mõlemas videos oli ikkagi selgelt ka näha, mis on jama. Varem ei ole ma alati näinud. See viimane lõik ei ole vist ühegi lugeja jaoks nüüd loogiline, aga ütleme siis nii, et ma selle osa kirjutasin enda jaoks. :P

Aga mu suur masendus läks üle ja täna mulle jälle meeldib koolisõit. ;) Ma ju USUN tegelt, et seda on võimalik hästi teha, nii nagu mulle meeldiks. Sellega lihtsalt tuleb vaeva näha. Ja mitte lasta end mõjutada neist, kes teisiti teevad.
Täpselt nagu siis, kui ma kunagi ratsutamist alustasin - mingi aeg tulid Merle trennid - ja mingi aeg läksin Taani ning siis polnud enam mingit kahtlemist, vaid ainult õppimine, õppimine, õppimine. Jälle ei saa keegi aru. Ma järgmise postituse kirjutan paremini, ausalt.

Nii paljudel on blogi playlistis see Twilighti lugu, et see kummitab mind. Ilus lugu.

Kurvad jutud

On jälle pisike blogipaus sisse tulnud, aga väga millestki pole siiani ka kirjutada olnud. Nüüd siis natuke on, aga kahjuks mitte häid uudiseid.
Ühesõnaga käis eile sadulapassija ja mu mitme viimase nädala kahtlused olid õigustatud - sadul on Albatrossile turjast kitsaks jäänud. Proovisime küll, et kas kuidagi mingeid patju või pehmendusi kombineerides (nii, et nad turjast seda eemal hoiaksid) saaks kasvõi ajutiselt seda veel kasutada, aga ei töötanud miski. Kitsa sadulaga pole midagi ette võtta. Ka ei olnud ühelgi teisel sadulal, mida ma võib-olla natukeseks laenata oleks saanud, piisavalt laia turjaosa, nii et me oleme täitsa ilma nüüd. Nojah, Albatross on ju suur hobune, suure turjaga ning nüüd ka seljast veidi ilmselt kasvanud, nii et pole sugugi lihtne talle midagi sobivat leida. Kõige kehvem lugu on, et sadulapassija ei teadnud ka ühestki müügis olevast sadulast, mis talle sobiv võiks olla - kõik pidid pisut kitsaks jääma.
Nii et üsna lootusetu lugu. Ometi ma niinii väga tahan koolisõidusadulat. Enam ei kujutaks üldse üldsadula ostmist ette, kuigi võib-olla siiski peab... Mingit väga uut ja kallist sadulat ka ei saa väga endale lubada, eriti kui praegune ka veel alles on - vaevalt, et ma selle vääga kiiresti müüdud saan.

Oeh. Homme saan võib-olla natuke selgust asjas - et mis ma nüüd siis edasi teen.

Teine asi on muidugi see, et see sadul on talle ilmselt juba mitumitu nädalat ebamugavust ja võib-olla valu tekitanud, nii et mul on veel väga halb enesetunne ka seepärast. :( Oleks pidanud kohe, kui kahtlustama hakkasin, midagi ette võtma. Ma tõesti ei uskunud, et liiga laiast sadulast võib 2-2,5 kuuga saada liiga kitsas. Oleks PIDANUD uskuma, sest loogiline, ju, et peale puhkust ja treeningu muutust võib ka hobuse selg väga kiiresti muutuda, aga. Ma ei tea. Rumal hobuseomanik olen lihtsalt. Kuigi ma tahtsin ju niinii väga, et tal enam kunagi ei peaks selliste asjade pärast halb olema...

Peaksin teda nüüd natuke kordetama vms, et ta päris seisma ei jääks, muidu pole senisest tööst mingit kasu olnud ja ei saa uut sadulat (kui kunagi peaks mõne leidma) ka korralikult sobitada. Aga ma isegi ei taha. Tahaks ta lihtsalt jätta karjamaale ja käia teda vaatamas ja patsutamas ja porgandit viimas, sest nii oleks tal kõige parem. Nii ei saaks talle oma oskamatuse ja mõtlematuse tõttu halba teha.

Üldse ma viimasel ajal mõtlen nii tihti, et kogu see ratsutamine jms on üldse kohati nii mõttetu värk ja ma ei tea enam, kas see on üldse see, mis ma tahan. Ma näen ainult seda, kuidas proovitakse hobuseid võimalikult palju enda kontrolli alla saada ja tehakse kõik selleks, et nad oma tahtmist mööda mitte enam ainult käituda ei saaks, vaid ka oma tahtmist näidata ei üritaks. Jah, ma tean, et kõik ei ole sellised, aga nemad ei paista selle suure massi seast enam silma. Ja paljud väidavad üht, aga tegelikult suuremas osas käituvad täpselt nendesamade, vastikute põhimõtete kohaselt - lihtsalt teiste vahenditega, teistsugusel viisil. Ja ma ei taha olla üks neist.

Ma võin ju mõelda, et mina ei käitu oma hobusega nii. Võin öelda, et kõige tähtsam mu jaoks on see, et meil mõlemal oleks hea (mis on täiesti tõsi), aga see ei tähenda midagi, kui ma lasen 3 nädalat ringi sadulaga, mis ei sobi. Või sõidan 30 minutit oma arust "natuke kange" hobusega, kui pärast tuleb välja, et tal on kabjas (tõenäoliselt üsna valus) põletik. Või kui ma toon ta karjamaalt alati trenniks sisse, kuigi vahel ta selgelt näitab, et tahab välja teiste juurde jääda. Või kui ma sikutan ratsmetest, kui ta millegi kartmise tõttu ära joosta üritab.
Nendel hetkedel ei loe mitte midagi see väike tõsiasi, et mulle tegelt läheb korda, mida hobune mõtleb või tunneb.

See on ilmselt üks negatiivsemaid postitus mu blogimiste ajaloos, aga vahel lihtsalt tulevad kõik sellised mõtted korraga pähe ja siis mul on kõige pärast niinii kurb.

Tegelikult on Albatross ka viimasel ajal hea olnud - mõnes asjas rohkem, mõnes vähem. See postitus ei olekirjutatud sellepärast, et mul temaga nüüd äkki kõik halvasti oleks. Pigem seepärast, et ta on just nii tubli ja püüdlik ning ma tõesti tahan, et tal alati hea oleks...

Võistlused

Ahjaa! Ma ju täiesti unustasin kirjutada võistlustest, mis meil olid. :D Pisikesed, peaaegu omavaheliselt (2 hobust oli mujalt ka).
Otsustasin lõpuks ikkagi võistleda, mis siis et ma nüüd jälle poolteist nädalat polnud hüpanud jnejne.
Kõigepealt oli 70 cm ja siis pärast oli väike 60cm ristid (mis tegelt olid veel palju madalamad, nagu kõrgemat sorti kavaletid umbes). Kõrgem oli 90 ja seda ma ei sõidaks ju.
Igatahes ma mõtlesin kogu aeg ainult selle peale, et saaks ta hästi aktiivselt ja suht kiiresti liikuma, sest siis ta hüppab. Ja soojendusel oli ka päris hea, ise veits tolknesin vahepeal, aga hüppas hästi. Isegi mingite värviliste kastidega okserit, kus ma ise juba vist valmistusin, et ta jookseb mööda ja siis tegin maeiteamida seal seljas, aga tema ikkagi hüppas, nii tubli!
Aga siis kui mu kord võistelda tuli, sain ma suure üllatuse osaliseks - hobune lihtsalt kihutas (noh, tema kohta kihutas) mööda platsi ringi ja kui ma takistuse poole suunasin, siis sellise hooga vedas peale, et jubeee. :D Ma ei olnud üldse selleks valmis, aga tagasi ei hakanud ka eriti võtma millegipärast (kartsin, et siis ei hüppa vms) ja siis oligi päris kole - ühele süsteemile läks viltu ja vingerdades ja peale seda pani otse süsteemi vahelt välja. Teist korda sain rohkem ette valmistuda ja otse üle tulla, kuigi tal oli jälle mingi action sees. Ja siis mingi hetk ta kas otsustas midagi karta või vahtima jääda või ma ei saanudki aru, igatahes pooldiagonaalis vastu seina sõites (kus ainuke loogiline võimalus on vasakule keerata), läks tema järsku hoopis paremale ja mina teises suunas. :D Nii see lõppes.
Teine parkuur oli nii madal, et seal ta eriti hüpata ei viitsinud (mida ma ka arvasin), aga mul oli tegelt hea meel, et ikkagi seda otsustasin ka sõita, et sain siis nö vigade paranduse teha. Soojendus oli umbes sama, ainult et paar korda ta kolistas neist üle, selle asemel et hüpata. Päris sõit algas JÄLLE samamoodi, aga nüüd mul oli üsna ükskõik kõigest muust, tegelesin ainult sellega, et ta jääks kontrolli alla. Õnnestus ka, kuigi vahepeal võtsin isegi traavi, sest ma poleks teda suure hoo pealt nii järsult keerata suutnud. Selle siiski sõitsime läbi, mis siis, et Albatross eriti enam hüppamisega vaeva ei näinud.

Kuigi võistlus läks suht metsa taha, siis tegelikult mul on isegi hea meel, et ta niimoodi actionit täis läks, sest kui ma teda kontrollima õpiks (mis on veits raske, kui ta trennides selline pole), siis ma kujutan ette, et nii ta hüppab paremini ja mul on tegelt lihtsam. See ei ole väga lõbus, kui kooogu aeg pead hullult edasi ajama, siis ei suuda endale ka üldse keskenduda jne.

Aga nüüd me vist natuke võtame vahepeal hüppamisest pausi, pean veits ratsastusega rohkem tegelema. Ja TEGELIKULT pean ikkagi tunnistama, et koolisõit on 100x rohkem meie ala. :) Mis siis, et me eriti hästi veel ei oska.

Jälle natuke parem

Albatross sai oma teise vaktsiinisüsti ka kätte. Lasin igaks juhuks hambaid ka vaadata, kuigi ei uskunud, et seal mingi probleem olla võiks. Ei olnudki teravad ega midagi, Siiboja ainult arvas, et tal võivad veel kasvada mingid hambad - kui hakkab imelikult söömise ajal käituma, siis peab uuesti vaatama. Aga see ei saa siis olla kõhnumise põhjuseks.
Õues ta ka üldse ei viitsi heina süüa, ainult otsib oma üksikuid kuivanud liblesid karjamaalt. Ei usu, et ta teisi hobuseid kardab ja sellepärast - alati on ikka mõned vabad heinahunnikud, kus kedagi ei ole + ta saab paljudega hästi läbi ja osade üle ka domineerib selles karjas.
Kui trennis käin, siis vähemalt natukenegi hoian teda alati sees, lasen heina/silo süüa ja hiljem kaera ka koos oma vitamiinide ja asjadega. Pmst praegu ta MINU arust pole enam rohkem kaalust alla võtnud, aga ei tohi ka... praegu pole veel otseselt kõhn.

Sadulapassija saab ka õnneks suht varsti tulla - eks näis, mis ta ütleb.

Trenniga ma jäin täna täitsa rahule (üle pika aja). Ja jälle muidugi sõltus kõik minust endast - kohe alguses võtsin eesmärgiks, et sõidan ta märguannete peale hästi tundlikuks ning siis jälgin, et ise neid jälle üle ei kasuta. Tundus, nagu ta oleks kohe trenni alguses mu plaanist aru saanud, sest ta reageeris superhästi kõige peale ja oli püüdlik. Tegelt ma arvan, et ta on alati sama püüdlik, lihtsalt ma ise jälgin ennast enamasti vähem, teen vigu ja õpetan teda seetõttu valesti käituma.

Igatahes ma püüdsin seda kõike jätkata traavis ja galopis - paar korda küll natuke läks käest ära, peamiselt seetõttu, et ta tähelepanu kadus minult ja ta lihtsalt PIDI vaatama mingeid inimesi või koeri, kes eemal liikusid. Siis on võimatu midagi teha. Või noh, ma pean ta tähelepanukuidagi tagasi saama, aga siis ei pea sellest imeõrnast sääresurvest või tasakaalumuutusest, millele ta muidu hästi reageerib. Sellisel juhul ma lihtsalt pean midagi natukene radikaalsemat korraks tegema, et ta taas keskenduks. Nt teen mõne järsema sääre eest astumise või surun ta korraks keskmisesse traavi vms. Alati igatahes sõidan edasi (või ka küljepeale), mitte ei võta tagasi. Ma mõtlen, et kui ma tingimata millegagi korraks liialdama pean, siis pigem säärega, kui ratsmega.
Igatahes, pika jutu kokkuvõteks - alguses võttis küll natuke aega, kuid lõpus läks ta päääris mõnusaks. Lihtsalt ise pidin kogu aeg ennast 100% jälgima, et ma ei muudaks oma märguandeid liiga tugevaks - siis toimis kõik. Isegi galopis sain ta vahepeal täiesti HEAKS. Seisu, sammu ja traavi piires tulid ka üleminekud lõpuks ühtlaselt välja.

Teine ruunapoiss on ka hoogsalt arenenud - nüüd traavitame juba rahulikult mõlemat pidi ringi, täna tegin juba rohkem kaheksaid ja suuri ringe ka. Kui juba sõitma hakata, siis ta on küll täitsa rahulik, ainult päris alguses, peale selgaminemist tuleb vahel mingil põhjusel pisike paanikahoog - see aga on ehk lihtsalt harjumise asi.

Nii hea poiss :)

Raspeldasn Albatrossil natuke boksis täna kapju - ei viinud vahekäiku, sest mul oli kiire ja ei jõudnud oodata, kuna ta oma söömisega lõpetanud on. Siis mingi aeg ta lõpetas ja selleks ajaks, kui ma kolmandat kapja lõpetasin, oli ta ennast ukse ette sättinud ja ninaga selle juba pärani lahti lükanud (see ei olnud ju kinni, sest ise olin sees). Mõtlesin, et kohe jalutab välja, aga kui kabja maha panin ja tahtsin kiiresti ukse ta nina ees kinni tõmmata, vaatas ta mulle täpselt sellise näoga otsa, et "ära muretse, ma ju ainult VAATAN välja" ja tõstis ise viimase kabja üles. :D
Ta neid tagumisi tõstab tihti ennatuslikult, kui ma juba kapjade kallal olen, aga seekord oli ajastus küll super :P Itsitasin seal omaette veits, lõpetasin viimase kabja ka ära, siis läksin veel järgmise boksi juurest nööri tooma ja Albatross ilusasti ootas oma ukse peal, kuni tagasi tulin :)
Ta on lihtsalt nii super! Jaaa, Kurtnas ma ka kunagi puhastasin ja panin teda valmis vahekäigus nii, et nööri polnud küljes, nii et see paigal seismine polegi mingi uus või imeasi tema jaoks, aga sellised pisikesed juhtumised teevad tuju alati heaks.

Kui teda ja teist ruunapoissi korraga tagasi koplisse viisin, siis ruunapoiss jalutas minema, aga Albatross jäi värava keskel seisma ja vaatas mulle tükk aega otsa nagu ei saaks aru, mida ta nüüd siis tegema peab, ära minema või?!? :P Patsutasin teda veel natuke ja siis ikka andsin märku, et võiks edasi liikuda, sest mul oli tõesti kiire.
Varem pani ta ju galopis minema teiste poole, kui karjamaale lasin. Samas, kui ta seda tegi, siis oli lahe vaadata teda jooksmas.. ja.. kokkuvõttes ta võib ükskõik mida teha või kuidas käituda (no mitte otseselt halvasti, aga seda ta nagunii eriti ei tee), IKKA on hea, sest ta on ju Albatross. :)

Ja ma uurin vist uuesti natuke sadula kohta. Võib-olla ma kujutan ette või vaatan midagi valesti vms, aga mulle tundub, et see hakkab kitsaks jääma. Kuidas see võimalik on - ma ei tea, sest kui ma sadula ostsin, siis oli see Albatrossile lai! Ja meelega sai natuke laiem valitud, arvestades, et tal peaks turja ja selja kandis lihased kõvasti kasvama (alguses sõitsin padjaga, et turja peale ei vajuks). Ei kujuta ette, kas see on võimalik, et ta selle paari kuuga nii palju muutunud on, et liiga laiast saab liiga kitsas?
Ehk on lihtsalt mingit teistmoodi toppimist vaja vms... Ma ei tea, aga ma tahaks lasta kellelgi igaks juhuks ikkagi uuesti üle vaadata. Praegu ta veel kuhugi turja vastu mu meelest küll ei käi, aga kui oma raskusega seljas istun, siis suht lähedal on sellele küll. Kahju iseenesest, kui see sadul tõesti sobima ei peaks, sest muidu olen küll sellega juba nii ära harjunud ja rahul.
Eks näis.

Oh, aga üldiselt on elu ikka nii hea, nii hea. Albatross on parim, mis minuga juhtuda sai.

Koolisõit

http://www.youtube.com/watch?v=8hIXGiV4N4k

See ongi ju koolisõit.

Esiteks ei mahu mulle lihtsalt pähe, kuidas keegi üldse saab tahtlikult niimoodi ratsutada.

Teiseks on väga kurb see, et nemad on need, keda austatakse ja hinnatakse. Tõenäoliselt viimane kui üks teist, kes seda videot praegu vaatavad, leiavad kindlasti, et see on jube - ma ei kahtlegi selles. Kui paljud aga ei ole mõelnud nt Edward Gali või Anky hobuseid võistlustules nähes, et jaa - see on võimas ja tahaks ka olla suuteline niimoodi sõita. Ja see on minu arust kohutav. Sõna otseses mõttes.

Vahel ei huvita lihtsalt inimesi, mis toimub väljaspool võistlusareeni - nad jätavad selle kahe silma vahele ja hindavad ainult seda, mida tol hetkel näevad. See ei loe, kui treeningu ajal ripub hobuse keel sinise ja tuimana hammaste vahelt välja ja ratsanik, olles selle lihtsalt suhu tagasi toppinud, jätkab samamoodi veel tund aega. Jah, reeglite järgi ongi nii paika pandud, aga see on ju vale. Enamasti on treeningu tulemusi ka võistlusväljakul ühel ja teisel määral näha, aga see samuti ei loe, sest hobune on efektne ja pilkupüüdev.
Ja vahel lihtsalt ei olegi teada, mis hobusega toimub, sest alati ei ole seda lihtne näha. Võib-olla väga hea silmaga ja kogenud hobuseinimene näeb seda praktiliselt alati. Mina ei näe alati, näen vahel. Need, keda see ei huvita, ei näe kunagi.

Ja põhjendus, et kui nad kõik võidavad ja teistest üle on, siis järelikult PEAB see millekski hea olema - see ei maksa mitte midagi. Ma ei tahaks MITTEMITTEMITTE kunagi kuskil tipus olla või kellelegi eeskuju näidata, kui ma niimoodi hobusega käituks.

Samuti ei ole olemas sellist asja nagu "poolrollkur või natuke hobuse ülepainutamist või vertikaali taga sõitmist ei tee ju midagi ja on vahel kasulik/hea". Sest kui sa teed seda kasvõi NATUKE, siis on järgmine samm väga lähedal ja sellest järgmine samuti ning varsti pole esialgsetel põhimõtetel enam mitte mingit väärtust. Selline sõitmine nagu videol näha, ei kao mitte kuhugi, kuni seda (või sama asja pisut tagasihoidlikumat vormi) teiste poolt aktsepteeritakse.

Veetsin mingi päev umbes poolteist tundi internetist erinevaid koolisõduvideosid vaadates selle eesmärgiga, et leida midagi HEAD. Midagi, mida ma võiks täielikult endale eeskujuks võtta, sest jah, negatiivset kriitikat ilmub igal pool liiga palju võrreldes positiivsega. Aga ma ei leidnud mitte midagi. MITTE MIDAGI, mida ma tahaks teistele näidata, et näe - sõitke nii. Ma nõustun, et mul on võib-olla ees mingi pilt ideaalratsutamisest, mida tegelikult ei eksisteeri ja ei hakkagi kunagi eksisteerima - võib-olla tõesti peab leppima natuke vähemaga, aga ma tean 100% mida ma EI taha ja see kogu eelnev postitus ning video on selle väljendamiseks.

Albatrossiga mitte otseselt seotud postitus, aga väga tähtsate teemade jaoks (mida see kindlasti on) lubab ta ehk oma blogipinda kasutada.

Siit see teema, mis mind kõige üle (taaskord) mõtlema pani. http://www.ultimatedressage.com/forums/viewtopic.php?t=171487

Vastupidavad ;)

See on positiivne, et Albatross ei lähe enam peaaegu ÜLDSE märjaks! :)
Vanasti ta oli suht iga trenni lõpus täitsa märg, nii talvel kui suvel, aga nüüd vaevu sadulavöö alt läheb niiskeks. Okei, ma ei tee väga pikki trenne, mingi 40 minutit enamasti, aga enamasti suht intensiivselt, sammuosa on ainult vahepeal umbes poole ringi jagu korraga, et kaela sirutada. Nüüd võiks muidugi juba rohkem hakata sammus ka töötama, aga see teine lugu.

Mõned kurdavad vastupidi, et ei saa hobust kuidagi niiskeks sõidetud, järelikult pole korralikult trenni teinud vms. Aga ma ei tea - mu eesmärk pole, et hobune PEAB trennis elu eest pingutama ja lõpuks väsinud olema. Kui ta suudab minu nõutud asjad ilma suurema pingutuseta ära teha, siis milles probleem? Siis võiks muidugi lihtsalt rohkem nõuda, aga samas peab enne eelmised asjad paremini selgeks saama kui rohkem nõudma hakata - füüsiliselt ta võib ju valmis olla, aga kui ta aru ei saa minust, siis pole asjal mõtet.
Samuti olen ma 100% kindel, et kui meil midagi välja ei tule hästi, siis põhjuseks pole kindlasti mitte see, et ta ei pinguta piisavalt, vaid et ma lihtsalt ei oska õigesti seda selgeks teha. Ja on olnud trenne, kus ma tõesti tunnen, et tal tõesti kogu keha töötab kaasa, aga sellepärast ta rohkem märjaks küll pole läinud.

Nii et hea meel on mul. :) Tekki pole veel kotistki välja õngitsenud - nagunii hoian teda pool tunnikest peale trenni sees, et süüa anda (kipub jälle veidi kaalus alla võtma) ja selle ajaga jõuab ka sadulavööalune piirkond täiesti ära kuivada. Nii hea ja lihtne - saab hobuse peale trenni uuesti välja lasta, ei pea muretsema külmetamise ega tekkide lõhkumise pärast. :P Ta käib ju ikka veel hommikul umbes 8-st õhtul 9-10 ni väljas. Niiheaniihea!

nii ja naa

Tänasest ma suurt midagi ei kirjuta, sest polnud kuigi rahul. Algusest peale oli Albatross natuke imelik, sääre peale eriti ei reageerinud (see pole väga temalik) ja VÄGAVÄGA kõver oli terve see aeg kui vaba ratsmega sammu käisin. Kui ta ühele poole ennast sättima hakkab (tavaliselt paremale), siis nüüd saan juba enamasti ainult natukese vastaspoole sääre survega teda korraks teisele poole painutada ja siis läheb enam-vähem sirgeks, aga täna oli tal sellest suht ükskõik. Esimesed paar minutit traavis olid isegi paljulubavad, tunduvalt parem kui sammus, aga kõik läks ikka kuidagi käest ära ja ei tulnud sealt kokkuvõttes midagi väga head.

Traavis ma üldse eriti ei sehkendanudki, tegin hoopis samm-peatus-taandamisi (ei olnud kah väga head, aga neid pole palju harjutatud ka) ja siis natsa mässasime galopiga. Galopp, nagu juba arvata võis, polnud kah suurem asi, aga suhteliselt kaua tegelesin sellega ja lõpuks kohati täitsa toimis. Vähemalt seegi hea. See oli vist sellepärast, et ta muutus tagant hullult aktiivseks, tal polnud muud võimalust, sest ma õpetasin temalt lolli kommet - tagant üles viskamist - ära. St, et suhteliselt tihti säärele lisaks panin steki vastu, ja tõesti, ainult PANIN vastu, nii vaikselt kui sain ja siis lihtsalt natuke surusin tugevamalt vastu teda, et see teda ei kõdistaks, kuna see oleks ju häiriv. Igatahes, peale 2 trenni (üks päev varem tegelesin ka sellega) on ta enam-vähem tagant viskamise ära lõpetanud. Lihtsalt kui ta viskab, siis ma panen steki uuesti samamoodi õrnalt vastu ja kui enam ei viska, siis kiidan ohtralt. Ma küll kartsin, et sellest võib väike rodeo tulla, aga ta sai VÄGA kiiresti asjast aru ja polnud eriti mingit probleemi. Nüüd ta veel teeb vahel sellise natuke jänkuma hüppe, aga üles ei viska. Aga siis selle stekiga puudutamise peale ta lihtsalt läks niinii erksaks lõpuks, et jooksiski ilusti aktiivselt tagant. Mis on iseenesest super - ma ei tahagi ju, et ta stekki ignoreerima hakkaks, vaid et ta just aktiivsemaks muutuks.

Ahjaa, siiski sammus tegin sääre eest astumist nii, et 2 sammu ühele ja kohe 2 sammu teisele poole - tuli päris hästi, nii et sel määral ikkagi mingi aeg reageeris säärele. Ilusasti.

Nii palju siis sellest, et ma tänasest ei kirjuta.

Tegelt tahtsin kirjutada sellest, kui super ta üks päev traavis oli - lihtsalt ideaaaaaaalne. Aga nüüd ei hakka teist sama pikka joru otsa kirjutama. Sõna ideaaaaaaaalne peaks kõik ütlema. Oh, oleks vaid tihedamini nii.

Ja teise ruunapoisiga läheb ka hästi! Ühe korra kõõlusin ja käisin lõpuks seljas natuke sammu, nii et omanik hoidis käe kõrval. Edasi olen üksi toimetanud - aga olen ju nii harjunud ka. :) Igatahes käisin lahtiselt sammu, hobune on suht juhitav, sest talle on topeltkordet või lihtsalt ohjamist tehtud. Kui paar sammu traavi tegin, siis polnud ka midagi, aga kui natuke pikemat juppi üritasin ja kergendama hakkasin, siis küll ehmatas, tõmbus kangeks ja üritas korra alt ära hüpata. Õnneks sain ta maha rahustatud enne, kui ta midagi veel reaalselt teha jõudis.
Täna aga - täna proovisin uuesti paar juppi pikemalt traavida (ilma kergendamiseta küll seekord) ja tubli oli, ei teinud teist nägugi! Nii et ehk saab asja küll. :)

Tulid mõtted pähe

Pmst ma olen Albatrossile õpetanud galopis steki peale tagant üles viskamise. Ma ei ole aru saanud, miks ta selle peale peaks protesteerima, kui sammus-traavis pole mingit probleemi, stekki iseenesest ta ei karda ja nagunii alati ainult natuke puudutan teda sellega. Aga nüüd mulle tundub, et see ei olegi protesteerimine - ta arvab, et peabki nii tegema!
Ma olen ikka "geniaalne", tõesti!

Õnneks tundus see mulle kummaline ja hakkasin asja üle mõtlema (ja nüüd loodetavasti leidsin siis lahenduse), mitte ei veendunud, et hobune hakkab vastu. Seega pole ma vähemalt Albatrossile ülekohut teind.

Aga kui aus olla, siis ma tean ju nagunii, et Albatross ei hakka vastu. :) Ta alati vähemalt püüab ning näitab siis välja, kui ta mingil põhjusel ei saa või ei oska.

Ükspäev tuli mulle pähe, kui tihti ma olen peale Albatrossi endale saamist temale mõelnud ja õnnelik olnud. Ja siis ma kujutasin ette, mis oleks, kui ma kõikide nende kordade ajal oleks talle mõelnud, aga hoopis samavõrd õnnetu olnud, sest ta oleks Soome läinud... Sellele on päris jube mõelda.

Kuigi ma teen temaga trenni ja tahaks õpetada mõnigaid asju, jõuda teatud tasemele, siis TEGELIKULT pole sellel kõigel ju mingit tähtsust! Ükskõik, milline ta on või milliseks ta saab, ikkagi on ta võrratu ja seda ei muuda miski.

Pisut veel...

Paari asja tahtsin veel kirja panna. Lihtsalt, endale mingil määral meeledetuletuseks ja nii...
Et ta on nüüd tallis alati täiesti rahulik, pole sellist närveldamise probleemi nagu varem. Aga natuke jama on olnud karjamaalt ära tulemisega - kätte annab ilusasti, aga teiste juurest ära ei taha tulla. Samas, kui juba kaugemale olen jõudnud, siis pole tal enam midagi selle vastu (võrreldes esimeste nädalatega, kui ta hirnuma ja ringi hüplema hakkas mul käe kõrval). Igatahes, üritasin nüüd oma loetud tarkust kasutusele võtta ja mõtlesin teha karjamaale paar sellist kindlat punkti - üks on umbes keskel ühe aia ääres, kust alati mööda tuleme, kui ta karjamaa teises otsas olnud on; teine on just värava juures. Igatahes, nendes punktides märguandena koputan vastu aeda ja siis annan talle midagi head. Ja kusuures see on toiminud küll - esimesi samme teiste juurest eemale ikka ei taha astuda (seda üritan ka muidugi pos. kinnistamisega õpetada, aga see on pisut raske, kui ta tulla ei TAHA), aga kui juba tulema hakkab, siis ise energiliselt jalutab nende punktide poole ja juba teab, et midagi head ootab. ;)
Loodan, et suudan ka midagi sellist välja mõelda, mis teda kohe alguses liikuma ärgitab. St ma pean seda lihtsalt õpetama või siis mõtlema välja, mis talle võiks tähtsam olla kui kari. Sellist asja ei ole just kerge leida...

Täna meid oli platsil kole palju, aga see panigi mind rohkem voldikesi ja pöördeid sõitma, ringi manööverdama. Tegin hästi palju igasuguseid külgliikumisi ka vahele ja lõpuks ta väga ilusasti ja kiiresti vastas kõigele. Kuna ta nüüd sääre eest astub ja õla sees teeb ka, siis peaks traversi ka ikkagi selgeks saama. Ma veits muretsesin selle pärast, sest viimati kui proovisin, ei suutud ma midagi talle selgeks teha (üle kuu aja tagasi). Täna aga niimoodi pooljuhuslikult nagu hakkasin õlad sees tegema platsi keskel ja siis proovisin painet korraks vahetada ja toimis! :D Päris naljakas oli. Hästi natuke muidugi, aga siiski... Ehk saame tasapisi seda paremaks ka.

Need külgliikumised olid täna päris head, üldine olek midagi väga erilist ei olnud, ruumi ei olnud ka ju palju.. aga siis üsna lõpus läks ta mingil hetkel traavis nii teistsuguseks - võttis rahulikud, aga aktiivsed ja suured sammud ning kuigi ta liikus seljast rohkem kui tavaliselt, oli nii mugav istuda! Ma alati vaevlen temaga täisistakut tehes, aga nüüd korraks oli see väga kerge... Seda olen temaga vahel varem ka tundnud, aga mitte kuigi tihti. Aga jällegi - tuletas mulle vähemalt meelde, kui hea võib hobune tõesti pingevaba seljaga olla ja tean, mille poole püüelda.

Ahjaa, ma veel natuke vaatan ja mõtlen, aga võib-olla kirjutan mõnda aega ka ühe teise hobuslase arengust - tegemist ka 5-aastasega, aga veel päris saduldamata, sest tal pidi selle koha pealt mingi kiiks olema. Eks näis, kas saame hakkama. :) False Pass x Hermelin, aga rahumeelne nagu torikas. Tõesti, ta tundub väga mõistlik tore hobune, käitub hästi, ei närvitse ega karda - ainult ratsanikule seljas on ta kategooriliselt vastu, vähemalt nii mulle räägiti.
Täna igatahes kõõlusin ühel ja teisel pool sadulat, natuke silmad kõõrdi vaatas küll ja tõmbas end veidi kangeks, aga otseselt midagi ei teinud. Kõndisime ringi üht- ja ringi teistpidi ja lõpetasime tänaseks heaga. :)

Kahe nädala tegemised

Plaan oli selline, et ma natuke aega ei kirjuta, selleks et saaks siis korraga midagi kirja panna. Nüüd aga selgub, et mul ei ole ikkagi midagi kokkuvõtvalt öelda võimalik. :D Meil on lihtsalt olnud nii häid kui halbu trenne, maastiku- ratsastus- ja isegi hüppetrenne, aga kõigist neist midagi kokku võtta on üsna võimatu. Kirjutan siis ikkagi lihtsalt kõigest natuke.

Positiivne on see, et nende peaaegu kahe nädala jooksul olen ma Albatrossiga sõitnud kõigekõige paremat traavi ja galoppi, mis ma temaga kunagi teinud olen. Nii et kohati nagu tipphetked. ;) Samas, neid mõlemat oli ainult natukene korraga, galopp oli hea ühel päeval ja traav paar päeva hiljem ning peale seda pole ma uuesti seda nii head tunnet tagasi saanud. Aga vähemalt andis see siiski omamoodi kindlustunde - ma vähemalt tean, milleks me parimatel päevadel võimelised oleme ja see polnudki väga paha. ;) Tuleb lihtsalt uuesti ja uuesti ja üha tihemini oma trennides sinnamaale jõuda.

Oskan öelda vaid niipalju, et heale galopile eelnes see trenn tükk aega traavitööd ning heale traavile eelnes palju sammutööd. Järelikult eeltöö on ikkagi üks tähtsamaid asju ja ilma selleta polegi midagi head loota - samas eeltöö ei tähenda alati, et järgnev asi ka hästi läheb (seda katsetasin ju teistes trennides see nädal, kus ta ikkagi nii mõnusaks ei läinud).
Üks trenn oli ta päris kehv ka, soojendasime maastikul ja siis läksime platsile, aga sinna pandi just sama päev uus pinnas ja see VAJUS nii, et ma tõesti tundsin, kuidas Albatross lihtsalt ei jaksanud joosta ja julmaltvajus ratsme otsa kogu aeg, kuidagi ei saanud teda sealt ära. Lõpetasin kiiresti ära ka, sest see polnud ju hobuse viga... Platsi tuleb nüüd palju kasta, siis peaks hakkama rohkem pidama.

Siis, maastikutrenn oli päris vahva, ma oleks peaaegu alla kukkund, aga eiiii. Tegime kuskil mäe nõlval kordamööda kolmekesi galoppi. Esimene kord pukitas ta siis, kui pidi all koos teistega ootama, samal ajal kui 3 minema kihutasid. Seda ma ootasin ette ka, et ta niisama seisma pole nõus. Jalutasime vaikselt ja siis järsku hüppab kohapeal õhku, aga selle saime kohe jälle kontrolli alla. Hullem oli siis, kui meie kord minna oli, kuigi selle pärast ma ise polnud eriti mures. Albatross on millegipärast teiste hobuste üle rohkem domineerima hakanud kui varem (võib-olla ta lihtsalt uues kohas pidi õppima enda eest seisma?) ja siis kui meil parasjagu kõigekõige kiirem hoog sees oli, otsustas ta täie kima pealt äkki ühele ponile meie taga täiega üles virutada. :S See viskas mind päris korralikult sadulast lahti, jalus kadus jms, aga hobustel võttis see ka muidugi tunduvalt hoogu maha ja Albatross kusjuures jäi täiesti kontrolli alla, kui ma teda (natuke vist ka ratsme otsas rippudes, kuna mu tasakaal oli olematu :( ) tagasi võtsin ja edasi jätkas normaalses galopis, nii et kõik läks hästi. Ma arvasin, et ta niisama pukitas - kui teada sain, et lüüa üritas, siis ol küll suht jube... õnneks keegi pihta ei saanud. Mulle meeldib, et ta veits enda eest seisab, aga ma ei tahaks, et ta ise kurjaks teiste vastu muutuks... :( Aga võib-olla see oli ka lihtsalt mänguhoos tehtud vms?? ma ei tea...

Ja viimaks siis hüppamine - ka seda oleme pisut harrastanud. Ma pean õppima teda rohkem liikuma panema - ta läheb küll sääre peale mu arvates päris ilusasti, aga ma lihtsalt ratsastustrennides proovin teda alati natuke pigem kokku sõita - tal on niigi pikk samm ja maneež pole väga suur ju. Siis kui ma ise kõike hästi teen, siis Albatross enamasti hüppab ka. Kui ma ennast jälgida ei suuda, siis ta ikka vajub peale takistust või hüppab hästi alt vms. Paar korda tulime ka ühte rida, kus oli 2-ne peneroll ja siis veel kaks takistust 1 fulee tagant - see oli suht katastroof. Ta pole (minuga vähemalt, vb Kurtnas Evelyga hüppas) ju peaaegu üldse mingeid ridu hüpanud, v.a. kunagi ammu Merle trennis mõne korra, nii et läks üsna ähmi täis ja vingerdas ja ei saanud aru, kuhu oma jalgu panna. Aga viimane kord läks juba täitsa ilusasti, ise tundus hullult keskendunud ja pingutas. :P Siis lõpetasime ka.

Ratsastuse koha pealt ma võiks siiski kokkuvõtlikult öelda, et nüüd ma suudan ta (mitte ALATI, aga enamasti) kõikides allüürides ikkagi enam-vähe ära lõdvestada, nii et nüüd tuleb hakata tõsisemat tööd tegema. Hea muidugi küsida, et mida ma siis siiani need 2 kuud olen teinud, aga ma ei saa ju hobusega mingeid koondavaid harjutusi vms teha, kui ta iga asja peale krampi läheb ja ei reageeri piisavalt hästi jnejne. Nüüd peaks olema eesmärgiks teda esiotsalt rohkem ära saada ja tagajalad aktiivsemaks muuta. Aktiivsemaks selles mõttes, et nad hakkaks kandma, mitte ainult tõukama.

Tegelt nüüd on ikkagi paljupaju asju veel, mida tahaks kirja panna, aga hetkel läks postitus niigi pikaks. Eks ma millalgi veel kirjutan.

Saime vist terveks

Hea uudis on see, et Albatrossi kabi tundub nüüd taas korras olevat - hea, et õigel ajal märkasin, et väga hulluks ei jõudnud enne minna. Sidusin seda vahepeal kinni, et mustus sisse ei läheks ja ravisime veidi, aga Albatross oli juba järgmisel päeval uue hobuse Valhallaga mööda karjamaad ringi kablutanud, nii et see jalg talle eriti valu ei saanud teha. Vaatasin kordel ja isegi nüüd juba sõitsin pisut, tundub küll kõik korras. :)

Trennide koha pealt mõtlesin aga, et ma peaks vist natuke kauem ootama, enne kui uuesti blogin. Siis võib-olla on selgemini näha, kas midagi on paremaks läinud või mitte - see peaaegu iga trenni kirjeldamine tundub mu jaoks hetkel mõttetu, nagunii üks päev on parem ja teine päev halvem ja ma harjutan ühel perioodil ju suht sarnaseid asju...

Mingi aja jooksul ehk see muutub, nii et tõesti on igast päevast midagi põnevat kirjutada, aga hetkel proovin natuke pikemad vahed sisse jätta.

Natuke pahasti

Albatross oli trenni alguses väga imelik, selline kange ja kramplik seljast (eile oli ka natuke) ja mul hakkas tunduma, et ta lonkab üht tagajalga. Kedagi platsil ei olnud, kes vaadata saaks, seega tulin alla ja panin ta kordele. Neist tagajalamuredest aru saamine on ka ju 100x raskem, kui esijalgadest, ma päris otseselt lonkamist ei näinud, aga ta jooksis VÄGAVÄGA lühikeste sammudega ja kramplikult. Ma jõudsin küll juba mõelda, et mida ma temaga ometi teinud olen. Eile trennis püüdsin ka vahelduseks soojenduseks teha hääästi rahulikku ja pikkade sammudega traavi (tavaliselt teen hästi aktiivselt just alguses), aga üldse ei õnnestunud. Ja nüüd kordel oli ka täiesti jube vaadata, aga siis ma ikka jõudsin järeldusele, et asi on liiga kahtlane, niimoodi ta pole küll kunagi liikunud.

Kuna ma midagi pääris selgelt ikkagi ei näinud, siis mõtlesin, et proovin ta jalga natuke painutada - üksi on seda muidugi raske pisut teha, aga sain hakkama. Peale painutamist jooksis ta esimese ringi kordel praktiliselt kolme jala peal :( Kuna ma pole selles teemas just spetsialist, siis proovisin korra teise tagajalaga ka, et võrrelda, aga sellega polnud mingit probleemi.

No igatahes viisin ta sisse ja uurisin jalga tükk aega, midagi näha ei olnud. Pulssi katsudes aga sain aru, et jama peab olema sõrgatsiliigese või kabja kandis, mitte kõrgemal. Kuna Pixie Taanis (kus ma niiiiii palju selliste asjade koha pealt targemaks sain) ütles, et sellisel juhul on väga tihti tegu kabjaabstsessiga, siis ma kohe läksin noaga ta talla alla urgitsema ja leidsingi üles põletikukolde...

No igatahes nüüd ta peab natuke tervenema, ma üritan homme Equipalazone'i ka kuskilt muretseda talle ja... loodan, et saab kiiresti korda.

Enda pead taon sellegipoolest vastu seina, sest ilmselt oli tal see jama juba eile, aga mina tegin rahumeeli mingi 30 minutit trenni vaese hobusega. :S Mõtlesin, et ta lihtsalt peale puhkepäevi natuke käest ära + uusi suulisi proovisin jms... Aga midagi näha polnud ka, sest teisi inimesi oli samuti platsil, nad oleks ju öelnud midagi. Ja noh, pole ime ka, sest tänagi (kui asi juba halvem oli), ei saanud ma alguses päris täpselt aru. Oeh, aga rumal olen küll, võiks ju oma hobust nii palju tunda, et aru saada, kui ta parasjagu valu pärast protesteerib. :(

Julge poiss ning uued mõtted ja ideed

Mingi päev käisime maastikul, esimest korda siin uues kohas ja kes oli see kõige julgem hobune, kes alati esimesena igalt poolt pidi minema??? Loomulikult Albatross. :)
Sakus/Kurtnas olid ju maastikul enamasti treeneriga kaasas nö juhthobused - need, kes alati kõige ees käisid ja sellega harjunud olid, siis sai alati nende sabas lihtsalt järgneda. Ma ei tea, kui tihti nad siin maastikul käivad, aga nii julged nad polnud ja siis oli vaja kedagi, kes oleks nõus teiste ees künkast üles või kõrgest rohust läbi või suurtest koledatest asjadest mööda minema. Ja Albatross oli täitsa valmis minema! Kui keegi mingi aeg tagasi oleks väitnud, et Albatross on 9 hobuse seast kõige julgem, siis oleks küll selle peale naerdud (ma ise ka :P), aga näe, mis nüüd välja tuleb. Ta oli muidugi ainus mees ka kog kambas, nii et pidi ennast tõestama ju! :D

Okei, kui päris tõsiselt rääkida, siis ma ei väida, et ta KÕIGE julgem oli - tagapool oli teisigi hobuseid, kes võib-olla lihtsalt rivi ette ei sattunud. Ega Albatrossgi alati ja igale poole ilma kõhklemata nõus minema polnud - paar korda ikka üritas otsa ümber pöörata ning paar korda läks küll edasi, aga tegi suuuuure kaare jubeda kolli ümber, aga mu jaoks polegi need asjad üldse tähtsad, lõpuks ikkagi läks.

Kõige tähtsam on see, et ta on minuga nii palju harjunud ja usaldama õppinud, et kuulab mind ka siis, kui ta ise pisut kardab, kahtleb vms. Nende kahe kuu jooksul (ja tegelikult ka juba varem, rohkem kui aasta tagasi), mis nüüd jälle koos oleme tegutsenud, polegi olnud ühtegi asja, millega me hakkama poleks saanud. Ma mõtlen just selliseid asju, mis nõuab Albatrossilt rohkem julgust ja kindlust - mitte et ma oleks temalt midagi väga jubedat või mõeldamatut teha palunud, seda mitte, aga kõigega, mida ma olen palunud, on ta hakkama saanud. Siinkohal ma ei pea silmas mingeid ratsastamisalaseid asju - seal takistan "hakkama saamist" pigem mina kui tema.

Ratsastuse koha pealt on praegu nii ja naa... ma ei oska sellest eriti kirjutada midagi, ma pean oma peas veidi selgusele jõudma, mis toimub. See ei tähenda seda, et meil praegu väga halvasti läheks vms, aga ma tunnen, et oleme nagu veidi toppama ühe koha peale jäänud. Kuna selliseid perioode tuleb ikka ette ja jääbki alati tulema, siis üritan mitte seepärast tuju langetada - otsin pigem uusi võimlusi ja ideid, küll see siis millalgi mööda ka läheb.

Viimastel päevadel olen palju lugenud ja üritanud erinevate asjade arendamiseks ning probleemide lahendamiseks mingeid harjutusi meelde jätta - isegi kirja panin, et meelest ei läheks ning siis millalgi proovin neid trennis. Samuti loen Karen Pryor'i raamatut "Ära koera maha lase!", mis seletab lahti treeningmeetodeid, kinnistamist jms ja see on mul kohe huvi tekitanud Albatrossiga uusi asju proovida ja katsetada. Ma olen küll nii positiivset kui negatiivset kinnistamist kogu aeg Alba õpetamisel kasutanud ja seda üsna teadlikult (sest alateadlikult ja vähemalt teatud määral kasutavad seda ju kõik, muidu polekski võimalik midagi hobusele selgeks teha), aga ikkagi on see tunduvalt mu arusaama täiendanud, oskan nüüd pisikestele detailidele ja kõrvalmõjudele rohkem mõelda ning nendega arvestamine peaks ka õpetamist lihtsamaks ja mõlema jaoks lõbusamaks muutma.

Nii et plaane mul on palju ja igasuguseid - seoses niisama suhtlemisega, jalutamisega, trikkide õpetamisega, tööga käekõrval, võib-olla natuke ka kordetamisega ning kindlasti ka ratsutamisega. Vaatame, mis edasi saab.. :)

Tasapisi..

Keegi ei taha mind aidata, nagu näha. :P Njah, tegelikult keegi ilmselt lihtsalt ei viitsi enam lugeda, mis m siin kokku pajatan. :D Aga see selleks.

Kui ma mingi probleemi avastan, siis ma alati kõigepealt mõtlen ja vingun, et ma ei saa hakkama enam (ma alati lihtsalt ei kirjuta seda siia, erinevalt nüüd viimasest korrast). Aga siis ma mingi hetk võtan asja tõsisemalt ja üritan ikka mingit lahendust leida, vähemalt proovida midagi - selleni jõudsin siis neljapäeval.

Mitte, et ma nüüd oskakski seda probleemi lahendada, aga otsustasin esialgu lihtsalt teda veel rohkem läbi sääre sõita (eriti vasaku). Ma mõtlen, et kui ma saan ta vasakut pidi hästi kergeks läbi sääre, siis saan vaikselt välimise (ehk parema) ratsme peale teda sõita nii, et ta normaalselt kontakti oleks nõus hoidma, mitte kohe pead ära paremale ei keeraks. Kui sellega mingeid edusamme teen, siis saab edasi parema küljega töötada - st kui ta pead iseenesest liiga sisse ei keera, ei ole mul vaja teda vasaku ratsmega takistada (mida ma ei tohiks tegelikult nii või teisiti teha, aga ma hetkel lihtsalt ei ole osanud teistmoodi) ning seetõttu on ta ka vasaku ratsme peal kergem ning saan seda paremini kasutada koondamiseks jne.

See on mu plaan. :D Väga imelik ja seosusetu ilmselt, aga ma ise näen seal vähemalt mingit loogikat ja no kuskilt peab ju alustama.
Ma alustasin seega külgliikumistega, need pidid nagunii iga häda parandamiseks head olema. Sääre eest astumist lihtsalt selleks, et ta rohkem läbi sääre oleks sõidetud - isegi kui ta vahepeal oli liiga palju paindes, siis sellest polnud hetkel hullu, parem korraliku paindega kui lihtsalt kõver.
Kui selle sain hästi, siis edasi tegin õlad sees - platsi keskel või veerandliinil või kuskil, aga mitte ääres. Tavaliselt on hobustel ääres seda lihtsam teha, aga mitte Albatrossil. Platsi keskel ta reageerib mu mõjutustele nagu igalt poolt ja tal on ruumi vastavalt liikuda, aga ääres see sein hakkab teda ühelt poolt blokeerima. Noh, see peakski tegelt lihtsustamise mõte olema, et sein ei lase tal tagumikuga liiga välja vajuda ja nii, aga Albatrossi ja minu arvates on see lihtsalt üks segav märguanne vist. :D No ma mõtlen, et see on võib-olla natuke sarnane abiratsmetega sõitmisele - et nad on mõeldud tegelikult hobust mingist küljest abistama lisaks ratsaniku märguannetele, aga minu jaoks on need "lisamärguanded" alati häirivad, sest nad ei olene sellest, mida mina seal seljas teen.

Kui jutt abiratsmetele läks, siis ma üks päev proovisin ka Albatrossi peal külgratsmeid, aga võtsin sama kiiresti nad ära ka. Mulle ei meeldinud - ta läks peaaegu et ratsme taha nendega (ja Albatross ei ole siiani praktiliselt KUNAGI ratsme taha läinud - pigem ikka üle ratsme) ja oli palju ebastabiilsem, kui ratsutades, seega milleks? Eks see oleneb hobusest ka, nt ühel teisel hobul, kellega tegelen natuke, aitasid need küll rahulikumaks muutuda ning lõdvestuda, nii et nende kasutamisel ei olegi vast sellist 100% õiget või valet vastust.

Kui nüüd tagasi trennide juurde, siis kokkuvõttes tahtsin öelda, et viimased 2x jäin jälle rahule ning ehk saame tasapisi ikka üle nende kivide ja kändude ka käidud, et siis jälle edasi areneda. :) Mis tema närvilisusse puutub, siis viimased korrad olen lihtsalt ta enne sõitmist kordele pannud, las elab end seal välja, mitte minu all. Esimesed korrad küll perutas seal natuke, aga nüüd viimased korrad on mu kordetamine kestnud umbes täpselt 2 ringi - sellest on juba näha küll, et ta on rahulik. Samas on ta üksi tallis ning boksis olles, lihtsalt sööma hakanud vms, mitte ringi trampinud - ühesõnaga viimane nädal on üldises plaanis ka tunduvalt rahulikum olnud. Ehk jätkub samamoodi. :)

Ma ei oska

Asi on nii, et Albatross on minu mäletamist mööda alati üsna kõver olnud - ses suhtes, et sirgetel sõites tahab natuke paremale vaadata, vasakule sõites on vahel välispaindes ning paremale sõites painutab kaelast end liiga palju, tahab õlast välja vajuda jms. Võrreldes sellega, mis ta kunagi oli, on asi muidugi parem - ma saan teda hoida enam-vähem sirgena ning vasakule sõites korralikult paindes, paremale sõitmine on hetkel veel natuke kesine.

Probleem, mis mulle aga on hakanud muret tekitama on see, et ta reageerb väga halvasti vasakule ratsmele. Ta ei protesteeri otseselt selle vastu ega ka nõjatu kogu aeg ratsme peale, aga kui ma seda mingi märguande jaoks kasutan, siis tihti proovib lihtsalt ignoreerida. Nagu ta ei tunneks seda. Nagu ma hoiaks ratsmega kinni mingit kõva, ühte kohta paigale liimitud asja. Muidugi ta tegelikult tunneb, ma tean seda, aga ta ei reageeri sellele.

Minu teooria (milles ma üsna 95%) kindel olen, on see, et tema nina paremale poole liikumise ärahoidmiseks on kasutatud liiga palju vasakut ratset. Seda tehti ilmselt ka tema tunnihobuse ajal, aga olen päris kindel, et ka mina teen seda - vastasel juhul peaks see ju nüüd paari kuu mööduses küll paremuse poole muutuma, sest kõigele muule on ta küllaltki hästi reageerinud.

Aga jama ongi selles, et isegi kui ma sellele tähelepanu pööran, ei suuda ma asja parandada. Vasakut ratset kasutuades üritan alati võtta ja järgi anda, mitte hoidma jääda, aga selle tulemusena ta hakkab hoopis nt pead edasi tagasi nõksutama - nii kui järgi annan, läheb nina jälle kiiresti paremale. Samas lihtsalt HOIDA seda ratset ma ju ei saa, niiviisi ei muutu ta kunagi selle peale tundlikuks.

Ja muidugi ma üritan rohkem oma märguandeid anda keharaskuse, istmiku ja jalgadega, ning suuna näitamiseks, tempo reguleerimiseks jms jaoks need toimivad, aga mitte läbi terve keha (kaasaarvatud kael) õige painde võtmiseks. Ma ei oska ta pead ja kaela täitsa ilma ratsmeteta mõjutada, kui ta neid lihtsalt ise nii väga paremale veab.

Tema sirgemaks muutmiseks proovin ikka õlad sees vahel sõita ning töötan pigem rohkem vasakule poole, aga see probleem püsib samsugusena. Hetkel vähemalt.

Kui kellegil peaks olema mingeid soovitusi, kasvõi harjutusi mida teha vms, siis VÄGA oodatud on. Ma ei looda tavaliselt oma blogi kaudu oma probleemidele lahendust leida, kirjutan pigem selleks, et ise läbi selle täpsemalt aru saada, mis ja kuidas täpselt, aga selle koha pealt olen küll natuke lootusetu praegu.

Viimane kord oli Albatross karjamaalt tuues, valmis pannes ja niisama tallis isegi rahulik (varss muuseas hirnus talle järgi, kui karjamaalt sisse tõin), aga platsi kõrvalt kõndis vahepeal mingi vanatädi mööda, kes oli jubehirmus ja kuigi ma talle 5x ütlesin, et ta midagi ütleks, häält teeks vms, et hobune saab siis aru, et tegemist on inimese, mitte kolliga - siis sellegepoolest ta lihtsalt kõndis haudvaikuses aeglaselt oma kepikesega edasi ja Albatross oli üsna plahvatusohtlik. Seega trenn väga hea ei olnud. Lõpuks ikka rahunes (ja alguses oli ka tegelt rahulik) - siis oli traavis enam-vähem okei küll.

Üksindus on paha-paha

Täna poisile jälle ei meeldinud üksi seal platsi peal mässata, energiat oli piisavalt (2 päeva puhkas) ja hüples jälle ringi alguses. Siis, kui ise julgesin teda edasi sõita - alguses traavis ning kui ta veel korra üritas, siis juba galopis - läks paremaks ning rahunes. Trenni keskel aga ühe korra hakkas jälle pihta. Tavaliselt ta trenni keskel juba keskendub rohkem...
Ta vist ei harju kunagi üksinda sõitmisega ära. :| Kui mitmekesi oleme platsil, käitub nagu vana tunnihobune, kui üksinda, siis traavib koha peal ning viskab tagant üles. MUl on nagu kahju ka temast, kui ta teiste pärast muretseb ja nii, aga ma ei saa kõiki oma trenne teistega samale ajale sobitada kahjuks. Ja peab ju sellise asjaga harjuma.

Igatahes see osa trennist, kui ta tähelepanelik oli, mulle isegi üsna meeldis. Sain nagu millelegi pihta... et ma peaks käsi rahulikumalt hoidma ning teda lihtsalt tagant nö läbi sõitma. Jaa, see on kõigile teada-tuntud põhitõde, aga vahel ei toimi teooria praktikas hästi. Seekord aga sain vist natuke targemaks ning hobune oli päris hea lõpuks! Eest pehme, ei sikutanud, suuna ja painete muutmiseks ma praktiliselt käsi ei kasutanud. Samas ta jäi aktiivseks ning sirutas igale poole ratsmele järgi (kuni jälle teisi otsima hakkas).

Mingi jama on meil vasaku ratsmega (eriti paremale poole galopeerides), aga pole sellest praegu aega kirjutada. Mõtlen natuke, kuidas sellega toimida.

Albatrossi uus pere

Minu päeva parim hetk eile oli see, kui nägin, et Albatross kõndis täiesti karja KESKEL koos teiste hobustega ringi ja keegi ei pidanud teda enam üleliigseks ega näinud vajadust ära ajada vms. Ausõna, see vaatepilt suutis mul väga tükiks ajaks tuju heaks teha. :) Julgen öelda, et uute kaaslastega on ta küll 100% kohanenud.

See varss, kes paar postitust tagasi mul Albatrossiga ühe pildi peale on jäänud on nüüd osa tema perekonnast. Ja täiesti tõsiselt! Esimesed hobused, kelle juurde Albatross karjamaal läheb ja kellega võimalusel alati kokku hoiab, on see varss ja tema ema. Nad on täpselt nagu perekond. :) Albatross hoiab ja kaitseb neid.

Mõned päevad tagasi tuli talli uus hobune Regenbogen, kes loomulikult ka omale uusi sõpru hakkas otsima karjamaal. Ja ESIMEST korda elus nägin ma Albatrossi kurja ja isegi ründavana! Mitte nagu tõsiselt ründavana, aga ses suhtes, et tema läks esimesena oma üleolekut näitama, lingutas kõrvu ja keeras tagumiku kogu aeg sissetungija poole. Ise ta Regenbogenile kunagi järgi ei läinud, aga nii kui too tema "perekonna" juurde tuli, läks asi kurjaks. Kui ta jälle kaugemale läks, siis Albatross vahepeal lükkas ninaga varssa edasi, et nad koos emaga kaugemale läheks. Nii lahe oli seda kõike vaadata! Ja see ei olnud Alba poolt absoluutselt mingi tülinorimine, vaid tõesti oma karja kaitsmine - vähemalt mina nägin seda nii.

Tallis on nad Regenbogeniga kõrvuti boksides ja ma tegelikult usun, et Albatross hakkab temaga leppima ka aja jooksul, sest ta ei ole ju iseloomult tigetseja. Siis, kui mära ja varss karjamaalt ära on viidud, hoiab Albatross näiteks teiste ruunapoissidega kokku, miks siis mitte ka selle uuega.

Laupäeval tegin vähe kergemat trenni ja Albatross oli super! Ma tean, et ma ütlen seda nii tihti, aga mis teha, kui ta on lihtsalt nii tubli?! Ses suhtes et ta kogu aeg ju areneb ja õpib natuke, nii et iga trenn, mille kohta ma suurepärane ütlen, on tegelikult eelmisest suurepärasest juba veidi parem. ;) Seekord ta tegi tõesti kõike hästi, mida proovisin, ainult galopist tagasivõtmise üle võib nuriseda. Seda ma ei saa veel päris istakuga tehtud, vaid pean natuke rohkem ratset kasutama, kui tahaksin. Ta liigub alati galopis hästi hoogsalt (mitte kiirustades, aga väga aktviiselt lihtsalt) ja eelistatavalt suuret sammudega ning siis see tagasivõtmine ei tule väga sujuvalt ja kiiresti. Pean ilmselt üritama galoppi enne üleminekut natuke rohkem koondada - siis aga kipub ta jääüma koondgaloppi, aga traavile ikka ei tule. Aga kõik muud üleminekud olid head, sääre eest astumine ja õlad sees (traavis juba ka pisut seekord!) samuti.

Ja eile - dudumdudum - me hüppasime! Ihastes võistluseid vaadates tuli hull hüppamise isu, seega sättisin paar takistust üles. Triin õnneks viitsis mind veits vaadata ja õpetada ja teate mis - Albatross täiesti hüppab! :) Väga lahe, ta viitsib ennast iga takistuse peal liigutada, mitte ei loiva madalate peal kobistades üle nagu kunagi päris alguses. Maha ajas seekord lati ühe korra, sest see samm läks ikka tõsiselt metsa ka, vägaväga alla ja siis ma ise läksin täiesti tasakaalust välja ka selle kitsehüppe peale ja siis tal polnudki eriti võimalust. Ma veits nagu kardan hüpata nii, kui tal samm ei klapi, kardan tema pärast ka - et äkki saab haiget või tõrgub vms. Siiani Albatross ei tõrgu, nii et ma VÄGAVÄGA üritan talle mitte seda oma lollusest õpetada.

Korra, kui Triin okseri ette lati pani (mitte otse ette, aga nii kaugele, et terve fulee mahtus sinna vahele), siis ma lihtsalt ise keerasin ta takistusest mööda, sest ta läks juba latile nii valesti, et ma lihtsalt ei tahtnud hüpata nii. Ma tegelikult tean, et ise ei tohi mitte kunagi enne takistust hobust mööda pöörata, aga mul kuidagi instinktiivselt tuli see. Õnneks see ei olnud ikkagi otse takistuse eest, vaid enne latti juba, seega mitumitu meetrit varem. Pean temaga lihtsalt latte/kavalette natuke sõitma, et me mõlemad harjuks rohkem vaatama seda kaugust ja et tema oskaks ka oma samme paremini sobitada ka siis kui pole ideaalne pealeminek.

Kuigi mul oli see päev SUUUR hüppamise isu ja Albatross oli ju supertubli tegelt, siis ma ei tea, ei tulnud isegi tahtmist nüüd kohe paari päeva pärast veel ja veel hüpata. Ma ei tea, mulle meeldib, kui me saame seda teha nii, et talle on asi ka huvitav ning vaheldustpakkuv ja me ei pea iga hinna eest mingitesse kõrgustesse püüdlema ja hullult nõudma jms. Vaid saab seda teha vahelduseks, hea tujuga ning hästi lõpetada (kuna ma ei nõua temalt midagi liiga raskelt) Just nii mulle meeldib!

Kõik praegu.

Keeruline värk

Kohanemisega on nii ja naa. Kohe saab kaks nädalat täis, aga päris harjunud ta veel siiski pole. Karjamaal tunneb ennast küll juba vabalt, aga kui teda ära hakkan talli või platsile üksi viima (st ilma teiste hobusteta), siis ta muutub närviliseks. Kõige halvem on teda selle suure karjamaa tagumisest otsast talli tuua. Ta hüüab teistele ja vahepeal käitub nii, nagu kavatseks kohe minema joosta. Viimane kord, kui teda tõin, siis ma avastasin, et... kartsin natuke. Kuidas saab oma hobust karta???
Eks ma kardan rohkem olukorda, mitte hobust ennast. Mul on tema ringi hüplemisega halvad kogemused - aga lihtsalt mitte kordagi peale õnnetust ei ole ma tundnud, et see mind kuidagi mõjutanud oleks, aga nüüd äkki... ja see teeb nii kurvaks. :'(
Ma pean lihtsalt aru saama, et ta vajab veidi veel aega. Ja tegelikult, ma USUN, et ta ikkagi kuulab mind ja usaldab piisavalt - siiamaani on ta ju seda teinud.

Ah, võõrad ei saa tegelikult ilmselt aru, mida ma silmas pean ja seda on raske seletada, seega ma rohkem ei seletagi ja ootan lihtsalt, kuni see tunne mööda läheb.

Esmaspäeval sõitsin üksi platsil, siis ta läks suht särtsu täis ning teatud hetkedel hüples natuke ringi. Õnneks ta teeb ainult ühe või paar hüpet ning kui ma selle peale alla ei kuku, siis nagu lepib sellega ja on korralik edasi. Ilmselt ta tundides õppis, et niimoodi saab ratsanikust kergesti lahti. Ma kohati tegelikult mõtlen, et vb ei peaks veel trenni tegema, vaid lasta tal rahulikult olla, aga teisest küljest - karjamaal ta ongi rahulik. Kui ma teda üksinda mujal käimisega ei harjuta, siis ta jääbki selle pärast muretsema. Tal ei ole mingit üleüldist stressi vms, ta lihtsalt ei tunne ennast üksinda 100% turvaliselt uues kohas. Ma arvan (ei oska mõtteid kahjuks lugeda).

Tookord igatahes lõpetasin ära niipea, kui ta ennast lõdvestas ja rahulikuks jäi. Teisipäeval oli koolisõidutrenn, seal oli ta tunduvalt parem.

Lisaks muudele asjadele tegime õlad sees harjutust. Ma olen seda proovinud sammus hästi vähesel määral, treener meil lasi aga PALJU suurema nurga all seda teha. Seda Alba muidugi kohe ei osanud, aga natukese ajaga sai selgeks küll. Meie õlad sees oli küll sel hetkel juba väga selgelt neljas jäljes, mitte kolmes, aga ma mõtlen, et kui ta seda harjutust natuke "ülepingutatuna" teha oskab, siis pisut vähem nõuda sellest, mida ta suudab, on alati lihtsam kui rohkem nõuda.
Ja siis veel ma ei saa aru, kuidas galopis istuda. Imelik, et ma suudan ALBATROSSI traavi enam vähem normaalselt istuda, aga galopiga on jama. Aga asi pole muidugi temas, ma lihtsalt ei oskagi galopis istuda. Ma olen selle hullu ettekallutamise vea enam-vähem välja saanud, aga ma ei suuda oma selga piisavalt tugeva ja jäigana (teatud piirini) hoida. Kui üritan, siis hakkan sadulast välja veidi põrkama; kui aga liikumisega kaasa lähen, siis selg läheb liiga elastseks ja paindub iga sammu peal nagu uss. :P

Kolmapäeval läksin kell 7 hommikul ratsutama ja ta oli superduper! Jälle üksinda platsil, aga minu imestuseks polnud seekord mingit jamamist. Sammus ja traavis st, galopi ajal hakati teisi hobuseid õue laskma ja siis kogu ta tähelepanu oli neile suunatud. Ma ei hakanud aga head trenni ära rikkuma ning ei nõudnud temalt galopis väga palju.

Just mingi päev mõtlesin selle peale, et hästi paljud kirjutavad oma blogis sellest, kuidas hobune oli trennis vägaväga paha ja kõik läks halvasti jms. Ma kirjutan ainult vahel mõnest ebaõnnestumisest, aga enamasti rohkem siiski heast kui halvast. Ja siis ma mõtlesin, et... asi ei ole ju tegelikult nii, et mul hobune ongi alati hea ja teeb kõike suurepäraselt; asi ei ole ka selles, et ma kõik halvad asjad kirjutamata ja enda teada jätan.
Lihtsalt kui ma trennis tunnen, et midagi üldse välja ei tule see päev, siis ma lihtsalt jätan selle täiesti sinnapaika ja teen midagi muud - midagi sellist, mida ta alati hea meelega teeb ja oskab. Raskema asjaga jätkan järgmine kord. Seega kui miski ongi trennis viltu läinud, on mul alati midagi sellist, mis ka hästi läks - sest trennid on lihtsalt nii planeeritud. Ma PEAN tegema trennis ka seda, mis hästi välja tuleb. Ja minu arust see annab nii Albatrossile kui mulle väga palju juurde - ma ei lõpeta kunagi trenni õnnetu või vihasena (ning arvan, et ka tema siis mitte). Hiljem asjade üle järgi mõeldes võin küll olla pettunud, et millegagi hakkama ei saanud, aga sellel HETKEL, kui ma trenni lõpetada otsustan, olen ma alati temaga rahul. :)

Pildid

Lisan mõned pildid Albatrossi esimesest päevast uues tallis. Tegelikult ta vahepeal ikka rahulikult seisis ja sõi ka, aga need pildid on ju igavad.

Väikse ponitäku Speedyga tuli veidi jagelemist ette...

Albatross sai varsa! :D