Ma olen nüüd natuke tubli ka olnud, sest Albatross on vaheldusrikkaid trenne saanud. Kaks korda ratsastust, üks kord kavalette, üks kord hüppamist, üks kord õues niisama auru välja laskmist.
Me saime ju koolisõidutrenni ka. :) Suve esimeses pooles tahakski tegelikult temaga veel korralikult trenni teha ja õppida nii palju, kui saab, sest teise poole ta nagunii looderdab niisama ja tegeleb lihtsalt mõnus olemisega.
Koolisõidutrenn
Trenni koha pealt siis nii palju, et ma pean teda kogu aeg EDASI sõitma. Kohati isegi rohkem, kui normaalne oleks, aga seda sellepärast, et treeneri arvates on ta pisut laisapoolne hobune ja siis peab selle aktiivsusega rohkem vaeva nägema kui mõne teise puhul. Minu arust ta aga küsimise peale liigub küllaltki hästi edasi, seega pidin peamiselt endale meelde tuletama, et ma seda küsimist ära ei unustaks.
Kätega pean natuke rahulikum selles mõttes olema, et liigutused ei oleks nii kiired, vaid sujuvamad ja ühtlasemad. Selliste järsemate liigutustega ma olen ilmselt proovinud takistada Albatrossi ratsme otsa vajumist, aga natuke liiale läinud vist. Jällegi minu asi seda jälgida ja meeles pidada - see vast oligi tookord minu jaoks raskeim asi. Treener kommenteeris seda vaid paar korda alguses, aga ma tundsin ise terve trenni jooksul, kuidas ma ikka mitmel korral kippusin unustama ja tegin vahepeal selliseid liigutusi, millega ma rahul ei olnud.
Siis tegime sellist tagaotsapöörde jaoks suunavat harjutust - esiots käib suuremal voldil, taguots väiksemal, hobune on paindes liikumise suunas. Pööre tagaotsal ja muud taolised harjutused on minu jaoks vist kõige keerulisemad nö külgliikumised. Seal kipub mu keharaskus nii imelihtsalt valele poole liikuma, sisemine säär eemale tõmbuma, keha ette vajuma ja veel sada muud viga. Isegi kogenud Horizontiga oli see harjutus minu jaoks kõige raskem, rääkimata siis Albatrossist, kes seda ise alles õppima peab. Aga lühikese harjutamise järel oli siiski väga suur edasiminek, samuti järgmisel päeval, kui üksi proovisin. Nii et arengu osas olen superrahul, mis siis, et harjutus iseenesest nii keeruline on.
Sääre eest astumine oli sammus enam-vähem, traavis kippus vasakule poole minnes tihtipeale õlg eest ära jooksma. Paremale poole läks paar korda tagumik ees ära, aga see ei ole väga probleem, sest seda on mul üsna kerge parandada. Jällegi, harjutasin ka üksi järgmine päev ja siis sain asja paremaks.
Galoppi pidin lihtsalt atkiivsemaks sõitma, laskamata tal seejuures pikaks vajuda. Natuke läks paremaks küll. Järgmine päev ise proovides aga ei saanud galopist eriti asja kahjuks.
Muud trennikesed
Hüppasin üks päev lihtsalt hästi lühidalt, Sille õpetas natuke ja oli abiks maha lendavaid latte üles tõstma (mida ma eeldasin, et tuleb palju, aga ohhoo - ei tulnud ühtegi vist :) ). Hüppas isegi enam-vähem (jälle ohhoo!), suhteliselt madalaid muidugi. Aga mida ma ise praegu kõige suuremaks puuduseks loen ja mida Sille ka ütles, on see, et kui samm enne takistust ei klapi, siis ei oska me kumbki eriti midagi teha. Mina lihtsalt lõpetan igasuguste märguannete andmise ja ootan, et Albatross sealt kuidagi ennast üle veaks. Albatross veabki ennast üle, aga ta ka ju imestab, miks ma enam talle midagi ei ütle, seega lõpptulemuseks on mingi naljakas konnahüpe.
Koplis kihutamisest ma väga rääkida ei taha :P, see lõppes üle pika aja jälle maaühendusega. Ta lihtsalt läheb väga hasarti, kui kellegagi koos jookseb (räägi siis veel laisast hobusest). Esimene tiir oli vahva, teine kord aga mõtlesin, et lasen tal lihtsalt teise hobuse järgi minna. Tegelikult oma süü, ma ju teadlikult pmst andsin igasuguse kontrolli ära ja selle tulemusena lendas Albatrossi taguots liiga palju ja liiga kõrgele.
Invaliidistusin õnneks ainult üheks päevaks, nii et ei midagi väga hullu. Eile siis tegin kavalette pisut ja lõpuks sai emps ka natuke Albatrossiga ratsutada - ta on vist seda kaua oodanud.
No comments:
Post a Comment