Albatross ja teised hobutegelased

Treiler
Õnneks on sellel teemal taas edusammud – mitte küll päris niimoodi nagu ma ette kujutasin, aga see pole hetkel oluline. Põhimõtteliselt viin ma ta nii tihti kui võimalik (proovin vähemalt 1x päevas) oma hommikust/õhtust kaeraportsu treilerisse sööma. Praeguse seisuga jalutab ta kenasti, ilma pikemalt mõtlemata sisse, kusjuures vaheseina pole vaja enam eelnevalt laiemaks tõsta. Albatross sööb enamasti rahulikult oma eine lõpuni, mina samal ajal teda igalt poolt kõrvalt ja tagant patsutamas.

Seega oleks põhimõtteliselt transportimine võimalik, kuna peale tagumise puu kinni panemist temaga enam probleeme pole olnud. Kuna mingit põlevat vajadust veel ei ole, siis lükkan selle tagumise puu kinni panemist siiski veel veidi edasi – tahan, et ta enne seda ennast 100% seal turvaliselt tunneks ja treikut ainult heaga seostaks... lootuses, et siis ei häiri teda ka tagumise puu kinni panemine ja ta käitub samamoodi edasi nagu praegu. (EDIT: Selle postituse kirjutasin valmis juba eile; täna panin tegelikult tagumise puu juba korraks kinni ka, aga Albatross sellest vist eriti aru ei saanud)

Jama oligi ju selles, et kui ta ka treilerisse tuli, siis oli ülikärme sealt välja tagurdama. Mitte miski ei suutnud teda sees hoida, kui mõni inimene tagaotsa juurde sahmerdama läks või vaheseina paika lükata proovis. Mida rohkem kordi Albatross välja tagurdas, seda vähem oli tal otseloomulikult isu uuesti sisse minna. Seetõttu võtsingi praegu eesmärgiks selle, et talle treileris käimine täiesti pingevabaks tegevuseks muuta – st et ta ei peaks kogu aeg valvel olema ja mõtlema sellele, ega keegi järsku teda sinna kinni panema või sisse lükkama ei hakka.

Maastik
Jee, lõpuks jõudsin ka seal ära käidud. Tegelikult tükk aega olen sellele juba mõelnud, aga suure kambaga kuskil galopeerida eriti isu ei olnud peale viimast toredat seiklust. Siis läksime lõpuks hoopis Simonega koos.

Albatross käitus ilusasti, ainult paar korda vahtis midagi. Galopp oli mõnus ja rahulik, kuna me olime esimesed. Tegelikult ma ei teagi, mille pärast nii väga muretsesin – maastikul olen küll ainult ühe korra ta seljast alla kukkunud (Albatross oli siis alles 3-aastane), aga teiste järgi galoppi minnes ta ikkagi peaaegu alati üritab ennast välja elada ja no... ei olnud isu lihtsalt selleks. :P Aga väga tore oli, Albatrossi jaoks ka kindlasti, ning loodetavasti kordame seda varsti.

Üks lärmakas tegelane sattus ka meile tee peale. Albatross vahtis tükk aega ühte suuremat põõsast, mille juures oli veel kivihunnik, mingid varemed vms. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta seal nägi, aga kui peaaegu juba möödas olime, tuli põõsast kõva kisa. Mõtlesin alguses, et mingi laps oli ennast ära sinna peitnud ja nüüd üritas röökides ehmatada, aga ei – rebane hoopis istus kivide otsas ja pidas vist valvet. Sõna otseses mõttes kräunus (ma kujutasin rebase häält rohkem haukumisena ette), väga kõvasti ja veel tükk aega peale seda, kui me möödas olime.

Oleme ka hüpanud natuke, kavalette sõitnud jms, nii et jällegi mitmekesine. Koolisõidutrennidest pean küll ühe eraldi postituse lähipäevil välja võluma. Emps ka vahel natuke harjutab Albatrossiga – üks päev saab nüüd kindlalt kordel ilma ratsmeteta kergendamist harjutada. :P Ja ise tahaksin minna muruplatsile läbi kraavi sõitma.