Albatross ja teised hobutegelased

Putukatilga tagajärjed
... ei olnud tegelikult nii hullud, et nad eraldi pealkirja vajaks. :P Või noh, tegelikult ma lihtsalt plaanisin talle ette mitu puhkepäeva ja see oli ilmselt tark tegu, sest käega üle selja tõmmates võttis selja nõgusaks küll. Isegi 3 päeva pärast tegi natuke sellest välja, samas sedelga ja valtrapi panemise peale ei teinud siis enam teist nägugi ja päev hiljem sadula peale samuti mitte.
Kas sellest tilgast nüüd abi oli...? Seda ma ei oska öelda. Asi on ka selles, et Kurtna putukapopulatsioon pole võrreldavgi Ado talli omaga ja neid üksikuid putukaid siinkandis ei pane ma enam tähelegi (v.a. metsa kõrvale jalutama minnes).

Tallivahetus
Jah, nagu eelmises lõigust selgus, siis kolisime Albatrossiga suveks tagasi Kurtnasse. Siinkohal ma pean natuke oma sõnu sööma, sest kunagi ütlesin, et ma ilmselt ei raatsiks teda ainult 3 kuu pärast suveks kuhugi mujale jälle viia, hobusele tekitatava stressi jms pärast. Sellist sorti stressi, mille pärast ma muretsesin, Albatrossil õnneks ei tekkinud - ilmselgelt tundis ta oma vana kodukoha ära ja käitus esimesest hetkest nii nagu ta poleks vahepeal kuskil mujal elanudki. Eelmisel aastal Tartusse kolides oli ta esimesed päevad ikka suhteliselt erutunud ja selleks, et ta ka teistest hobustest eemaldumine mingit reaktsiooni ei tekitaks, kulus kindlasti üle kuu aja.
Aga, aga, aga... kolimine ise ei olnud see, millega ma arvestanud olid. Mul on endal selle kõige pärast nii halb tunne, ma olin liiga kindel selles, et treileriprobleem on meil nüüd lõplikult lahenenud. Ei olnud, ja peale seekordset sõitu ka kindlasti mitte. Lühidalt öeldes oli see kõik päris kole (nt Albatrossi teadmatus suunas jooksmine ja teise hobuse treileri eesuksest välja ronimine). Ma olin vahepeal lootuse täiesti kaotanud, lõpuks aga õnnestus meil need kaks (selleks ajaks juba veti poolt pooleldi uimastatud) õnnetut kuidagi ära transportida.
Järjekordselt leidis kinnitust see, et Albatrossi ei saa ei eest ega tagant mitte kuidagi sinna peale sundida, ta peab selle käru peale ise, vabatahtlikult ronima. Seda ma tegelikult teadsin küll ja siit tuleb ka minu viga - ma ei oleks tohtinud teisi kuulates teda see üks kord proovima mitte lasta tagurdada (mis siis, et ta seda juba väga mitmendat korda järjest tegi), seesama kord lõppeski lahti tõmbamisega.

Õnneks oli kogu "abivägi" seal väga mõistlik ja kui nad ka nõustusid ja nägid, et teda tõesti ei saa kuhugi sundida, siis aitasid välja mõelda, kuidas teda mingil teisel moel sinna peale saada.
Lõpuks ma lihtsalt tõstsin ta jalghaaval sinna peale - kusjuures ka siis tagurdas ta veel vist 4 korda välja, siinkohal aga ma olen tõesti tänulik teistele ja nende kannatusele, et nad viitsisid veel ja veel proovida. Kui ta ükskord treilerisse päris sisse oli jõudnud, siis seisis seal nagu kukupai, oodates teise hobuse laadimist. Õnneks oli ka teine nõus peale sellist šokki ikkagi veel korra rahulikult proovima ja saime lõpuks sõitma.
Pikk jutt, pikk jutt... kokkuvõttes ei pidanud Albatross küll selle pika päeva käigus mingit suurt hirmu tundma või haiget saama, aga positiivne see kõik kindlasti ikkagi ei olnud - peamiselt sellepärast, et ta suutis endale ikkagi pähe võtta, et tema sinna treilerisse EI LÄHE ning selle arvamuse muutmiseks kulus väga palju aega.
Enne järgmist kolimist seisab surmkindlalt ees järjekordne treileriõpetusperiood ja ilmselt pole mõtet temasugust transportida koos teise probleemse hobusega... ühest korraga piisab küll.



Kaks korda olen sadulasse jõudnud, need trennid on enam-vähem keskmiselt sujunud, väga midagi erilist pole nõudnud. Albatross tundub siinse eluga rahul olevat ja kui ta on rahul, siis olen ma ka. :)